Filmi ingliskeelne pealkiri on palju pikem, «Lost stars of the horoscope».
See kujund «horoskoobi kadunud tähed» on pärit ühest Ukraina poeedi Lina Kostenko luuletusest, mis räägib, kuidas ta lapsena sõja keskel olles esimest korda kirjutas luuletuse. See oli teine maailmasõda, ta istus kaevikus. Maa rappus pommiplahvatustest, ja seal ta siis tundis, kuidas horoskoobist kaovad tähed ning lapsepõlv hävis.
Mu filmis on ka üks stseen, millega tahan näidata, et ajalugu on mingis plaanis kordunud. Jah, see on hoopis teine sõda, aga samad asjad korduvad.
Tartus kohanev Maša saab jõudu ema kallistusest. Foto: Lost_stars_of_the_horoscope
Kas «Kadunud tähed» on te esimene Eestis filmitud töö?
Ma olin ka eelmisel aastal PÖFFil. Oma lühifilmiga «The Passing», eesti keeles «Elukaar». Mu vanaisa suri ning see sai selline isiklik lugu perekonnast, kaotusest ja leinast. Võitis Pimedate Ööde filmifestivalil publikuauhinna.
Miks teist üldse filmirežissöör sai?
Olen Londonis elanud nüüd juba 12 või 13 aastat. Enne seda õppisin veidi aega Tartu ülikoolis võrdlevat poliitikat. Aga ma tahtsin minna suuremasse kohta. Lendasin Londonisse, 50 eurot taskus, ning asusin otsima tööd, seda oli väga keeruline leida. Saatsin laiali vist 500 meili, kuni leidsin midagi reklaamindusest. Sealt edasi hakkasin tundma huvi dokumentalistika vastu. Olen iseõppija, pisut täiendanud end Londonis rahvuslikus filmi- ja telekoolis (National Film and Television School).
Mis te Londonis teinud olete?
Viimastel aastatel olen pühendunud rahvusvaheliste täispikkade dokumentaalfilmide loomisele ning hiljuti õnnestus mul koostööd teha näiteks Sharon Osbourne’i ja telesarja «The Sopranos» näitleja Dominic Chianesega. On muidugi ülilahe tegutseda suures tiimis, kuigi sinu enda töö on seal väike. Viimasel ajal teengi väiksemaid projekte, mis on mu hingele lähedasemad ja kus mul endal on suurem roll. Teemad on elu, surm, ellujäämine ja sellised asjad. Ka traumakogemused …