Katariina Peetsoni kaamerasilm on läbi aastate tabanud sadade jalgpallurite emotsioone. See seiklus on selleks korraks läbi, sest noor fotograaf keeras Norra-Eesti matši järel ette täiesti uue – norrakeelse! – lehe.
- Lugu ilmestavad Katariina Peetsoni lemmikumad pildid läbi aastate.
See oli 2019. aasta 19. oktoober, kui Katariina Peetson haaras kaamera ja läks pildistama esimest jalgpallimatši. Tallinna FCI Levadial oli võõrustada FC Kuressaare, mida tehti 2:1 vääriliselt. Peetson oli kohal küll üsna limiteeritud objektiiviga, mis passis rohkem portreefotodeks, kuid midagi tuli välja ikka. Vast piisavalt, sest Levadia ja tema koostöö kestis veel aastaid.
Alguse sai see lihtsast üleskutsest, kui klubi otsis vabatahtlikku fotograafi. “Mõtlesin, et panen end kirja. Ega ma midagi otseselt ei teadnud, aga kaamerat olin käes hoidnud ja mõte ise tundus lahe. Selle koha pealt olen ma nullist üsna kiirelt arenenud,” meenutab ta nüüd, Oslo kesklinnas Soccernet.ee-ga vesteldes.
“Kui niimoodi veel mõelda – aastal 2019 hoidsin kaamerat esimest korda käes, 2025. aasta veebruaris käisin laskesuusa MM-il Šveitsis ja praegu novembris olin Norra koondise mängul ja tegin [Erling] Haalandist ja [Alexander] Sörlothist pilti …”
Kogu see pall veeres kindlasti libedamalt tänu vennale Rasmus Peetsonile, kes oli siis Levadia mängija ning on seda tänaseni. Otseselt ei vaadanud Katariina tööd venna järgi, kuid Levadia üleskutse ja isiklik side klappisid hästi. Toona suhtlesid õde-vend ka tihedamalt, samas jalgpall on perel igal juhul veres.
“Siis, kui ma Levadias olin, võttis ta mind ikka peale ja läksime koos tööle. Nüüd räägime ja näeme lihtsalt mängudel. Jalgpallist räägime veidi ikka, aga pigem teeb seda rohkem ülejäänud pere. Ma ise tunnen, et olen lihtsalt kogu aeg selle sees. Pluss meil on Rasmusega ka see, et mina olen Liverpooli fänn ja tema Arsenali oma ehk me ei sobi üldse kokku!” naerab Katariina Peetson.
Ta jätkab pärimise peale, et ka üldine jutusoon läheb õel-vennal lahku. “Omavahel rääkides on ta võib-olla natukene avatum. Aga no ta ei ole selline suur lobiseja, on kindlasti suuremaid,” lisab ta tögavalt.
Miks Norra?
Peetsoni jaoks hakkas mõte Norra kolimisest vaikselt idanema juba lapsepõlves. Pere käis tihedalt Skandinaavias puhkamas, ka on ta jälginud palju siinset sporti. Eriti puges südamesse laskesuusatamine, alles hiljem lisandus jalgpall. Pikaaegne unistus hakkas vilja kandma tänavu suvel, kui Peetson hakkas kogu protsessiga pihta.
Asjaajamist jagus, ent kuna Eestist tuttav sõbranna otsis just uut korterikaaslast, läks ühe linnukese tõmbamine kohe eriti hõlpsalt. Enne intervjuud oli Peetson saanud ka uue töökoha. “Kuidagi hästi kiirelt käis kogu see protsess ja nüüd perfektselt koondise viimaseks mänguks sai kõik aetud,” rõõmustab nüüdne norrakas.
Uus töökoht on teadlikult valitud hoopis teenindavat laadi. See ei tähenda, et Peetson viskaks kaamera nurka, vaid ta saab ise olla oma aja ja kunsti boss. “Õnneks on meil kaks mängijat Norra kõrgliigas – saan siin olla Eesti jalgpallile ikka kasulik. Esialgu teen seda küll enda lõbuks, aga äkki tuleb sealt midagi suuremat välja,” mõtiskleb ta seoses Rocco Robert Sheini ja Markus Soometsaga.
Peetson küll tahtis esimese hooga jätkata spordis, kuid Norra Laskesuusatamise Liidule saadetud CV jäi rahuldava vastuseta. Tagasi mõeldes nendib ta, et eks see oligi praegu parem, sest nõudmised olid üsna kõrged ja maht suur. Ta lisab, et tulevikus võiks muidugi uuesti proovida. Siis oleks norra keel paremini küljes ka.
Jalgpalli juurde tõsiselt Peetson praeguse seisuga tagasi ei kipu. “Ma olen elanud seda jalgpallielu nii palju, et ma praegu tahaks lihtsalt olla. Mul lõppes jalgpallis täiskohaga viies hooaeg – ühel hetkel saad aru, et tegelikult on see kurnav,” räägib fotograaf, kes asus Eesti Jalgpalli Liitu tööle 2023. aasta veebruaris pärast eelmise fotoguru lahkumist ja soovitust.
Peetsoni sõnul võis viie aasta peale koguneda pildistamiseks umbes 400 mängu. Oli päevi, kus ta käis läbi isegi kolmelt matšilt. Kuigi ta oli pidevas liikumises, siis mingis hetkes muutus asi justkui liinitööks. “Ma igatsen sellist vabadust. Näiteks koondisemängudel nägin, kuidas osad fotograafid saavad lihtsalt tulla ja teha oma pilte täiesti teise nurga alt. Samas mina varem klubi ja siis liidu fotograafina pidin saama kätte oma kindlad pildid.”
Emotsioonid-emotsioonid-emotsioonid
Nende kokku kuue aasta jooksul on muidugi olnud parajalt väljakutseid, mis on olnud kaugel igasugusest rutiinist. Näiteks üheks pidevaks küsimuseks on pildistamiseks selle õige koha valimine, kust saaks kätte tabamused, tähistused ja muud emotsioonid. Näiteks Norra-Eesti matšis oli Peetson vastase tabamusteks õigel pool, kuid vaid korra jooksis Sörloth tema juurde juubeldama.
Teine sarnane olukord meenub talle septembrikuust, kus Pärnu JK Vapruse ründaja Marten-Chris Paalberg lõi Harju JK Laagrile kaks väravat, kuid täpselt teises väljakuotsas. “Mõtlesin, et võtan esimesel poolajal Harju väravat, sest mulle meeldib Laagris istuda seal seina ees. See on hea turvaline ja soojendust tehakse teisel pool, et sa ei ole kellelgi ees,” selgitab Peetson. “Aga Paalberg lõi teise väravasse kaks ja tegi ülihead tähistused ka veel! Olin nii pettunud, et ma neid ei saanud, aga vähemalt mängus lõpus sain tähistuse kätte.”
Teine stsenaarium tekib aga penaltiolukordades, kus täna on tänu VAR-i ülevaatusele teisel pool istuval fotograafil võimalik õigeks ajaks kohale jõuda. Peetson naerab, et kindlasti on olnud ülekannetes või staadionil näha, kuidas ta kohale tormab. Selle ilmestamiseks meenub 2023. aasta suve mäng, kus Kevin Kauber lõi Pärnu Rannastaadionil Paide Linnameeskonna võrku penalti.
“Sain selle, kuidas [Sander] Kapper näitab Kauberile ja kuidas Kauber jookseb käed ees publiku poole. Vaprusel on see kusjuures kontoris üleval ka. Selliseid asju on alati südantsoojendav vaadata, et minu pilt!” naeratab ta. “Või ma mäletan, kuidas kunagi vaatasime kodus Jalka ajakirja, et kas Rasmus on sees ja kus on Rasmuse nimi. Nüüd on see, et minu pilt, minu pilt, minu pilt …”
Just emotsioonide, veel enam tähistuste kätte saamist kaifib Peetson kõige enam. Eriti meeldib ta, kui mängija oskab tulla kaamera ette ja seal end välja elada. Selles on tema arvates meistriks Zakaria Beglarišvili. “Talle ei pidanud kunagi midagi ütlema. Ta lihtsalt alati tuli ja tegi. Eks igal klubil on neid, kes tulevad kaamera ette, aga just Zaka oli see, kes teadis alati, kus ma olen,” kiidab Peetson.
Tema teiseks südameasjaks olid meeste koondisega tehtud videoblogid, mis kajastasid nii tegemisi platsil kui sellest eemal. Peetsoni sõnul olid need kui toredad koduvideod, mida hiljem järele vaadates tekkis lihtsalt hea soe tunne. “Ma tean, et mõned oleks soovinud näha rohkem trenni või midagi muud, aga saada peale seda, kuidas [Rauno] Sappinen peidab kaardi põue ära ja poisid on täiesti ahastuses või kuidas Rasmusel läheb esimene löök valesti, aga siis lööb üliilusa värava, on mega äge. Fotoga selliseid asju uuesti läbi elada ju ei saa.”
Mõni pilt tuleb palju raskemalt
Jalgpall on paraku selline, et ette tuleb ka halbu emotsioone. Ka võib see olla Eesti jalgpalli kohatiseks mureks. Peetson räägib, et fotograafina tuleb neist asjadest lihtsalt üle olla. “Nii halvasti kui see ka ei kõlaks, siis ma lülitan end Eesti koondise mängudel fännina välja ja teen puhtalt oma tööd. Nii tulevadki kõige paremad emotsioonid. Kui ma läheks sellega kaasa, et Eesti koondis on kaotamas, siis ma poleks näiteks Norra-mängu lõpuni saanud teha,” arutleb ta.
Teine löödud hetk meenub talle tänavusest viimasest liigaderbist, kus Tallinna FC Flora mängis 2:0 eduseisu maha. Mängu lõpus istus pingil ülilöödud Robert Veering, kelle Peetson kaameraga kinni püüdis. “Kuna see üks mäng otseselt neile nii ei lugenud, siis mõtlesin, et teen selle pildi ära. Võib-olla ma ei oleks tohtinud seal olla, aga kuna mäng oli läbi ja see oli kodune Arena, kasutasin võimaluse ära.”
Selliseid piiripealseid hetki meenub veel, kuigi enamasti pole Eestimaise jalgpalli pildistamine eriti karm. Näiteks on reegliks küll, et küljejoone taga olla ei tohi, kuid kord sai Peetson just sealt suurepärase pildi. Plaan minna Vapraid Karusid pildistama viis Virgo Valliku värava ja suurepärase tabamuseni. “Kusjuures Vapruse puhul teab alati, et mängijad lähevad fännide ette tähistama,” lisab juba kogenud Peetson.
Ühe oma lemmiku pildi sai ta ka olukorras, mis näiteks UEFA mängus olnuks keelatud. Peetson nägi ühe Manchester City fotograafi tööde hulgas pilti, mis sai tehtud vahetult enne mängu väljakul, ja ta proovis saada samasugust eelmisel aastal Levadia ja Paide mängus.
“Ma veel küsisin mitme inimese käest luba, kas ma ikka võin väljakule minna. Kasutasin selle võimaluse ära, et Eestis saab ja tuli hästi mõnus pilt. Võib-olla oleks tahtnud veidi laiemalt … Aga panin selle üles ja täägisin selle fotograafi ära ka. Ta veel kirjutas, et talle väga meeldis see pilt,” läks tavapäratu lahendus igati asja ette.
Ka polnud see näiteks Rasmus Peetsoni standardile vastav. Katariina räägib, et vend õpetas hoolega, et kui palli pole pildil, siis pole sellest mingit tolku. “Ta rääkis, et see on ju jalgpall, mitte mingi tantsimine. Et kui palli pole peal, siis pole pildil mõtet!” muheleb Eesti koondislase noorem õde ja endine EJL-i fotograaf Katariina Peetson.