Sageli arvatakse, et koeratõugude aretus sai hoo sisse alles viktoriaanlikul 19. sajandil. Nüüd osutavad muistsete kivististe ja vanade genoomide analüüsid, et tänapäevase tõugude paljususe juured viivad aastatuhandete taha.
Tänapäeval võib koerasõber valida mitmesaja tõu vahel suurtest dogidest ja bernhardiinidest väikeste mopside ja spitsideni. Nüüd osutavad uued uuringud, et inimesed eelistasid eristuva välimusega neljajalgseid sõpru juba tuhandete aastate eest, vahendab Nature News.
Üks rahvusvaheline teadlasrühm analüüsis enam kui 640 loomakoljut. Uuritute hulgas oli nii muistseid kui ka tänapäevaseid hundi- ja koerakoljusid. Teine teadlasrühm vaatas aga Kesk- ja Ida-Euraasia muistsete koerte genoome. Ehkki koerte kujunemislugu sai nüüd jälle pisut selgemaks, pole endiselt teada, millal, kus ja miks koer üldse kodustati.
Kõneka kujuga kolju
Kodukoera päritolu on keeruline uurida, sest teadlastel on koera ja hundi kivististel raske vahet teha. Eriti raske pähkel on selle poolest viimasest jääajast pärinev väga vana luumaterjal. Nüüd võtsid bioarheoloogid Allowen Evin Montpelieri CNRS-i Montpelieri Ülikoolist ja Carly Ameen Exeteri Ülikooli koos kolleegidega võrdluse siiski ette. Nad kõrvutasid viimase 50 000 aasta jooksul elanud 643 koera ja hundi koljude kolmemõõtmelisi ülesvõtteid.
Analüüsi käigus tegid nad kindlaks koerale iseomase koljukuju, kus hundiga võrreldes on koon lühem ja nägu laiem. Vanim selline koljuleid oli ligi 11 000 aastat vana ja pärines Loode-Venemaalt. Üks selliste vanemate leidude varasem uuring osutab, et toonased loomad meenutasid kodukoera ka genoomi poolest.
Vanimatest leidudest veidi hilisemas materjalis täheldasid uurijad koerakoljude kujudes ja mõõtudes piltlikult öeldes plahvatust. Toonased koerad elasid ilmselt koos hiliste kütt-korilaste ja varaste põlluharijatega. Evini sõnul oli selle perioodi leidudes olemas juba üle poole tänapäevasest koeratõugude mitmekesisusest.
Teisisõnu ei saanud koerte aretamine hoogu sisse viktoriaanlikul ajastul ega ole vaid viimase kahe sajandi pärusmaa, nagu seni sageli arvatakse. Siiski puudusid Ameeni sõnul arheoloogilises aineses äärmuslikult moonutatud koljud, nagu mopside ja buldogide lömmis näod – järelikult pidid need tekkima hiljem.
Miks koerte välimus juba nii varakult sedavõrd mitmekesistus, pole selge. Evini sõnul võisid inimesed juba toona püüda koeri aretada: olgu siis jahilkäiguks, kaitse eesmärgil või lihtsalt kaaslaseks.
Igal hõimul oma koer
Teine värske uuring osutab, et muistsete inimeste kogukonnad pidasid oma koerte juures oluliseks kindlaid omadusi. Siin töös järjendasid autorid 17 koera genoomid. Kõik koerad elasid viimase 10 000 aasta jooksul Ida- ja Kesk-Aasias. Töörühm võrdles uusi järjendeid juba varem järjendatud sama perioodi genoomidega.
Lisaks analüüsisid autorid koerte genoome kõrvuti muistsete inimrühmade andmetega. Selles võrdluses märkasid nad mustrit: teatud inimrühmad kippusid seostuma kindlast piirkonnast leitud kindlate koeraasurkondadega.
Mitmel juhul leidsid uurijad märke, kuidas inimrühm võttis rännates oma koerad uude elukohta kaasa. Näiteks oli näha seost Kirde-Siberi inimeste ja muistsete arktikakoerte vahel. Tegu on tänapäeva haskide ja kelgukoerte geneetilise esivanemaga. Kirde-Siberi elanike ja arktikakoerte seos jäi püsima ka siis, kui mõlemad põlvnemisliinid järjest oma leviala laiendasid.
Teisalt leidus inimrühmi, kellel säärane seos oma koertega puudus. Uuringu ühe kaasautori ja Ludwig Maximiliani Ülikooli populatsioonigeneetiku Lauret Frantzi sõnul võib see viidata, et kasulike omadustega koertega kaubeldi juba toona. Kõige laiemalt leiduski valimis arktilist päritoluga koeri, kes seostusid algul Euraasia stepi ja hiljem Lõuna-Hiina pronksivalajatest inimasukatega.
Uuringuga mitte seotud Belgia zooarheoloog Mietje Germonpré sõnul oleks huvitav teada, kas varane koerakaubandus võis alata juba enne viimase jääaja lõppu umbes 11 700 aasta eest ehk pleistotseenis. Genoomiuuringud viitavad, et peamised koerte sugupuud hakkasid üksteisest lahknema varem ehk umbes 20 000 aasta eest.
Küsimusele on samas keeruline vastata, sest nii vanu koerakivistisi leitakse haruharva ja need vähesedki leiud kipuvad olema ebatäielikud. Allowen Evini ja Carly Ameeni uuringus analüüsitud 17 pleistotseeni-aegsest koljust ei viidanud ükski nende kodustamisele.
Germonpré oletab, et ilmselt meenutasid varajaste koerte koljud paljuski hundi oma. Seega võiksid kõige esimesi koeri otsivad teadlased Evini sõnul uudistada koljude juures muidki iseäraseid jooni, näites alumise lõualuu kuju või katkistest jäänustest eraldatud DNA-d.
Mõlemad uuringud ilmusid ajakirjas Science.