Uus seadus, aga eranditega
1916. aastal võttis föderaalvalitsus vastu Adamsoni seaduse, millega osariikidevahelise raudtee töölistele kehtestati kaheksatunnine tööpäev. Suuresti oli selle taga ametiühingute surve, samuti kardeti raudteeliikluse seiskumist esimesse maailmasõtta astumise künnisel.
1920ndatel hakkasid mitmed ettevõtted eksperimenteerima 40-tunnise töönädalaga, millest kõige tuntum näide oli Ford Motor. Fordis avastati, et lühemad tunnid võrdusid väiksema õnnetuste arvu, suurema tootlikkuse ja lojaalsema kaadriga.
Norm oli aga ikkagi kuuepäevane töönädal – kuni sekkus suur depressioon.
Keset tohutut tööpuudust sündis Washingtonis konsensus, et tööaega tuleks inimeste vahel jagada: suurem hulk inimesi teeb lõhemaid tunde. Aastal 1938 allkirjastas president Franklin D. Roosevelt õiglaste tööstandardite seaduse, mis seadis miinimumpalgaks 25 tunni eest ning standardseks töönädalaks esialgu 44 tundi, mis 1940. aastaks 40 tunnile kärbiti ja mängu tuli ka ületunnitasu.
Eri valdkondades võis pilt veel olla erinev, kuid pärast teist maailmasõda sai 40-tunnine nädal normiks miljonitele töötajatele, kuigi 1970ndatel hakkasid töötunnid tasapisi lisatasu ajendil pikenema.
Segapuder, ja nüüd siis AI
Sel aastatuhandel on USA töönädalad hakanud vägagi varieeruma, kuna tehnoloogia on paljud inimesed füüsilisest kontorist vabastanud, kuid seda töö ja koduse elu segunemise hinnaga.
Miljonid ametiühingute jõustatud üheksast-viieni-töökohad on kadunud, paljud ameeriklased teevad pikemaid vahetusi, töötavad mitmel kohal või leiavad lisaotsi. Paljude jaoks on üheksast-viieni luksus, mida endale lubada ei saa.
Tehisintellekti elevuses on mõned kongresmenid hakanud hauduma töönädalate lühendamise ettepanekuid, mainitud on numbrit nagu 32.
Paljud analüütikud hoiatavad siiski AI-hullusega kaasa minemast ning juhivad tähelepanu sellele, et vähemalt praeguste riistadega pole produktiivsus just palju paranenud.
Ja kui paraneks ja töönädal tulevikus alla 40 tunni kukuks, ei tähendaks see Ameerikas iseenesest veel midagi – kultuuriliselt on harjutud tööst lugu pidama. Töökus on siiski au sees ning isegi kui AI inimestele rohkem vaba aega peale suruks, leitaks viis see kuidagimoodi tööks pöörata.