«Hümni esitamine ajab muidugi närvi sisse! Eriti nüüd, kui sa seda jälle meelde tuletasid,» naerab Põldvere ja lisab: «Minu meelest pannakse hümni esitajale vahel liiga suur koorem õlgadele. Iga inimene võiks ju selles olukorras sõnad sassi ajada – eriti kui tahad lihtsalt siiralt ja südamest laulda oma riigist, kodumaast ja ühtehoidmisest.»
Laura sõnul võiks hümni laulmine olla rohkem ühine ja pingevaba hetk, mitte eksam.
«Ma ei saa aru, miks me ei võiks lihtsalt koos laulda – sõnad võiksid rahulikult kõigil ekraanil ees olla. Nii tuleks esile see tõeline rõõm ja ühenduse tunne,» nendib ta.
Rääkides kogemisest võitlusspordiga, meenutab Põldvere, et katsetas vara teismeeas igasuguseid hobiringe – alustades balletist ja võistlustantsust kuni viiulimängu ja karateni.
«Mu karate-karjäär jäi aga üsna lühikeseks… õpetaja käis tunni ajal minu jaoks liiga tihti kas vannitoas või aknast välja röga sülitamas, ja lisaks olin ma ainuke tüdruk trennis. Kutid tegid lõuatõmbeid nii ladusalt, et mul, oma «makaronikätega», tundus seal ühel hetkel lihtsalt kohatu edasi pusida.»
Mõni aasta hiljem jõudis ta siiski uuesti võitlusspordini. «Käisin umbes aasta-kaks kickpoksis, tolleaegse elukaaslase õhutusel. See kogemus oli tõeliselt äge! See tunne, kui saad endas avastada sügava tule ja teravuse, kuid samas säilitada naiselikkuse – see oli väga vabastav,» kirjeldab ta.