Neli mõtet Niels Medelt:
- Enesereflektsioon võiks olla teadlaselu loomulik osa. Teadlased peavad olema enesereflektiivsed oma rolli suhtes ühiskonnas ja näitama üles alandlikkust, tunnistades nii mineviku vigu kui ka seda, et avalikkusel on sageli õigustatud muresid. Lisaks on oluline olla avatud tagasisidele ja inimeste tunnetele, isegi kui see haiget teha võib.
- Inimesed ei usalda teadust reeglina oma harimatuse või teadmiste puudujäägi tõttu. Põhjus on palju sügavamal: tegu on motiveeritud arutluskäiguga, kus inimesed kasutavad oma vaimset ressurssi teaduslike faktide ümberlükkamiseks, sest need ohustavad nende identiteeti, grupikuuluvust ja põhiväärtusi.
- Täielik usaldus kuulutab demokraatiale sünget tulevikku. Demokraatlikus riigis ei peaks taotlema täielikku usaldust, vaid vaja on põhjendatud ja tervislikku skeptilisust. Avalikele aruteludele võivad kasuks tulla isegi mõned populismi elemendid.
- Usalduskriisi juured ulatuvad teadusest kaugemale. Poliitikakujundajatel tuleks teadusteemasid depolitiseerida, vältides teaduspõhise poliitika esitlemist kui midagi, mille nad ainuisikuliselt leiutasid, sest see loob kunstlikult teadusvastase vastasleeri.
Kaasprofessor Mede, te töötate mainekas ülikoolis, teie h-indeks on teie ea kohta igati korralik ja vähemalt statistika põhjal käisid ka teie mõlemad vanemad ülikoolis. Kui te olete seega osa eliidist, miks me peaksime teid populismist rääkides tõsiselt võtma? Kuidas on võimalik teiesugustel üleüldse end usutavana näidata, ilma et see toidaks populismi keskset narratiivi professorist, kes ütleb teistele, kuidas nad elama peavad?
See on alustuseks tõesti hea küsimus ja ma pole ise seda endalt kunagi niimoodi küsinud. Püüan aga kasutada näiteks suhtluskanaleid, kus leidub peale teadlaste ka teisi inimesi. Ma ei avalda töid ainult teadusajakirjades ja teaduskonverentsidel, vaid ka näiteks sotsiaalmeediaplatvormidel.
Usun, et kui kasutan hõlpsamini mõistetavat keelt ning visuaale või metafoore, muudan oma teadustöö vähem elitlistlikuks ja elukaugeks. Loodan, et ma ei paista siis sedavõrd tugevalt mingi vaimuladviku või eliidi osa, kuigi ma seda faktiliselt olen. Püüan olla selles osas nii enesereflektiivne kui võimalik. Ma arvan või vähemalt loodan, et osa mu tööst peegeldab seda ja see lisab sellele usaldusväärsust.
Lisaks sotsiaalmeediale püüan suhelda nii palju kui võimalik laiema avalikkusega, näiteks kooliõpilastega, käies esinemas koolides ja teadusfestivalidel. Esitledes oma uurimistööd või selle üle inimestega arutledes vastan meeleldi ka nende kriitilistele küsimustele. Mulle on jäänud mõnedest uuringutest mulje, et kui ennast taoliselt kättesaadavaks muuta, kasutada lihtsat keelt ja kuulata kõigi arvamusi, aitab see muuta korraga teadlasi usaldusväärsemaks ning samal ajal teadust läbipaistvamaks.
Teie töö keskmes on seos populismi ja teadusskeptitsismi vahel. Enamik inimesi mõistab populismi poliitilise stiilina – “meie, rahvas” versus “korrumpeerunud eliit”. Teie käsitlete seda peaaegu psühholoogilise seisundi või tunnetusliku filtrina. Kui täpne see kirjeldus on? Kas populism polegi tänapäeval lihtsalt mugav silt, millega tasalülitada neid, kes esitavad ebamugavaid küsimusi, olgu nendeks teadlased või poliitikud?
See on tegelikult kõigi populismiuurijate põhiküsimus, mille üle nad vaidlevad. On see ideoloogia või pigem stilistiline suhtlusvahend, näiteks retoorika? Väidaksin ise, et see on mõnes mõttes mõlemat. Käsitlen seda õhukese ideoloogiana. See on maailmavaadete komplekt, mida saab kohandada paljudele teistele ideoloogiatele ja seda neile külge pookida.
Mõned neist ideoloogiatest keerlevad konservatiivsuse ja kultuuriliste väärtuste, teised majanduslike filosoofiate ja ideoloogiate ümber ning mõned puudutavad ka seda, kuidas suhtume me teadusesse. Populismi ideid laiemalt saab kasutada kindla maailmavaate kujundamiseks, mis puudutab näiteks teadlase rolli ühiskonnas. Pole ju olemas ainult poliitilist eliiti, vaid ka akadeemiline eliit.
Küsimus pole ainult valijate hoiakutes, vaid lisaks tavalistes inimestes ja nende kaines mõistuses. Need kaks rühma on osaliselt kattuvad. Lisaks arvavad populistid sarnaselt paljudele teistele, et akadeemilise eliidi liikmed teevad poliitilise eliidiga koostööd. Populistide valijatel ja toetajatel on seevastu olemas see sisetunne, mis võimaldab neil ise oma uurimistööd teha.
Te uurite ka vandenõuteooriaid ja vandenõulikku mõtlemist. Peavoolumeediale meeldib populiste kujutada inimestena, kes kasutavad neid oma sõnumi võimendamiseks, kuid kas me saame tõmmata vandenõuliku mõtlemise ja inimeste populismikalduvuse vahele selge piiri? Kas nende vahel on selgepiiriline joon või kujutavad vandenõuteooriad häälte püüdmiseks liiga head tööriista?
Päris selget eraldusjoont pole, pigem on see spekter. Kui kujutate ette näiteks Venni diagrammi, ütleksin, et populistlikel narratiividel on vandenõuteooriatega ühisosa on olemas, kuid mõlemal on neile ainuomased jooned. Näiteks jagavad vandenõuteooriad elanikkonna kahe lehte, tavainimesteks ja ise uurimistööd teinud inimesteks, kes avastavad, et maa on lame. Kusagil peab olema eliit, kes oma tegevusega seda tõde varjas. Ühtäkki sattusimegi nüüd ulatusliku vandenõu juurde, kus omavahel teevad koostööd teadlased ja ülejäänud võimuladvik.
Kui minna Venni diagrammi ühisosast otse populismi osa juurde, võib öelda, et ka populistliku partei vaated võivad viidata meie vs nemad tüüpi mõtlemisele. Vaadates näiteks poliitilist populismi, võivad näha populistid immigrante osana teistest ka ilma igasuguse vandenõuta. Puhas vandenõu võib haarata aga näiteks laste kupeldamist, millel pole mõne populismi loosungiga ühest seost.
Need kaks asuvad samas lähestikku ja hakkavad teineteist õige tihti võimendama. Vandenõuteoreetikud kasutavad populistlikke narratiive ja populistid võivad kasutada vandenõuteooriaid, kuid see ei tähenda tingimata, et nende kahe vahele saab tõmmata võrdusmärgi.
Teie enda uurimused viitavad sageli, et inimesed ei eelista populistidele omaseid tõlgendusi mitte teadmiste puudujäägi, vaid motiveeritud arutluskäigu tõttu. Teisisõnu, nad kasutavad oma vaimset ressurssi, et leida põhjuseid, miks teadust mitte uskuda, sest see kaitseb nende identiteeti. Kui see vastupanu on identiteedipõhine ja tugineb emotsioonidele, siis kas igasugune faktipõhine teaduskommunikatsioon on määratud seda elanikerühma kõnetada püüdes läbikukkumisele? Mida faktid siin enam muudavad?
On täpne tähelepanek, et tegelik probleem pole puudujääk teadmistes ega mõistmises, seda nii populismi kui ka teaduse umbusaldamise puhul. Ütleksin, et veelgi olulisem on tajutavate väärtuste ja maailmavaadete lahknevus. Näiteks tajutakse teadlasi sageli vasakpoolsematena, mistõttu usaldavad parempoolsemate vaadetega inimesed neid vähem. Nad teevad sellega eos eelduse, et teadlased ei jaga nende väärtusi ega maailmavaadet. Sellest järelduvalt teevad teadlased ka ebapädevamat ja kehvema kvaliteediga tööd, mis on omakorda usalduse või antud juhul umbusalduse üks osadest.
Mida tähendab see meie kui inimeste jaoks, kes üritavad seda heuristikat murda? Otseloomulikult muutub see kõik palju keerulisemaks, sest teadmiste nappust saaks leevendada sirgjooneliselt hariduslike meetmetega. Jah, need on endiselt osa lahendusest, kuid loodetust väiksem tükk. Oluline pole mitte teada, mida teadus avastab, vaid ka seda, kuidas teadus töötab. See võib aidata inimestel teadust paremini mõista ja selle rollile ühiskonnas kaasa tunda.
Niels Mede. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Ent nagu öeldud, olulised pole mitte ainult teadmised, vaid ka teadlikkus ning mulje, et teadlased jagavad sinu maailmavaateid ja väärtusi. On keeruline anda juhiseid, kuidas seda dünaamikat täpselt muuta. Leian aga, et olulisel kohal on avatus tagasisidele ja igaühe tunnetele, olenemata sellest, kas need on põhjendatud või mitte. Jah, see võib olla raske! Pahased inimesed võivad suhtuda sinusse väga vaenulikult ning tekitada valu nii teadlastele kui ka kommunikatsioonitöötajatele.
Nii võiks olla inimestel võimalus jõuda teaduse juurde ka ilma teadlasteta, kui nad neid endid tõesti ei usalda. Nendeks võivad olla nende jaoks usaldusväärsed arvamusliidrid, nagu suunamudijad või isegi nende sõbrad ja õpetajad. Teaduskirjandusest leiab mitmeid näiteid, kus on jõutud niimoodi skeptilise või populismilembese elanikkonna osani vägagi edukalt.
Kui me oleme juba nii läbipaistvad, palun tooge sellest mõned konkreetsed näited.
Näiteks toimib see uuringute kohaselt, mida on ka üks minu kolleeg teinud, päris hästi HIV ennetuse puhul selle ühiskonna osa puhul, kes on HIV suhtes skeptiline. Samamoodi paistab, et ühiskonna laiemat teadlikkust on võimalik kasvatada näiteks ilmateadustajate vahendusel. Ilmateadet vaatavad kõik, seda loevad mõnusalt kohtlased ja enamasti toredad inimesed, kellega saab hõlpsalt samastuda. Nad võivad rääkida muu hulgas kliimamuutusega seotud probleemide pakilisusest.
Kuulsa näitena võib tuua ühe Briti kooliõpetaja, kes eitas kliimamuutuse kõiki märke. Ühel hetkel hakkas ta aga mulle teadmatutel põhjustel kliimamuutusi teadvustama. Igal juhul oli see meelemuutus õpilaste jaoks väga mõjus ja temast sai oma sotsiaalses keskkonnas väga usaldusväärne teadussaadik.
Mitmed uuringud, millele te ka ise viitate, näitavad, et teaduskommunikatsiooniga tegelevate inimeste katsed müüte ümber lükata võivad anda populistlikes sihtrühmades hoopis tagasilöögi ja inimesed klammerduvad oma uskumustesse veelgi tugevamalt. Kas me oleme jõudnud punkti, kus mõnikord on parim strateegia teatud teemadel, nagu kliima ja vaktsiinid, lihtsalt vait olla, et mitte asja hullemaks ajada?
Ma ei ütle, et nad peaksid lõpetama, aga kohati võiks lähenemisviisi muuta. Lisaks leidub uuringuid, mille kohaselt näeb tagasilöögi-efekti tegelikult väga kitsaste teemade puhul või on tulemused vastukäivad. Segava tegurina sõltub tulemuslikkus paiguti seda ümberlükkava inimese tajutavast usaldusväärsusest.
Müüdi ümberlükkamine võib luhtuda, kui teadlane ei tundu inimesele usaldusväärsena Seega ei peaks see olema ka alati teadlaste ülesanne, vaid tuleks kasutada teisi professionaale, arvamusliidreid võib-olla inimesi ülikooli pressiosakonnast, kommunikaatoreid ja institutsioone.
Teie ja teie kolleegide töö tugineb tihti küsimustikele, et kraadida abstraktseid ideid nagu populistliku hoiaku või umbusalduse määra. Kriitik võiks öelda, et te ei mõõda inimeste tegelikku mõttelaadi, vaid ainult seda, kui nõus on nad teatud hetkel teatud lausetega. Kui kindlad me saame olla, et need skaalad tabavad inimeste püsivat maailmavaadet, mitte ei peegelda lihtsalt nende hetkefrustratsiooni või viimast meediakajastust?
Väikese märkusena ei mõõtnud me umbusaldust, vaid usaldust. See on oluline eristus, sest usalduse puudumine ei tähenda otseselt kellegi umbusaldamist. Esitasime inimestele 12 küsimust, mis katsid nelja erinevat usalduse mõõdet. Üks on avatus (openness), teine näiline kompetents (perceived competence) ehk teadlased teevad oma tööd hästi, põhimõttekindlus (intergrity) ehk nad on ausad ja tegutsevad avalikkuse parimates huvides ning heatahtlikkus (benevolence) ehk nad näitavad end avalikkusele sellisena, nagu nad tegelikult on.
Samal viisil võtsime ette neli erinevat populismi komponenti, mis küsisid nõusolekut kaheksa väitega, mille põhjal arvutasime populismiskoori.
Niels Mede. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Sarnaselt teistele küsitlusuuringutele ei tea me tegelikult, mida inimesed neist küsimustest arvavad. Kas nad mõtlevad väga hiljutistele sündmustele, kus teadlased läbi kukkusid või viimasele kümnele aastale? Eeldan, et esimene on tõenäolisem. Millele nad mõtlevad, kui räägitakse teadusest? Kas need on inimesed kitlites? Tavaliselt on. Kas need on sotsiaal- või loodusteadlased? Pigem on need ikka loodusteadlased. Kas nad mõtlevad teadusest kui tervikust, näiteks teaduslikust meetodist kui põhimõttest või üksikutele silmapaistvatele teadlastele, näiteks Anthony Faucile? Reeglina on need konkreetsed inimesed.
Kõik need väikesed raamistused mõjutavad seda, mida ja kuidas inimesed mõtlevad.
Üks teie uuemaid uurimissuundi on metatunnetus – see, mida inimesed arvavad, et teised teadusest arvavad. Senised tulemused viitavad enamasti, et inimesed alahindavad oluliselt seda, kui palju nende kaaskodanikest tegelikult teadust usaldavad. Kas ajakirjanduses ja mujalt meediast vastupeegeldav mure teadust tabanud usalduskriisi pärast on seeläbi ülepaisutatud või on see siiski reaalne probleem?
Lühidalt öeldes on mure veidi ülepaisutatud. Pean silmas just usaldusprobleemi näilist ulatust ühiskonnas. Meie tulemuste kohaselt ei ole tegu kõiki riigipiire ületava kriisiga, mis hõlmab elanikkonna kõiki kihte, nagu võib jääda meile mulje teatud meediaväljaannete pealkirjadest ja avalikus ruumis ringlevatest narratiividest.
Teisest küljest on see reaalne probleem, et elanikkonna teatud kihtides on usaldus teaduse vastu väga madal. See käib sageli käsikäes teaduse kui sellise vältimisega, seda tajutakse negatiivselt ja eiratakse sihilikult teatud teemasid puudutavat infot, mis võimaldaks teha tegelikult neil näiteks oma tervise kohta põhjendatumaid otsuseid.
Näen ka seda, kuidas teadus muutub juhtivate poliitikute suu läbi üha politiseeritumaks, mis võib samuti usaldust teaduse vastu vähendada. Usalduse erosiooni saadab keeruline dünaamika, mis on absoluutselt murettekitav ja sellega tuleb tegeleda.
Mitmed koroonateemalised uuringud näitavad selget seost populistlike hoiakute ja pandeemia ajal kehtestatud tervishoiumeetmete eiramise vahel. Kuigi paljud neist meetmest võisid tunduda omas ajas parimad, rakendati tagantjärgi tarkusena neist mitmeid kiirustades, vastuoluliselt ja halvasti selgitades. Kui palju sellest, mida mõõdate populistliku vastupanuna, oli ratsionaalne reaktsioon ebakindlale ja autoritaarselt esitatud teaduspõhisele nõule?
Usaldus teadlaste vastu on vaid üks muutuja paljude teiste seas, mis ennustab või selgitab tervisesoovituste järgimist või eiramist. Usun, et leidub sellest märksa mõjukamaid tegureid. Nende sekka kuuluvad sotsiaalsed normid ehk mida teevad mu kaaslased või mida soovitab minu enda arst.
Peame tervist kaitsvat käitumist edendada püüdes arvestama nende ja kõigi teiste faktoritega, sh pandeemia ajal. Jah, me peame usaldust teadlaste vastu kasvatama, kuid arvestama ka sotsiaalse keskkonnaga, muutes inimesi reflektiivsemaks selle suhtes, mida nende kaaslased teevad.
Näiteks peaksime aitama neil teadvustada oma kognitiivseid otseteid ja heuristikuid. Neil võivad kujuneda inimestel oma sotsiaalses grupis käitumisnormid, mis võivad käia vastu parimatele olemasolevatele tõenditele. Esimene inimene, kes teismoodi käitub, võib tunduda autsaideri või imelikuna, olgu ta vegan või bussis maski kandev inimene.
Kui me teame, et see dünaamika sellisel kujul sotsiaalsete normide tõttu tekib, võib see aidata inimesteni hõlpsamini jõuda.
Eesti keeles on üks tore fraas “oma peaga mõtlemine”, mida nähti omal ajal millegi heana, mida võiks julgustada. Praegu on omandanud see aga negatiivse varjundi, sest seda seostatakse eeskätt vandenõuteoreetikutega. Mida selle lahknevusega ette võtta?
See on oluline pingeallikas. Kui esitlen näiteks meie enda uuringu tulemusi, küsivad inimesed minult sageli, miks nende riik ei saa teaduse usaldamise indeksis kõrgemat tulemust. Nad tahavad olla tipus. Küsin vastu, kas te tõesti tahate tipus olla? Võib väita, et me ei peaks demokraatlikus riigis elades taotlema kunagi täielikku usaldust. Vajame vähemalt mingit sorti põhjendatud ja tervislikku skeptilisust, pidureid ja vastukaale, kindlustamaks, et liigume õiges suunas.
Niels Mede ja Jaan-Juhan Oidermaa. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Sellega võib minna aga väga kergesti teise äärmusesse. Üks strateegia hea tasakaalu leidmiseks on seega inimestele õpetada, mida hea teadustöö üleüldse tähendab ja kuidas tõesti n-ö omaenda uurimistööd paremini teha. Me ei peaks nägema ChatGPT või Google’i kasutamises midagi halba, aga inimestele tuleb õpetada, kuidas olla selle juures skeptiline ja kriitiline. Ka tehisarupõhistest rakendustest võib tõusta palju kasu, kui tahame luua maailmaga paremini kursis olevat ühiskonda.
Kujutame nüüd ette hüpoteetilist stsenaariumi, et teid värvatakse teadusnõunikuks ühes suures riigis, mille puhul on teie uuring näidanud, et umbes 30 protsendile sealsest elanikkonnast on populism meeltmööda. Mida te sellise riigi valitsusele soovitaksite, kas kohtlema seda demokraatia normaalse osana või püüdma midagi ette võtta?
Peaksime alati tunnistama, et erinevad arvamused, isegi populisti arvamused, on osa demokraatiast. Need on osa avalikust arutelust ja kollektiivsest otsustamisest, nii et me peaksime seda lubama. Samal ajal leian, et suurem osa populismi olemusest, kuigi mitte kõik, on demokraatiale ja ka teadmistepõhise otsustamise vaates kahjulikud. Peame sellele seetõttu vastu astuma.
Samas peaksid poliitikakujundajad jätma inimestele võimaluse teadust puudutavates otsustes kaasa rääkida, kuigi ka see on populismi osa. Sellest on lihtsalt palju kahjulikumaid asju.
Kui teaduskommunikatsioon on juba riigis polariseerunud, soovitaksin ma poliitikakujundajatel üritada seda depolariseerida. Paljusid teadusküsimused, mida populistid oma retoorikas kasutavad, on politiseeritud juba aastaid, näiteks kliimamuutusi ja vaktsineerimist. Need on inimeste väärtuste ja maailmavaadetega seotud selle võrra tugevamalt.
Niels Mede ja Jaan-Juhan Oidermaa. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Peame leppima, et teadust ja poliitikat ei saa teineteisest ilmselt kunagi täielikult lahti haakida, sest teaduskommunikatsioon on ka poliitiline kommunikatsioon. Võiksime proovida muuta aga teadusküsimused vähem poliitilisi rühmi – liberaale ja konservatiive – lõhestavaks teemaks.
Isegi kui teaduspõhisus on teie erakonnale oluline, püüdke raamistada oma poliitprogramme viisil, et te ei leiutanud teaduspõhist poliitikat ainuisikuliselt või see iseloomustab vaid teid, isegi kui see reaalsuses parasjagu niimoodi on. See võib luua mulje, et ühiskonnas on ka teine, teadusvastane inimrühm, kelle jaoks on teaduse umbusaldamine osa nende identiteedist.
Teie uuringud on viidanud, et tõhusama teaduskommunikatsiooni jaoks tuleks nii teadlastel kui ka teistel asjaosalistel oma sõnumeid vastavalt sihtrühmale kohandada. Näiteks selle asemel, et jutlustada kõigile kliimakriisi lahendamise pakilisusest, võiks mainida teistele rohelise ülemineku positiivsemaid majandusmõjusid. See nõuab palju rohkem ressursse, selmet kõiki teleekraanidelt ja raadiost vaippommitada. Kust see aeg ja raha võetakse?
Ütleksin, et osa sellest vana kooli lineaarsest teaduskommunikatsiooni mudelist on siiski kasutatav. Meil on vaja vahendeid, kuidas laiema avalikkuse arusaamu ja mõistmist parandada. See on endiselt tähtis. Ent väga oluline on luua sinna kõrvale ka kaasavaid ja sihtrühmakeskseid teaduskommunikatsiooni strateegiaid. See nõuab vaeva, aega ja raha ning ka spetsialiste.
Ütlen alati, et kogu vastutust ei saa panna teadlastele, sest nad peavad tegelema ka oma uurimistööga. Vajame täiendavaid struktuure, mis kannustataks teadlasi tegelema rohkem dialoogipõhise teaduskommunikatsiooniga, makstes selle eest eraldi tasu või tunnustama seda rohkem kolleegidena või akadeemia sees tervikuna.
Lisaks vajame institutsioonides rohkem professionaalseid, teaduskommunikatsiooniga tegelevaid eksperte ja vabakutselisi. Ideaaljuhul on neil professionaalidel taust valdkondades, millest nad räägivad, et nad saaksid minna koolidesse ja avalikkuse ette ning sotsiaalmeediasse, et pühendada aega ja vaeva tõelise dialoogi pidamiseks.
Ja viimaks, kui tunnistame, et populismi leviku ja teadusvastasuse taga polegi peamiselt teadmistenappus, mis saab nende uute kommunikatsioonimudelite rakendamisel valesti minna? Mis juhtub siis, kui hakkame vaimse heuristikuna rääkima õigete teadmiste defitsiidi asemel ühtäkki õigete hoiakute puudumisest?
Mul on sellele küsimusele kolm veidi erinevat vastust.
Esiteks ei arva, et peaksime defitsiidimudelist täielikult loobuma ja muundama selle osaluspõhiseks-mudeliks. See on küll praegu teaduskommunikatsiooni, teaduses ja teemakohase kirjanduse üks läbivaid narratiive, aga arvan, et vajame mõlemat – nii traditsioonilist kui ka osaluspõhist teaduskommunikatsiooni.
Vastuse teise poolena võiksime defitsiidimudeleid aga pigem vältida, mitte ainult puudujääke teadmistes, vaid ka puudujääke hoiakutes, nagu äsja mainisite. Need kultiveerivad teadlastes ja teaduskommunikatsioonides arusaama, et avalikkus ja inimesed on ignorantsed, harimatud massid.
Me teame, et see ei vasta kindlasti tõele. Inimestel on teadmisi ja oma agentsus. Väga paljud teavad, kust leida teaduse kohta usaldusväärset teavet ja paljud inimesed usaldavad teadust. Lisaks on mitmetel inimestel teaduse suhtes õigustatud muresid ja kriitikanoote, sest ka teadlased võivad eksida ja neist mõnede käitumist mõjutavad omad huvid. Nad on teinud minevikus vigu, kui vaadata kasvõi HIV-i uuringuid USA-s. Me ei pea sellest vaikima ega seda eirama.
Kuidas me seda väldime? See on vastuse kolmas osa ja pean end siinkohal kordama. Me peaksime olema enesereflektiivsed. Nagu intervjuu alguses ütlesin: peaksime olema reflektiivsed oma rolli suhtes ühiskonnana ja oma rolli suhtes teadlastena ühiskonnas. Peame tunnistama, et leidub ebaõnnestumisi ja õigustatud muresid, peaksime olema neile avatud, neid tunnistama ja olema selles mõttes alandlikud.
Wageningeni Ülikooli teaduskommunikatsiooni abiprofessor Niels Mede pidas loengu 12. novembril toimunud teaduskommunikatsiooni konverentsil “Teaduskommunikatsiooni roll ühiskonnas”.
Niels Mede. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR