Lapsepõlves sattusin vahel Kadrioru tivolisse, kus õhku täitis karussellide vihin, kajakakisa ja värvilise pakendiga Pedro nätsude hõng. Üheks vägagi meeldejäävaks atraktsiooniks oli ka õuduste maja, kuhu sõidutas kundesid väike rong. Pärast mitmesuguste ehmatavate olukordade läbielamist vuhises rong taas päikse kätte koos osaliselt ikka veel kiljuvate, aga üldiselt päris rahulolevate inimestega.
Vahel tundub, et oleme ühes teistsuguses õuduste majas veetnud juba väga palju aastaid ja üks kriis järgneb vääramatult teisele. Jah, millal me küüti istusimegi? Kindlasti enne Ukraina sõda, kuid kas 2020. aastal, kui pealkirjadesse ilmus Covid-19, või 2019. aastal, kui Euroopa Parlament kuulutas välja kliima hädaolukorra, või 2016. aastal, kui suurte latakatena hakkas krohvi langema seni püsinud ettekujutusel läänemaailmast, või aasta varem koos rändekriisiga? Või veel aasta enne, Krimmi annekteerimise ajal? Enam ei mäleta, kuid sõit läbi erinevate jubedate tubade ei näi lõppevat.