Praegu tundub, et ei möödu päevagi, kui kultuuriministrile või -ministeeriumile ei kirjuta kultuuritegeleased mõnda kurba või kurja kirja. Kuidas teile tundub, et kas see praegune aeg on kultuurile kuidagi eriti kehv?
Ma ainult tükk aega mõtlesin, kuidas iseloomustada seda, mis praegu toimub. Ma arvan, et siin on kaks asja. Üks asi on see, et väljaspoolt, kes ei ela Eestis, kes lihtsalt tuleb ja vaatab, et meil on ju kõik väga hästi. Vaatasin Klassikatähtede noortekonkursi lõpukontserte – mida sa veel igatsed, sul on järelkasv, sul on kõik olemas.
Ka muuseumite programmid on ju väga head. Lähen homme Tartusse ja seal on ju kolm-neli suurepärast näitust, mida vaadata. Kirjandust ilmub, alles äsja tuli Viivi Luige monograafia. Kõik on justkui väga hästi, kõik toimib, aga samas on see kõik kuidagi omamoodi. Foon on hästi ärev, kuidagi rahutu ja ebakindel. Ma arvan, et kõik need kirjad ja need meeldetuletused, need on nagu hädakarjatused.
Aga see foon on palju laiem, see ei ole ainult kultuuri küsimus. Elame ju juba mitmendat aastat ohuolukorras, Covidile järgnes sõda, millest keegi ei tea, kuidas see lõpeb. Lisaks sellele kuuleme meediast – ma tõesti pean ütlema – teatavat laadi sõjahüsteeriat. Perspektiivi ei anna keegi. Ainuke, mida kuuleme: raha pole, midagi teha ei ole. See on korralikult kafkalik hoiak, mis ühiskonda valitseb. Eriti kui ärevil on noored inimesed, kes võiksid mõelda positiivselt ja õnnelikult, sest nemad on meie tulevik. Aga lugedes nende noorte kaunite baleriinide kirja – see kõik lisab sellele ebakindlusele juurde.
Kunstiseltskonnad, nagu kunstiasutuste liit KAEL, on võtnud kätte ja katsuvad suuremat perspektiivi näha ja arutada, mis edasi ja kuidas edasi. Just lugesin nende kutset arengukavaks. Ja me teemegi arengukavasid, aga kõik on kuidagi nagu mitte päris. Aga päris on see, et pead kuidagi elama jääma ja süüa saama. Nii et see on hästi keeruline olukord ja see ei ole ainult kultuuris, vaid see on kusagil sügaval kogu ühiskonna alateadvuses, ja siis ta kerkib niimoodi üles.
Ma ei tahaks seda sõna kasutada, aga on võimalik, et kultuur on jäänud peksupoisiks – “kõigil on raske ja siis teie ka veel”. Me tajume seda hoiakut, mis ei ole väga toetav. Sellepärast tekivad ka niisugused lausa õelad väljaütlemised. Mina soovitaksin küll nii haridus- kui ka kultuuriministeeriumile, et nende väljaütlemised oleksid korrektsemad. See, kuidas vastati Theatrumile, oli minu jaoks teatav šokk. Niimoodi ei saa öelda organisatsioonile, kes on olnud erakordselt oluline Eesti kultuurile.
Siin on palju etteheiteid, mis tekivad, ka isiklikke solvumisi ja nii edasi. Ma isegi ei tea, kuidas sellest olukorras välja tulla. Mul ei ole retsepti. Siin ei aita sellest, et öeldakse – ärge muretsege, kõik läheb hästi. Meil on organisatsioonid, nagu KNOPKA, kuhu ma ise kuulun, kes tahaksid ratsionaalselt asuda dialoogi tuleviku nimel. Hästi palju olnud juttu loomemajandusest, et kas see aitab. Lootusest ka sponsorlusele ja koostööst ühiskonnaga. Aga siin tekivad silmapilkselt vastuolud. Valitseb suhteliselt ärev, ebakindel ja kafkalik olukord, kus tundub, et tulevikku on väga raske planeerida, ja keegi ka ei aita seda planeerida.
Sirje Helme Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Siiski meil on ju ikkagi valitud rahvaesindajad, kes peaksid aitama, meil on minister, ministeeriumid. Kas teile tundub, et kui nad ei suuda olla piisavalt aktiivsed, piisavalt meile raha tuua, kas on järsku mingisugused teised organisatsioonid, kes peaksid esile tulema ja otsustavaid samme astuma?
Ma kahtlen selles natukene. Esiteks on meie riigi majandus või ütleme meie rikkad inimesed, suhteliselt uus nähtus. Erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest pole meil ka seda traditsiooni, et kultuuri ja haridust peaks eraraha üleval pidama. Teine asi on ka see, et kultuur on ju meie riigi põhiidee. Eramajandus aga kord annab raha, kord ei anna. Peale selle, kui me ikkagi ehitame oma kultuuri majandusbaasi erarahale, siis see tähendab, et me oleme nagu pidevalt võlgu, peame arvestama sellega, mida väga rikkad seltskonnad eeldavad, et me teeme. Kultuuri sõltumatus pannakse sellega ohtu.
Vanades riikides, räägime jälle Ameerika Ühendriikidest, on muidugi teatavad käitumismudelid, kus ei sekkuta oma rahaga kultuuri, vaid toetatakse ja usaldatakse. Muidugi see ei ole nii puhas mäng – kui hakata vaatama, kuidas on ülikoolide rahastusega -, aga vähemalt idee on selline.
Ka kõigil Eesti kultuuriasutustel on toetajaid, ka Eesti Kunstimuuseumil on toetajaid, kellele ma olen väga-väga tänulik. See toetus ei pea olema pool miljonit korraga. Juba teadamine, et sind toetavad majandusorganisatsioonid või hoopis teistsuguse suunaga organisatsioonid, on hea. Ma olen täitsa kindel, et kõigil suurtel Eesti kultuuriasutustel siiski on sõprade selts, fänniklubi või on lihtsalt eraisikuid, kes toetavad.
Aga kui nüüd riik eeldab, et see kõik läheb eraraha kätte, siis see kindlasti ei ole nii väikesele riigile kui Eesti kasulik. Ega ta ei ole ühelegi riigile kasulik. Mina sellesse ei usu.
Samas teatud juhtudel on riik väga vastu, kui eraraha kulutatakse kultuurile või haridusele – pean siin silmas GAG-i ja haridusministeeriumi konflikti, kus koolile tuletati meelde, et õppekäikudeks, ka muuseumitesse, vanematelt raha küsida ei tohi.
Siin on suur vastuolu. Kui kultuur on riigi asi, siis tegelikult on ka haridus riigi asi. Haridusministeeriumi ainus vastus Gustav Adolfi Gümnaasiumile oli aga, et meil on tasuta haridus ja vanematelt raha võtta ei tohi. Seal lõigatakse läbi igasugune lastevanemate toetus eeldusega, et nad on tigedad naised-mehed, kes maksavad kinni ainult oma lapse pileti. Eesti Kunstimuuseumil on väga suur hariduskeskus, kus tegeleme väga palju koolidega. Meie praktika näitab, et tavaliselt see käib ikkagi nii, et kui osalustasu ka tuleb lastevanematelt, siis lapsi maha ei jäeta. Võib-olla on selliseid asju juhtunud, aga tavapäraselt see nii pole.
Kogu haridusvaldkond vaevleb praegu sadade veidrate uuenduste käes, mis pole lapsesõbralikud. Ma loen Õpetajate Lehest, et õpetajatel on häda, lapsed ei ole rahul, lastevanemad pole rahul. Midagi keeb ühiskonnas kogu aeg, aga lahendusi ei leita. See muutubki selliseks kafkalikuks keemiseks. Kui tohib kooli pinke osta lastevanemate abiga, miks siis ei tohi laste kultuurihuvi toetada? Mulle jääb see segaseks.
Kui riik ei jaksa muuseumite, teatrite ja looduskülastuste eest maksta, siis teeme ametliku korra, kuidas on võimalik, et lapsevanemad toetavad ja jagame selle raha ausalt. Selleks on vaja regulatsioone, aga mitte lihtsalt külmalt öelda, okei, meil on 9 eurot 60 senti kultuuriranitsas ühele lapsele aastaks ja sellest piisab. See ei ole ju võimalik.
Sirje Helme Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Ma küsisin kultuuriministeeriumist ka kultuuriranitsa kohta ja nad ütlesid, et nad on igal aastal taotlenud raha juurde eelarvest, aga neile lihtsalt ei anta.
Loomulikult ei anta. Ja kui ei anta, siis tulebki leida teisi lahendusi. Ma arvan, et väga paljud vanemad, nii palju kui lapsi meil veel on, neist hoolivad ja tahavad, et nad saaksid parima hariduse, ja mitte ainult sellise baashariduse, aga ka kultuurilise hariduse.
Meil just täna hommikul – ja tavaliselt grupid tulevadki hommikul -, oli terve fuajee täis lapsi, kes käisid siin Kumu väikeses teatris. “Pál tänava poisid” on lavastus, kuhu kõik koolid rõõmuga tulevad – kui üks klass on käinud, võetakse järgmine klass ette. Lastel, koolidel ja vanematel ongi siin tore käia.
Samuti on aastaid rõhutatud, et muuseumid on ka haridusasutused. Me teeme ka oma haridustunnid vastavalt õppekavale, et õpetajal oleks põhjust õpilastega tulla. Nüüd olen kuulnud, et just väiksemad koolid pelgavad tulla – õpetaja mõtleb, et aga äkki ma teen midagi valesti. Kannatab ju selgelt laps.
Ühesõnaga kui seda raha ei ole, siis tuleb midagi välja mõelda, aga mitte lihtsalt külmalt taguda, et raha ei ole, ja ei tee! Suur hulk lapsi kasvab üles, kes ei saa kunagi muuseumisse. Meie muuseumisse saab veel 9 euro 60 sendi eest, aga siis on ka aastaks raha otsas.
Tuleb hakata arutama, aga mitte minna kisklema ja süüdistama, et koolid rikuvad seadust. Kui senises süsteemis võisid olla vead, mida loetakse ebaõigluseks, siis katsume nad ära parandada. Ärme istume ja tänita kogu aeg.
Kultuuritoetuste nappuses on avalikkuses mõned inimesed pakkunud välja, et kultuuri, näiteks teatreid, on Eestis liiga palju. Et paneme mõned kinni, teeme väiksemaks või lööme kokku. Kas selline plaan on teie meelest mõistlik?
Ma ütleksin, et see ei ole mõistlik, sest kultuur ei ole sündmus, kultuur on protsess. Seda ei saa optimeerida nagu tootmist. Kultuur on iseenesest hargnev, harunev, loov, kaotav protsess. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks optimeerida näiteks kaheksajala jalgu. Pole ju siis kaheksajalga. Kultuur on palju sügavam ja palju tundlikum. Ma olen seda väga palju kuulnud, et “teatreid saab optimeerida, Tallinnas piisab kahest teatrist. Ja üldse – meil on ülikoole palju, Tartus on ju üks, miks meil neid teisi ülikoole veel vaja on”.
Meile võib tunduda, et me oleme väga ratsionaalsed ja targad, aga meie ratsionaalsus kaob ära ja kuhtub ja pole kellelegi vajalik, kui selle taga ei ole hinges või mõistuses toimuvat protsessi, mida sa ei saa optimeerida. Meil on üks teater, mis räägib ühte, siis on teine teater, mis räägib teist. Nad peavadki erinevad olema, sest kultuur ei ole nagu sotsialistlik realism, kus öeldakse, et sa võid nii maalida, teistmoodi ei saa. See oli näha, millega see lõppes. Ka eesti kunsti innovatiivsus lõppes hetkeks seitsmekümnendatel ära, sest lihtsalt sa ei saanud mitte midagi muud teha.
Siis hakkavad toimuma teistsugused protsessid. Need teistsugused protsessid võivad viia kultuurirevolutsioonideni. Nad võivad ka füüsiliselt halvasti lõppeda. Rääkimata sellest, et kui sa optimeerid ühe riigi kultuuri, siis meie väikse majandusega riigis ei saa arvata, et ühel päeval oleme rikkad. See on niisugune helesinine unistus.
Me võiksime ühel päeval mõistlikult vaadata, mis on see, mis meie olemasolu siin riigis üldse õigustab. Ma olin ühes saates, kuhu oli kutsutud ka ühe kohaliku omavalitsuse esindaja, kes rääkis sama juttu. Ma ütlesin, et kui te panete selle muuseumi kinni, siis te võidate 7000-8000 eurot. Ja see oli koht, kus käisid inimesed koos. Kui te tahate, et teile tuleb juurde inimesi, kes maksavad kohalikke makse, siis tuleb sellised kohad üleval hoida. Inimesi tuleb juurde, kui tal on keskkond, kus ta tunneb ennast väärikana.
Suured linnad, nagu Detroit või ka Torino, kukkusid kokku kohe, kui suur majandus ära kadus. Aga linn, kus ei ole suurt majandust olnud, väikesed kultuurilinnad, nad elavad edasi. See on nii keeruline protsess, ja neid keerulisi ja äärmiselt vajalikke protsesse ei saa mitte kuidagi optimeerida.
See jutt, et raha ei ole, ärme tee, paneme kinni, on kõige lihtsam. See meenutab ütlust, et pole inimest, pole probleemi.
Mõni kultuuriasutus kinni või kokku panna on kindlasti ka ministeeriumile lihtsam, kui oma valdkonnale raha juurde nõuda.
Riigieelarves tehakse kultuuriministeeriumile alati külma, see on ju selge. Ja küsimisest pole ka võib-olla alati kasu. Aga isegi kui raha ei ole, siis sa võid mingi teoga, mingi sõnaga, mõne teise asjaga ikkagi toetada, et see protsess läheks edasi. Ei saa olla niimoodi, et sulle öeldakse “raha ei ole, kõik, lõpp ja läbi. Läheme järgmise punkti juurde”. Mulle tundub, et see valitseb terves meie riigis, ja mitte ainult kultuuris. Ja enne, kui hakata näiteks suuri koondamisi tegema, sest et sa oled nii riielda saanud, võiks küsida, mis tööd need inimesed päriselt tegid.
Kultuur on ka selle ohver, et on mingisugused käsulauad, mingisugused pealiskaudsed tõmblemised, et näidata, nagu kõik oleks korras. Näete, me teeme seda, teist, kolmandat. Aga puudub tõeline huvi riigi hoidmise ja kultuuri hoidmise ja ehitamise vastu. See on maandunud kultuuri seisukohalt selliseks tühjaks-tähjaks.
Ja need, kes tegelikult kannatavad, on lapsed, kes võiksid kasvada kultuurseteks inimesteks ja võtta selle riigi üle tarkade inimestena. Aga see võimalus, et Eestis kasvab tarku inimesi, üha enam ja enam ju kahaneb. See teeb murelikuks mind, ja ma arvan, et mitte ainult mind.
Sirje Helme Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kaarel Tarand ütles selles Vikerraadio saates, kus teie ka olite, päris karmi hinnangu, et Eesti poliitikud ei saa üha enam aru, mis on professionaalne kultuur ja kõrgkultuur. Kas ka teie olete samal seisukohal?
Kultuuri tase esimestel valitsustel üheksakümnendatel, ajal, kui polnud raha, polnud mitte midagi, oli oluliselt teistsugune kui praegu.
Kultuuriinimestes tekitatakse tunnet, et te lihtsalt tolgendate jalus ja võtate raha, mis ei ole õige, sest riik on loonud sihtasutused, mis tegelikult teenivad ise raha. Ka Eesti Kunstimuuseum teenib. Meie teenime oma palgafondist 40 protsenti, sest keegi kõrgprofessionaal ei tule ju tööle miinimumi eest. Ta on ju 10-12 aastat õppinud. Nii minnaksegi ära Eestist. Eriti kohutav on see ju muusika alal, kuidas lähevad inimesed ära. Kui ei ole praegu raha, siis võiks olla arusaamine, mis kaasneb hea ja toetava sõnaga või mingi toetava tegevusega.
See jutt, et ei ole vaja kahte teatrit, piisab ühest küll, peab kuskilt ju tulema, ta peab kuidagi tekkima. Ta peab tekkima nende inimeste peades, kes ise ei ole piisavalt kultuuriliselt haritud. See on see hirm. Mulle tundub, ja mitte mulle üksi, et vanker on hakanud allapoole veerema. Kõik on kuidagi pikkamööda vajunud teatavatesse poliitmängudesse, ja siis tundubki, et on palju tähtsamaid asju, kui aru saada sellest kultuuri funktsioonist, et üldse olla üks riik. Seda tajutakse väga tugevalt. See on ka põhjus, mis lubab kultuuris raha vähendada – et mis seal ikka, tõesti, piisab sellest ühest teatrist.
Kogu süsteem, mulle tundub, et on selge haardeta, ja inimesed on lihtsalt käega löönud, tüdinenud. Meile, kultuurinimestele, tundub, et see hoiak ühiskonnas ei ole väga hea. Kuigi teatrid ja kontserdisaalid on rahvast täis, muuseumite külastatavuse üle ei kurdeta. Kõik toimib nagu hästi. Või nagu ma enne ütlesin, et pealt vaadates toimib kõik väga hästi. Aga tegelikult on kõik kuidagi nagu unenäos või virtuaalne. See väreleb. Eks see ärevus on ka paratamatu, kui sa elad nii lähedal riigile, kust võib tulla hädaoht.
Muuseumitel on kohustus teenida omatulu. Ma saan aru, et ühest küljest see muudab muuseumid hästi innovaatilisteks ja paneb väga pingutama külaliste nimel, aga teisest küljest on siis ka piletihind päris krõbe. Kas teile tundub ka, et kultuuriasutuste piletihind on juba varsti piiri peal?
Ta on enam-vähem piiri peal. Meil on sama asi, kuna on inflatsioon ja möödunud aasta oli ka kärbe, mille meie lahendasime niimoodi, et lihtsalt hoidsime kahte muuseumit suvel seitse päeva nädalas lahti. See tähendas ju ka, et seal töötavatele inimestele tulid teatud kohustused juurde ja me võtsime inimesi juurde valvuriteks. Meil olid ka kulud, aga saadud tulu tegelikult ületas need. Nii et see vahe, mida me kaotasime, päris mitusada tuhat, teenisime täis. Aga teist korda ei saa seda enam teha.
Me oleme väga proovinud piletihinda mitte tõsta. Olgu, tõstame ühe euro, saame hakkama. Aga ühel hetkel ka see üks euro enam ei aita. On piir, kust külastatavus langeb. Nüüd on meil muuseumikaart, mille inimesed saavad osta, et külastada suurt osa Eesti muuseumitest. Mõned kurdavad ka, et see maksab 75 eurot, mõtle kui kallis. Aga selle eest saad terve aasta käia nii palju muuseumites, kui tahad, nii et ma leian, et see ei ole kallis.
Muuseumid saavad muuseumikaardist heal juhul 50 protsenti, ja see on nüüd arvutamise koht, sest kui sul käib rohkem inimesi muuseumis, siis on ka muuseumil kulud suuremad, näiteks koristuskulud. Ma tean, et üks organisatsioon, mis polnud riigi sihtasutus, astus välja isegi muuseumipileti süsteemist, sest nad arvutasid, et tegelikult nende teenistus on suurem, kui neil käib vähem inimesi, aga need ostavad täispileti. Selliseid asju me siin kogu aeg nii oma peas kui ka koos muuseumikaardiga arutame.
Rahaline kihistumine algab hariduslikust kihistumisest. Meie lapsed ei saa korralikku haridust ja nende hoiakud jäävad seetõttu keskpärasele pinnale pidama. Neile määritakse pähe seda keskpärast asja: saad ka hakkama, mis sa pingutad.
Ja siis need keskpärasusega harjunud inimesed on võib-olla need, kes näiteks omavalitsustes või ka riigis, teevad tulevikus otsuseid kultuuri kohta.
Kui su haridus on selline, siis sa saadki öelda Theatrumile, et tal ei ole ideid. Võibolla järgmisel aastal saate raha, mõelge siis järgi, millega te tegelete. Selliseid näpunäiteid või vastuseid kuuldes jääd täiesti tummaks ja mõtled, et kas ma elan mingis mullis? Tõepoolest, ma olen alati arvanud, et kultuuriinimesena ma olen privilegieeritud. Et mul on siin kohutavalt huvitav ja meil on hea. Jah, loomulikult see on ka asutus, kus makstakse palka iga kuu, juba sellepärast tunned ennast paremini. Rääkimata sellest, kuidas sa saad ennast realiseerida, ja mida sa siin näed.
Aga selline mõtteviis, et sulle öeldakse, mis on halb ja mis on hea – see on kohutavalt ohtlik. Me oleme sellisest ühiskonnast tulnud, kus meile öeldi, mis on hea ja mis on halb. See on nüüd väga inetult küll öeldud, aga vahetevahel mulle tundub, et Eesti on esimene kommunistlik riik Euroopas. Kui ma vaatan kõiki neid mõtteviise ja käskusid – mida sa saad teha, mida sa ei tohi. Mitte, et öeldaks, et arutame asja, vaid, et nüüd ongi nii, nüüd teemegi niimoodi. See loob segaduse inimeste peades. Ma olen täitsa kindel, et mõne aja pärast hakkavad tekkima paralleelsuhtumised ellu, sest see on ka omamoodi kohanemine sellise mõtteviisiga.
Kõik kultuuriasutused ju tegelevad sellega, et raha teenida. Mul on hea meel, et ka Eesti Kunstimuuseumis oleme selle võtnud endale põhitõeks. Aga see, et peame raha teenima, ei tähenda, et me selle raha nimel ennast muudame. Theatrum tegi sedasama. Meile võiks ju ka keegi öelda, et vaadake, teie näituste programm – ja meil on praegu eriliselt fantastiline olukord, sest meil on Richter, meil on Cranach ja me kohe-kohe avame näituse, kus on El Greco maalid -, et mis te jamate sellega, rentige need ruumid välja, meil on siin õhtul üritusi küll ja küll, mida teha, teenite palju rohkem. Kusjuures see ei oleks ka väga tõsi, sest need ruumid tuleks pärast üritusi renoveerida. Sellepärast me oleme ka väga piiranud Kadrioru saali välja rentimist.
Minu meelest on väga-väga kiiduväärt, et enamik suuri Eesti kultuuriasutusi on suutnud säilitada ikkagi väga tõsise professionaalsuse. See aitab ka minul paremini tunda ennast ja siin kultuuriväljal tegutseda. Meie ise püüame seda ka teha.
Tõesti, kui ma vaatan Eesti kontserdiprogrammi. Just täna mõtlesin, et ma olen unustanud ühe pileti osta, et ega pole ometi saal juba välja müüdud. Ikkagi au nendele organisatsioonidele, kes hoolimata kõigest ja hoolimata sellest, et peavad rahateemaga nii väga tegelema, hoiavad meeles, mis on kirjas nende visioonis ja missioonis.
Sirje Helme Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Samas kultuuriminister ikkagi tõi palgatõusu kultuuritegijatele. Kas te olete tänaseks aru saanud, kui palju ja kellele töötasu juurde tuleb?
Mina ei tea, palju me raha juurde saame. Need, kelle organisatsioonis töötavad inimesed, kelle palk oligi 1600 eurot, siis nemad said kõik juurde 120 eurot. On see nüüd vähe või palju… Nii et see raha on olemas. Aga siis jääb mingisugune summa asutuse juhi käsutusse, diferentseerimisfondi.
Palgatõusu väljakuulutamise ajal räägiti, et palk tõuseb seitse protsenti. Kõik võtsid siis ju kalkulaatorid, panid oma senisele palgale seitse protsenti juurde. Nüüd ma seisan nende ees ja ütlen, et see ei pruugi nii olla, ja see tõenäoliselt ei ole niimoodi. Ja siis täpselt nii, nagu kultuuriringkonnad süüdistavad kultuuriministeeriumi, minu alluvad süüdistavad mind, et kus sa siis olid, miks sa ei rääkinud, miks sa ei nõudnud.
Nii et mina ausalt ei tea, palju me raha juurde saame. Ma loodan, et novembri lõpus see selgub ja meie eelarved ootavad lihtsalt senikaua. Tegevustoetus ei tõuse, aga on see raha, mida siis võib-olla ma saan oma inimestele anda.
Eesti Kunstimuuseumis ei ole väga palju inimesi tööl selle viie muuseumi peale, ja ma soovin ikkagi maksta inimestele nii palju kui võimalik. Aga selle eest tuleb ka tööd teha ja peab ka vastav haridus olema. Seda inimest, kes on tõesti üritanud, käinud, õppinud, tuleb ju ka kuidagiviisi hinnata.
Sõnum palgatõusu kohta oli väga positiivne, hästi oodatud. Aga nüüd ootame ära. Ma ei taha veel midagi öelda ega kohe kritiseerima hakata.
Kui nüüd kuidagi perspektiivi ikkagi vaadata, kas on lootust, et Eesti kultuuritöötajad hakkavad kunagi saama lääne kolleegidega võrdset palka?
Ma kahtlen selles. Kindlasti mõned saavad, aga saavad pigem need, kes võivad öelda, et muidu läheme minema lihtsalt. Siis on nii, nagu juhtus arstidega, kes ütlesid me lähme minema, tehke ise operatsioone, kui tahate. Peale seda hakkasid arstide palgad tõusma, kuigi tippkirurgile makstav 5000 eurot palka ei ole mingi erilist. Aga ikkagi see asi paranes ja arstid on Eestisse tagasi tulnud, osa vähemalt, ja massilist lahkumist enam ei ole.
Loomulikult ma loodan, et palgad tõusevad, aga kas nad just lääne tasemele jõuavad. Tegelikult on ka läänes tekkinud omad probleemid. Vähemalt minu sealsed kolleegid hädaldavad, et neil on reisipiirangud ja kõikvõimalikud muud piirangud. Ma ei oska selle peale midagi öelda, sest meie finantsvõimalused võrreldes nendega on nii allpool taset. Samas meie kvaliteet ei ole halvem: ei meie muusikutel ega teatritel. Eestis on suurepärased muuseumid, hästi hoitud, hästi mõtestatud, hästi innovatiivsed muuseumid. Mitte midagi ei ole halvem peale palkade.
Aga ma loodan kõigepealt, et tekiks ühiskonnas ja selle ühiskonna esindajates – valitsuses ja parlamendis – arusaamine, et ilma kultuurita neid tegelikult vaja ei ole. Meil ei ole riiki vaja, kui meil ei ole kultuuri. Kui meil ei ole kultuuri, siis meil ei ole ka vastupanuvõimekust. Mille nimel ja miks vastu panna? Kui riigis on peamine mõte, et millise helikopteriga sa ajama paned, kui sõjaolukord tekib, siis millest see mõte on tekkinud? Sellest, et sa ei hoia oma. Sest kultuur on ju ka oma maa, oma looduse, oma pärimuse hoidmine. On väga tähtis, et sa seda hoiaksid. Kui sa ei saa enam oma maal elada, sa tuled oma lastega linna, sest maal kooli ei ole. Laps ei ole käinud kunagi soos ega jõhvikaid korjanud…
See kõik on omavahel põimunud. Nii et minu esimene lootus on, et tekib arusaamine, mis on tegelikult riik ja mis on tema kohustus, mitte kemplemine. Et tuleks tagasi riigimehelik tarkus, millest algavad ka teised asjad. Küllap siis ka kultuur teeb kõik, et seda omakorda toetada.
Märkisite enne, et inimesed on hakanud väsima ja tüdima. Kas seda loobumist näete ka kultuuritegijate hulgas?
Kultuuris ma praegu siiski allaandmist ei näe, aga inimesed, eriti noored inimesed, on pandud olukorda, kus neil ongi raske ja nad vaatavadki väljapoole, see on selge. Tekkinud on sügav ärevus, mis ei luba sul tegutseda rõõmsalt. Kui palju sa naerad, kuhu see rõõm on jäänud?
Aga siiski Eesti professionaalne kultuur, mis on väga kõrge, ükskõik kuhu vaatad, vajab eeskätt mitte mõnitamist ega primitiivsete õpetuste andmist, vaid alustuseks kasvõi tarka arusaamist, milleks tegelikult on riik ja kuidas ta üldse toimib. Ilma selle targa arusaamiseta ta ei toimi.
Sirje Helme Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
