Els Himma eluloo raamatukaante vahele pannud Silver Kuusik rääkis “Ringvaate” stuudios, et legendaarse lauljaga koostöös valminud raamat ei saanud teoks kõige lihtsamalt ning ette tuli ka tuliseid vaidlusi.
Käesoleva aasta maikuus meie hulgast lahkunud Els Himmaga sai Kuusik tuttavaks ajal, kui ta töötas rahvusringhäälingus ning tegi raadios saateid. “Kuna sel ajal olid Eesti popmuusika kuldsed kümnendid üsna katmata ala, siis napsasin selle endale ja enam-vähem kõik need lauljad, kes sel ajal veel olemas olid või olid valmis saadetes osalema, minu juurest ka läbi käisid ning Els Himma oli üks nendest,” meenutas Kuusik.
“Alguses oli tutvus üsna tulise võitu. Ega me kohe alguses väga hästi läbi ei saanud ja tasapisi suhe soojenes,” lisas ta.
“Mind huvitas kogu see lugu. Ja kust sa saad ajakirjanikuna kõige paremat materjali, ikka otse allikast. Küsid lauljatelt kasvõi seda, et kuidas kuldsetel aegadel mööblilakiga soenguid tehti või ehteid tehti,” rääkis Kuusik ning lisas, et 85-aastase lavainimese elu on raamatu vaates neetult pikk.
Raamatu tegemine jäi Himma elu viimasesse aastasse, mille jooksul Kuusik ka lauljaga tohutult palju suhtles. “Kui ta mulle selle mõttega helistas, möödunud aasta suve hakul, siis tal olemine enam kõige parem ei olnud. Tõenäoliselt oli see ka põhjus, miks ta seda raamatut lõpuks soovis, tegi vaikselt kokkuvõtet.
“Oleks see raamat 300 lehekulge või 3000 lehekülge – kogu elu sinna nii või teisiti ei mahuks. Ega ta oli kõva kivi. Eks me ikkagi jahvatasime üht- ja teistpidi. Vahepeal kaklesime päris tuliselt,” tunnistas Kuusik, kes esialgu kartis, et tuleb ka hetk, mil Himma ütleb, et mingit raamatut ei tulegi. “Olin selleks tagumises ajusagaras valmis ka.”
Üks tulisemaid vaidlusi oli selle üle, milline pilt raamatu kaanele jõuab. “Tal oli tegelikult üks teine variant ja raamatu kaanele jõudnud pildi kohta ütles Himma ise, et näeb seal kohutav välja. Esimese hooga ma ei hakanud taga jaurama ja järgmine kord ütlesin, et see jääb ikkagi pildiks ning ta siis möönis, et mul on õigus,” sõnas Kuusik.
“Himma oli ikkagi ootamatult aus. See raamat ei ole selline siirupivesi, et kõik oli hirmus tore. Tulin ja nägin ja võitsin ja olin hästi ilus. Kui ise tagant järgi mõtlen sellele raamatule, mida olen nüüd 13 korda lugenud, siis ma ütleks, et see avab temast varjupoolt. See elu oli kõike muud kui ilus,” nentis Kuusik.