Elegantne on muidugi jätta väheste langevarjude jagamine lennureisijate endi mureks. Ilmselt tuleb lahendust otsides näha probleemi juurt siiski selles, et üle 90 protsendi riigi teatrirahast läheb riigi osalusega sihtasutustele (stabiilse riigirahastusega teatritele), kes on suurema tõenäosusega mugavustsoonis. Seetõttu on erateatrite ja munitsipaalteatrite ühine rahapott, mis jagab alla kümnendiku kogurahast, saanud teenimatult suurt tähelepanu, sest just seal käib tegelik konkurents.
Kindlasti ei ole äsjase teatriraha jagamise tulemus – mida ka jagamise valemi loojad ei suutnud ette näha – rahulolu pakkuv. Vastupidi, see paistab vildakas ning pole mõistlik, et midagi justnagu ei saagi vaidlustada ega ümber teha, isegi ministeeriumi tasemel. Ometi poleks häbiasi tunnistada ebaõnnestumist ning süsteemi muuta. Aga milliseks?
Võimalik, et meil ongi teatreid liialt palju – kuid eeskätt vanu riigi rahastusega teatreid. Jääjate ja kadujate üle on aga peaaegu võimatu otsustada kunstilistel alustel. Kui keegi ütleks välja, et teater X tuleb sulgeda, muutub arutelu kohe poliitiliseks või sentimentaalseks. Ent rahastamine peaks stimuleerima elutervet konkurentsi, mis toimib praegu eeskätt era- ja munitsipaalteatrite kategoorias, kus see on paraku muutunud teravaks küsimuseks «olla või mitte olla». Süsteemi tuleks kaasata sildfinantseerimise komponent – ajutine ellujäämistugi neile, kes on aastaks rahast ilma jäänud, kuid kelle töö väärtust ei vaidlusta keegi.
Ent kui otsuseid teeb väike seltskond punktitabeli põhjal ja ministeeriumil puudub õigus tulemust korrigeerida, siis muutub loomekonkurss administratiivseks loteriiks.