“Dead Man’s Wire”
Režissöör: Gus Van Sant
Kas ma ei ole sama filmi juba eelmise aasta PÖFF-il näinud? Murdsin esimese poole Gus Vant Santi värske filmi “Dead Man’s Wire” linastusest pead, et kust mul see kõik nii tuttav ette tuleb, aga siis lõpuks plahvatas: muidugi, mullu linastus ju festivalil Tim Fehlbaumi “September 5”, mis on vähemalt paberil täpselt sama film. Ma pean silmas seda, et need vundamendiplokid, millest filmi ühes ehitama hakata, on häbematult sarnased, alates 70ndate pildikeele matkimisest ja toonase ajakirjandus- ning telemaailma telgitaguste avamisest kuni ühe kriisiolukorra eri nurkade alt avamiseni.
Suurim erinevus seisneb aga selles, et kui Fehlbaumi vaade mõjus lõpuks klassikalise Ameerika kangelasmüüdina, siis “Dead Man’s Wire” (Kes otsustas seda pealkirja mitte tõlkida? Miks see vajalik on?) üritab näha ühe underdog’i pähe ning ehk isegi ratsionaliseerida tema ebamoraalset käitumist. Ralf Sauter viitas enda festivalipäevikus tabavalt ka Sidney Lumet’ klassikule “Dog Day Afternoon” Al Pacinoga peaosas ning tõepoolest, siin on tabatud seda sama lämmatavat isoleeritusetunnet. Ka Bill Skarsgard, kes saab astuda järjekordse jätise rolli, ei jää sugugi Pacinole alla.
“Dead Man’s Wire” Autor/allikas: Kaader filmist
Kahjuks proovib aga Gus Vant Sant korraga liiga mitut eesmärki saavutada. Ta läheb 70ndate tunnetuse tabamisega kohati äärmusesse ning kuigi visuaalselt näeb film tõesti tõetruu välja, siis hakkab vorm kohati sisu õõnestama, Samuti ei suuda ta ekraanil päriselt neid erinevaid vaatepunkte – hüsteerilist peakangelase rähklemist pimedas korteris ja ajakirjanike võidu jooksu ajaga – tasakaalustada, fookus läheb korduvalt kaduma ning vaatajat ei suudeta toimuvaga kaasas hoida. Õnneks on seal keskel raadiosaatejuhi rollis Colman Domingo, kes teeb taas suurepärase rolli ning ühendava liimina need eri pooled taas kokku toob.
Pean rääkima ühest elevandist toas, mis on üha levinum probleem: film kasutab saalisolijaga suhtlemiseks audiovisuaalset meediumi ja kui tegelased ekraanil arusaamatult pomisevad ja igast teisest lausest pool kaduma läheb, siis ei ole see enam kuidagi voorus, vaid selge lohakus ja ükskõiksus vaataja suhtes. Tehnika areng peaks muutma heli salvestamise üha orgaanilisemaks, halvasti salvestatud dialoog on piinlik viga, mida peaks filmitegijad nurgas häbenema.
“Dead Man’s Wire” linastub 13. novembril kell 18.30 Apollo Kino Solarises ja 22. novembril kell 21.15 Apollo Kino Solarises.
“Dracula – lugu verest ja kinost”
Režissöör: Radu Jude
Kõik vaatajad, värisege! Kui pealkirjas mainitakse Draculat, siis võiks arvata, et peab olema valmis himujudinateks, aga värinaid võib tekitada Radu Jude varasemalt veel äärmuslikum nihilism, talumatult hektiline vorm ja ligi kolmetunnine kestus, mille jooksul ei anta saalisolijatele hetkekski hingamisruumi. Keskne motiiv on taas sama, mis kõigi eelmistel Jude filmides – uurida eri nurkade alt Rumeenia ajalugu ja tänapäeva –, sel korral on lähtepunktiks aga nende omamoodi rahvuskangelane, Transilvaaniast pärit krahv Dracula, tema popkultuuriline mõõde ning mõju Rumeenia turismisektorile.
Kui te nüüd arvate, et meie tänavuse kino-aasta Dracula-maania saab siit järgmise peatüki – meie kinolevist on läbi käinud juba Robert Eggersi “Nosferatu” ja Luc Bessoni “Dracula” –, siis ei saaks te rohkem eksida, sest Radu Judet ei huvita absoluutselt Bram Stokeri loo adapteerimine, pigem vastupidi. Ta paneb hoopis tehisarule sadula selga ning ratsutab sellel robot-ponil sihikindla järjekindluse publiku ootustega vastuvoolu.
“Dracula – lugu verest ja kinost” Autor/allikas: Kaader filmist
Õhkõrna raamloo keskele, kus hulk hullunud turiste ajab mööda Transilvaania tänavaid taga üht Draculaks riietatud näitlejat, on peidetud aga umbes 15 väiksemat episoodi, kus otsekui James Joyce’i “Ulyssest” inspireerituna töötleb Jude Dracula motiivi läbi erinevate žanrite ja klišeede, kuid teeb seda läbi talle omase trash-esteetika. Ideid mitte ei visata vastu seina, vaid neid tulistatakse automaadist katkematu valanguna, enamik neist ei jää kinni ning ajavad pigem närvi, Ajuti on see kõik hüsteeriliselt naljakas, kuid ennekõike saame naerda ikkagi iseenda üle, kui me need kolm tundi läbi talume.
Kui otsite tuttavat õuduslugu, mille saatel mõnusalt istmesse vajuda, siis hoidke Radu Jude värsket filmist eemale nagu katkust. See ei ole kindlasti linateos, mille kaudu Rumeenia autorikino tipptegijaga esmatutvust teha. Ent kui te tunnete, et olete juba PÖFF-il liiga palju normaalseid filme näinud, siis siin on tõesti kolm tundi piiritut ebanormaalsust.
“Dracula – lugu verest ja kinost” linastub 13. novembril kell 20.45 Apollo Kino Solarises.
“Ööäär”
Režissöör: Vladimir Loginov
Omal veidral moel on dokumentalist Vladimir Loginov kogu karjääri jooksul teinud üht ja sama filmi, või siis vähemalt otsinud vastust suuremale juurküsimusele: milline elu pulbitseb kohtades, kuhu me esmapilgul vaadata ei oska? Ta on piilunud nii hipodroomi sügavustesse, garaažikompleksidesse kui ka Maardu sürreaalsete missivõistluste tagatubadesse, nüüd on ta fookus laiemalt Tallinna ööelul. Ei tasu nüüd mõelda, et Loginov jookseb D3’st HALL’i, “Ööäär” ei ole mingi ekstaatiline klubikultuuriportree, vaid palju filosoofilisem ja kuidagi üksildasem vaade pimeduses toimuvast.
Loginov vaatleb seda aega, kui enamik inimesed magavad, pigem omaette ökosüsteemina, reaalsusena väljaspool tavamaailma, mis toimib täiesti oma reeglite järgi. Seejuures ei anna ta kordagi hinnanguid ega ürita luua mingit pseudo-konteksti, ennekõike on ta ikkagi lihtsalt vaatleja, kuid lavastajana (või dirigendina, mis mulle tundub antud hetkel sobivam võrdlus) näeb rütme ja mustreid esmapilgul juhuslikes hetkedes. Kujutasite näiteks varem ette, kui hästi sulavad ühte orgastiline oie svingerklubis ja sünnitusosakonna sügavusest kostuv sügav karje? “Ööääre” suurim väärtus on just sellistes tabamustes.
“Ööäär” Autor/allikas: Kaader filmist
Üllataval kombel ei hakka Loginov aga kordagi öist aega romantiseerima, pigem vastupidi: kollased tänavavalgustid ja tühjad tänavad ei markeeri antud juhul mitte piiritud võimalusi ja vabadust, vaid läbi unetuse motiivi uurib ta hoopis kahe päeva vahele jäävat salapärast perioodi kui omamoodi kammitsevat aegruumi, kust osad inimesed välja ei pääse. See on aga vaid üks võimalikest nurkadest, mille alt “Ööäärt” lahti muukida, siin on lähenemisnurki väga palju ning igal vaatajal on vaba valik sisenda just selle külje pealt, mis teda enim köidab.
Aga “Ööäär” on seejuures ka naljakas, päris ausalt! Kaamera ette on sattunud tõeliselt karikatuurseid tüüpe, kellega oleme võib-olla ise vahel pimeduses kohtunud, või kui ei ole, siis järgmine kord oskame neid vähemalt ööst otsida. Olete kunagi näinud inimesi, kes pesevad Tallinna busse? Nüüd näete, nüüd teate.
“Ööäär” linastub 13. novembril kell 20.00 Tartu Elektriteatris ja 14. novembril kell 20.00 Apollo Kino Plazas.