Praktiliselt esimese asjana näen … sõnakasutust.
Jah, õigemini on see ainult üks sõna, aga potentsiaalselt ütleb see palju.
«… et Tartu oleks mõnusalt kliendikeskne ja arenev linn,» ütleb Tartu abilinnapea kandidaat Kertu Vuks.
Mina soovin olla mitte linna klient, vaid linna elanik. Kui linnavalitsemises hakatakse rääkima kliendikesksusest, nihkub kogu mõtteviis.
Klient on keegi, kes ostab teenust ja ootab mugavust. Aga linnaelanik ei osta oma elukeskkonda. Ta elab selles, ta hoolib sellest, ta loob seda koos teiste linlastega. Kliendiks nimetamine kõlab ju maru viisakalt, aga tegelikult muudab see suhte olemust: kaasamine muutub formaalsuseks. Kliendi tagasiside on kasulik, sest see annab märku, kas turundussõnumid toimivad. Otsustusõigus jääb mujale.
Elukeskkonna arendamine taandub teenuse optimeerimiseks ja tõhustamiseks, mitte küsimuseks, millist linna me ühiselt tahame.
Kogukondlik vastutus nõrgeneb. Kui ma tõsimeeli kliendiks hakkan, ei ole mul kohustust, vaid on ootused. Kui supp ei maitse, viin raha teise restorani (omavalitsusse). Kodanikul on aga ka hool ja osalus.
Kliendikesksus sobib turu- ja ettevõtlusloogikasse, kus eesmärk on rahulolev tarbija ja hästi toimiv teenus. Linn kui avalik ruum ja ühine vastutus eeldab teistsugust maailmavaadet – kodanikukeskset, elanikukeskset mõtlemist. Oluline on märgata elaniku kuuluvust, mitte tema ostujõudu.
Linn on arenev siis, kui juhid ei küsi, kuidas oma elanikke paremini teenindada, vaid seda, kuidas nendega koos tulevikku kujundada.