“California skeemitamine”
Režissöör: James McAvoy
Kui mõtleme mõne aasta pärast tagasi 2025. aasta Pimedate Ööde filmifestivalile, siis muidugi oli ka filme, mis võib-olla ajusid ragistades lõpuks meenuvad, aga märksõna on ikkagi “kuulsad inimesed Eestis”. Nii pragmaatiliselt kui see ka ei kõla, siis on see vähemalt meie auditooriumi silmis ikkagi PÖFF-i legitimiseerimise seisukohalt äärmiselt oluline märk. Rahvas läks James McAvoy’d nähes ka pisut pööraseks, kiljuti ja itsitati, kuid õnneks võime selle staaripaiste asemel hiljem meenutada ikkagi ka filmi, millega šoti üks tuntumaid näitlejaid siia jõudis.
McAvoy lavastajadebüüdist “California skeemitamine” rääkides ei saa kahjuks ei saa üle ega ümber “Kneecapist”, mis mullu ka PÖFF-il linastus, sest oma mudeli poolest on need linateosed justkui vennad või siis vähemalt kauged sugulased. Iiri kuttide asemel näeme nüüd kaht šoti sõpra, kes soovivad väga räppida, aga keegi ei taha neid väga kuulda võtta. Mõeldud-tehtud, tuleb siis valetada end ameeriklaseks ning jalg vägisi muusikatööstuse uksevahele suruda. Klassikaline muinasjutt, mida on erinevate artistide ja bändide kaudu kinolinal tuhat korda lahti räägitud, McAvoy’d aga ei huvita õnneks mitte niivõrd lugu ise, vaid ta fookus on hoopis karismaatilistel ning südamlikel tegelastel, kellele on lihtne kaasa elada.
“California skeemitamine” Autor/allikas: Kaader filmist
“California skeemitamist” kannabki omalaadne soojus, sest ka kõigi raskuste kiuste on see ikkagi üdini inimlik üleskasvamise lugu, kus kellelegi ei anta hinnanguid, pole halbu ega häid tegelasi. Või siiski, äkki ikkagi James McAvoy kehastatud plaadifirma boss on filmi ainus villain? Eks tal oli seda ka lihtne teha, iseennast võid ülejäänud headusele tasakaalustava jõuna lavastada ka pisut kurjemaks, kuid üldpildis on tegu ikkagi positiivsuse plahvatusega.
Kui PÖFF-ile ei jõua, siis tuleb pärast ka levisse, mis on samuti väga hea märk, kuna üldjuhul näeme meie kinodes ikkagi vaid superstaaride muusikafilme, väiksemad ja nurgatagusemad asjad enamasti siinsetesse saalidesse enamasti ei jõua.
“California skeemitamine” linastub 15. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises.
“Musirull”
Režissöör: Dusty Mancinelli, Madeleine Sims-Fewer
Hoolde- ja vanadekodud on veidi hirmsad paigad, eksole? Me ei taha seda endale enamasti tunnistada, aga viimasel ajal oleme näinud mitmeid õudusfilme, mis ei häbeneda seda teemat lauale tõsta ja põneva nurga alt lahti muukida. Mullu nägime PÖFF-il režissöör James Ashcroftli õõvafilmi “Jenny Peni käsul”, kus vaimust vaevatud John Lithgow painas teisi vanadekodus elavad inimesi, “Musirullis” rullub ühes väikeses hooldushaiglas, kus ravitakse eksperimentsete vahenditega ajukahjustusega patsiente, lahti salapärane, kohati isegi psühhedeelne müsteerium.
Kontseptuaalselt sobiks “Musirull” tegelikult hästi ka visionäärliku ulmesarja “Black Mirror” egiidi alla, kuid on parem, kui lähete filmile peale puhta lehena ja ei hakka küsima, miks täpselt. Igasugu vastused tulevad “Musirullile” ainult kahjuks ning see on paraku ka filmi enda suurim miinus: suurema osa ekraaniajast jäetakse vaataja täielikult pimedusse ning liigutakse parimate psühholoogiliste trillerite jälgedes. Noh, ma ei tea, kujutage näiteks ette mikroskaalal “Shutter Islandit”. Avatakse uusi uksi, aga nende tagant vaatab vastu veel viis järgmist ust, ja nii edasi, ja nii edasi. Langeme sügavamale saladuste võrku, aga selles segaduses on tegelikult väga mõnus sipelda.
“Musirull” Autor/allikas: Kaader filmist
Ühel hetkel aga hakkas tegijatele tunduma: nüüd aitab, oleme saalisolijaid piisavalt kaua piinanud, teeme korraga kõik uksed lahti! Ja et sellest veel ei piisaks, räägime neile idioodi kombel asjad veel viis korda üle, et nad ikka kõigest kindlasti aru saaksid. Ka suur pööre, mille poole on tasapisi liigutud, mõjub tänu sellele kuidagi… lahjendatuna. Ma ei väida, et see hüpotees, mida “Musirull” esitab, ei oleks köitev, lihtsalt tegijad pole siin suutnud oma keskse idee täit potentsiaali realiseerida.
Kui aga hinnata “Musirulli” taas kommerts-žanrifilmi kontekstis, on tegemist kordades tuumakama materjaliga kui see, mida näeme enamikes kassahitt-kõhedikes. Ja kellele ei meeldiks Jason Isaacs? Juba ainult tema, küll oodatust väiksema rolli pärast tasub kinno minna. Ning õudusnäljastele vaatajatele ka puhtalt silmaringi laiendamise seisukohalt kohustuslik vaatamine.
“Musirull” linastub 16. novembril kell 21.30 Apollo Kino Solarises.
“Lase päike särama”
Režissöör: Jamie Adams
Tänavuse festivali kõige segadusttekitavam film. Ühelt poolt peame olema õnnelikud, et režissöör Jamie Adams oma uue impro-linalooga Eestisse jõudis, sest ta võttis siia kaasa oma hea sõbra Simon Peggi, kellega oli võimalik ka publikul kohtuda. Aga kas “Lase päike särama” on ikkagi päriselt üldse film? Vähemalt esmapilgul selline mulje meile jääb. Paarike läheb maalilisse mõisa, kus mees plaanib pildistada üles oma tüdruksõbra uue albumi kaanepildi. Paraku aga selgub, et samas majas peatub selle hetkel ka mehe iidol, James McAvoy kehastatud fotograaf. Idüll on hetkega murtud ja hakkab lahti mäng võimu- ja suhtedünaamikatega.
On raske mööda vaadata klassiku “Kes kardab Virginia Woolfi?” motiividest ning kuigi mõnel üksikul hetkel sähvatab minutiks-paariks isegi midagi täisverelise psühholoogilise draama sarnast, siis huvitab Jamie Adamsit rohkem ikkagi irreaalsus ja psühhedeelia, aja ja ruumi sulamine mingiks ilulevaks tombiks, mis meenutab rohkem mõne suure moemaja turunduskampaaniat kui lõpuni viimistletud linateost, mida inimesed kinosaalis vaatama peavad. Rõhk just sõnapaaril “lõpuni viimistletud”, sest korduvalt hakkasin isegi mõtlema, et äkki pandi kogemata käima poolik montaažirida, sest seda materjali on kokku lõigatud ikka ükskõikse free jazz mentaliteediga. Halvas mõttes, kahjuks.
“Lase päike särama” Autor/allikas: Kaader filmist
Aga õnneks on seal filmis James McAvoy, kes suuresti tänu M. Night Shyamalani “Splitile” on tänaseks tuntud enim kui äärmuslik veiderdaja ning selleks on tal ka sel korral kõvasti ruumi. Koolikiusaja toksilisusest võib ta hetk hiljem hakata lohutamatult nutma, aga siis järgmisel momendil lülitada end tagasi stoiliseks kunstnikuks. Kõik karakterid jäävad saladuseks, see tubateater tegeleb rohkem mingite mustrite ja koreograafiliste eksperimentidega kui päriselt sügavusega, aga McAvoy mängu on sellele vaatamata lõbus vaadata.
Nädala pärast ma seda filmi enam ei mäleta, aga tundub, et Jamie Adams tulistab peagi veel ridamisi samalaadseid filme: tal on töös juba järgmine improfilm, kus astub üks Simon Peggi kõrval ka näiteks Quentin Tarantino. Jumal tänatud, et tal on mõned kuulsad ja andekad sõbrad, sest ilma nendeta poleks ilmselt ühtki mõjuvat põhjust neile filmidele tähelepanu pöörata.
“Lase päike särama” linastub 15. novembril kell 16.45 Apollo Kino Tartus ja 17. novembril kell 21.15 Apollo Kino Solarises.
“Decorado”
Režissöör: Alberto Vázquez
Kui kaks aastat tagasi HÕFF-il esmakordselt Hispaania animalavastaja Alberto Vázqueziga kokku puutusin, siis oli see täiesti ootamatut rännak tagasi lapsepõlve. Tema täispikk film “Ükssarvikute sõda” oli otsekui laiendus kunagisele hitt-veebisarjale “Happy Tree Friends”, kus segati häbitult kokku splatter ja Looney Toones, Vázquez tegi sama asja lihtsalt täispikas filmi raames ning üritas samal ajal ka suuremat lugu rääkida. Ei saa öelda, et tema provokatiivne segu hüpervägivallast ja sõjafilmi klišeedest oleks nüüd väga sügavalt lõiganud ja ajju pitseri vajutanud, aga lõbus trash-meelelahutus oli see kahtlemata.
Uues filmis “Decorado” on trollimist vähem, aga need klotsid, millest tervik kokku tuleb, on laias laastus ikka samad: on hulk loomtegelasi, suuresti hiired, kes siis satuvad üha veidramatesse ja grotesksematesse olukordadesse. Nojah, kui me räägime hiirtest, siis läheb muidugi mõte kohe Miki Hiire ja laiemalt Disney-universumi peale ning selle ideega mängib Vázquez siin mõnuga, asetades nummi-esteetika terava, isegi düstoopse kapitalismikriitika konteksti. Ja lõpuks meenutab see veel veidral kombel ka “Truman show’d”.
“Decorado” Autor/allikas: Kaader filmist
Jah, ilma nägemata ongi võimatu aru saada, kuidas see kõik kokku sobib. Õigemini väga hästi ei sobigi, sest sarnaselt “Ükssarvikute sõjale” on ka “Decorado” suurim probleem stsenaariumis. Vázquez peaks järgmisel korral endale palkama toimetaja, kes talle ka vastu julgeb hakata, sest praegusel hetkel on ta surunud pooleteise tunni sisse kõik need mitusada ideesähvatust, mis tal peast läbi käisid, enamik neist lõhuvad aga lihtsalt filmi rütmi ning ei kanna endas mingit muud kaalu kui lihtsalt mõni üksik saalist kõlav naerupahvak.
Kõige enam aga meeldib Alberto Vázquezile ilmselt mõte sellest, kuidas tema filme satuvad vaatama pahaaimamatud vanemad oma lastega. Olen kommenteeriumist näinud, et seda on juba juhtunud ka PÖFF-il, seega igaks juhuks mainin: filmis lendab verd, tehakse narkootikume ja tegeletakse veel tuhande muu pahega, mida te ei taha oma võsukesele näidata. Jah, võite üksinda täiskasvanuna multikat vaatama minna, nii uskumatu kui see ka pole.
“Decorado” linastub 15. novembril kell 13.15 Apollo Kino Solarises.
“Koidu eel”
Režissöör: Patrik Syversen
Kui “Decorado” võib kogemata meelitada kinosaali lapsi ja järgmisel hetkel ilma hoiatamata oma nunnudel hiirtel pea otsast rebida, siis mõnes mõttes trikitab ka norra lavastaja Patrik Syversen samamoodi oma vaatajat. Esmapilgul võib “Koidu eel” tunduda kui õdus põhjamaine karakteridraama, mis potsatab mugavalt Ingmar Bergmani sisseaetud vakku ning on seeläbi paljude kinofännide jaoks kindla peale minek. Julgen samas aga arvata, et need, kellele istuvad bergmanilikud kammerfilmid, ei ole seejuures suured slasher’ite austajad, Syversen aga üritab just need kaks, üksteist mõneti isegi välistavat ideed kokku sulatada.
Tulemus on igati õnnestunud, sest “Koidu eel” ei proovida tegelikult kumbagi neist vastandlikest pooltest kopeerida või järgi teha, pigem on siin nii põhjamaine arthouse kui ka õudusklassika dekonstrueeritud ja pandud uuesti kokku mingi täiesti erinäoline hübriid. Hetkiti võib see mõjuda rohkem eksperimendi kui täisverelise filmina, kuid julgus katkestada on niivõrd nakatav, et võin mõningad konarused ja augud stsenaariumis andeks anda. Võti on aga tegelastes ja nende omavahelistes keerukates suhetes, mida Syversen kirurgilise täpsusega kui lootusetult sõlme läinud lõngakera lahti rullima hakkab, ja sellega saab ta ootamatult graatsiliselt hakkama.
“Koidu eel” Autor/allikas: Kaader filmist
“Koidu eel” on ka taas näide sellest, miks meil on vaja filmifestivale: selliste väikeste žanrifilmideni ei ole võimalik ilma täpse silmaga programmikoostajate lihtsalt jõuda. Ma usun, et suurtele rahvusvahelistele virtuaalplatvormidele see film kunagi ei jõuagi ning jääks ilma festivalideta maiuspalaks, mida saab vaid Norra publik nautida. Aga meil on selliseid filme vaja inimestele näidata, sest ainult tänu sellistele sirge seljaga ja isikupärastele õuduskatsetustele hakkavad ka skeptilisemad vaatajad lõpuks uskuma, et horror ei pea alati tähendama suvalist veristamist või nurga tagant näkku kargavat kolli.
“Koidu eel” linastub 14. novembril kell 22.00 Apollo Kino Plazas.
“Isa”
Režissöör: Tereza Nvotová
Kuidas rääkida filmist, mille kohta ei tohiks tegelikult mitte midagi ette öelda? Ma üritan sõnu seada nii, et kui te pole sellest Veneetsia filmifestivalil esilnastunud Slovakkia tänavusest võõrkeelse Oscari kandidaadist midagi kuulnud, jääksitegi suuresti teadmatusse. Kui üritada kuidagi illustreerida, siis esimesed kümmekond minutit näeme ühe kõrgema keskklassi perekonna mõnusat hommikust sahmimist: isa tuleb jooksmast, ema paneb last riidesse ning arutatakse, kes täpselt sel päeval pere kõige pisema lasteaeda viib. Kuniks aga tuleb lämmatav hiidlaine, mis kõik varasema enda alla matab.
Ei, see pole katastroofifilm Slovakkiat ründavast tsunaamist – neil pole merepiirigi! –, vaid šokeeriv draama, kus esmapilgul on hästi lihtne näpuga näidata ning süüdlast otsida, kuid mida edasi, seda enam hakkama nägema, kuivõrd keeruline, eluline ning häirivalt tõenäoline situatsioon see tegelikult on. Vabandan juba ette kõigi ees, kelle jaoks see liiga palju midagi reedab, aga teatava võtme selle filmi keskse tragöödia mõistmiseks annab M. Night Shyamalani telesari “Servant”, rohkem ei ütle midagi! Kui saite aru ja teate, siis olge valmis.
“Isa” Autor/allikas: Kaader filmist
Tereza Nvotová film aga murdub tänu katalüsaatorina mõjuvale sündmusele kaheks, ning nende poolte vahel tekib mõneti sisuline konflikt. Kui esimene pool linateosest on stsenaarselt ülitäpne ning ka visuaalselt grammi täpsusega välja arvestatud, siis lõpule lähenedes hakkab sisu ja vormi vaheline tasakaal paigast ära minema. Hingehaavad ei näita paranemise märke ja selle asemel, et seinu ka vaataja ümber ebamugavalt üha rohkem koomale tõmmata, hakkab operaator piruette viskama ning kaameraga eri moel trikitama, üritades muidu kahe jalaga maa peal olevale draamale mingit lisamõõdet juurde anda. Aga milleks?
Mõneti vähendab Nvotová sellega ka oma filmi mõju, kuid mis sellele vaatamata tõstab Slovakkia filmi Euroopa tippude hulka. “Isa” võiks olla eeskujuks ka paljudele teistele, kuidas on võimalik trilleri vahendeid kasutades rääkida tõsielulisest teemast, mida enamasti keegi jutuks võtta ei taha.
“Isa” linastub 15. novembril kell 17.30 kinos Sõprus.