Milano prokuratuur algatas uurimise seoses väidetega, et Itaalia kodanikud käisid 1990. aastate alguse sõja ajal Bosnias ja Hertsegoviinas ning maksid raha, et tsiviilinimeste pihta tulistada.

Kaebuse esitas Milanos ajakirjanik Ezio Gavazzeni. Tema kirjelduste kohaselt maksid jõukad turistid “võimaluse eest tappa kaitsetuid tsiviilelanikke”, tulistades neid serblaste positsioonidelt ümberpiiratud Sarajevo linna ümbritsevatelt küngastelt.

Sarnaseid süüdistusi välismaalt pärit “inimküttide” kohta on aastate jooksul esitatud korduvalt, kuid Gavazzeni kogutud tõendeid, mis sisaldavad ka ühe Bosnia sõjaväeluure ohvitseri tunnistust, uurib nüüd Itaalia terrorismivastane prokurör Alessandro Gobbis.

Süüdistus on esitatud mõrvas.

Seda tegevust on pikka aega peetud kuulujutuks.

1990. aastatel leidsid selleteemalised väited ka meediakajastust ning see on hiljem üles kerkis ka tunnistustes ja dokumentaalfilmides.

Bosnia serblaste väejuhi Ratko Mladići 2007. aasta kohtuprotsessi ajal tunnistas USA vabatahtlik tuletõrjuja John Jordan, et kohtas ründajate seas “turistsnaipreid”. Ta kirjeldades neid kui välismaalaste moodi relvastatud ja riietatud kõrvalisi isikuid.

Mõnede teadete kohaselt küsiti meeste, naiste või laste tapmise eest erinevat hinda. Kaebus kirjeldab detailselt ohvrite “hinnakirja”: lapsed maksid kõige rohkem, neile järgnesid mundris mehed, seejärel naised ning eakad olid “tasuta”.

Miran Zupaniči 2022. aasta dokumentaalfilm “Sarajevo Safari” sisaldab ameeriklastest, kanadalastest, venelastest ja eurooplastest välismaalaste anonüümseid jutustusi, kes maksid selle eest, et “sõda mängida”.

Jugoslaavias puhkenud sõja ajal piirasid serblaste väed linna sisse ning see oli pideva snaipritule all.

Haagi tribunal dokumenteeris Sarajevo piiramise ajal aastatel 1992–1996 üle 11 000 tsiviilisiku surma.

Üks Bosnia ohvitser paljastas Gavazzenile, et tema kolleegid said n-ö safaritest teada 1993. aasta lõpus ja edastasid teabe 1994. aasta alguses Itaalia sõjaväeluurele SISMI.

Tema sõnul saabus SISMI vastus paar kuud hiljem. Väidetavalt lendasid “safarituristid” Põhja-Itaalia piirilinnast Triestest ja reisisid sealt edasi Sarajevot ümbritsevatele küngastele.

“Me oleme sellele lõpu teinud ja rohkem safareid ei toimu,” öeldi ohvitserile Ansa uudisteagentuuri teatel. Kahe-kolme kuu jooksul reisid lakkasid.

Tavaliselt terrorismist ja maffiast kirjutav Ezio Gavazzeni luges Sarajevo snaiprituuridest esimest korda kolm aastakümmet tagasi, kui Itaalia ajaleht Corriere della Sera sellest ilma kindlaid tõendeid esitamata kirjutas.

Gavazzeni naasis teema juurde pärast Sloveenia režissööri Miran Zupanici 2022. aasta dokumentaalfilmi “Sarajevo Safari” nägemist. Filmis väidetakse, et tapmistega seotud isikud pärinesid mitmest riigist, sealhulgas USA-st, Venemaalt ja Itaaliast.

Gavazzeni hakkas asja edasi uurima ja andis veebruaris prokuratuurile üle oma järeldused. Tegemist on väidetavalt 17-leheküljelise toimikuga, mis sisaldab ka Sarajevo endise linnapea Benjamina Karici raportit.

Itaalia ajalehele La Repubblica antud intervjuus väidab Gavazzeni, et tegevuses osales “palju” inimesi, kokku “vähemalt sada”, kusjuures itaallased maksid selle eest “väga palju raha”, tänapäeva vääringus kuni 100 000 eurot.

1992. aastal filmiti, kuidas nüüdseks surnud Vene natsionalistist kirjanik ja poliitik Eduard Limonov raskekuulipildujast Sarajevo pihta mitu valangut lasi. Talle tegi küngastel asuvatel positsioonidel ekskursiooni Bosnia serblaste juht Radovan Karadžić, kelle Haagi rahvusvaheline tribunal hiljem genotsiidis süüdi mõistis. Limonov oma sõjaturismi eest siiski ei maksnud. Ta oli kohal Karadžići austajana ja ütles talle: “Meie, venelased, peaksime teist eeskuju võtma.”

Itaalia prokurörid ja politsei on väidetavalt koostanud nimekirja tunnistajatest, püüdes välja selgitada võimalikke osalejaid.

Samas ütlesid 1990. aastatel Sarajevos teeninud Briti vägede liikmed BBC-le, et nemad ei kuulnud Bosnia konflikti ajal kordagi niinimetatud snaipriturismist.

Nad viitasid, et arvukate kontrollpunktide tõttu oleks kolmandatest riikidest pärit inimeste sissetoomine, kes oleksid maksnud Sarajevo tsiviilelanike tulistamise eest, olnud “logistiliselt keeruline teostada”.

Briti väed teenisid nii Sarajevo linnas kui ka seda ümbritsevatel aladel, kus paiknesid serblaste väed, ning nad ei näinud tol ajal midagi, mis viitaks “snaipriturismi” toimumisele.

Üks sõdur nimetas väiteid, nagu oleksid välismaalased tsiviilelanike tulistamise eest maksnud, “linnalegendiks”.