Diktatuurirežiimide eriteenistused ekspluateerivad läänelikku avatud ja võrgustunud teadusmaailma, et pääseda ligi kriitilisele julgeolekuinfole, mille vastu aitab sõjalise ja sisekaitselise uurimistöö vastutuse koondamine kõrgema turvatasemega keskustesse, kirjutab Riin Tamm.
Viimased aastad on teinud selgeks, et vastasseis demokraatlike riikide ja diktatuuride vahel ei piirdu sõjalise ega ka majandus- või kübersfääriga. Meie vaenlased otsivad aina uusi viise, kuidas meid nõrgestada ja oma mõjuvõimu kasvatada.
Muuhulgas proovitakse sisse imbuda lääneriikide teadusmaailma, kus rahvusvahelistumisel on väga tähtis roll. See loob võimalusi väärtuslikuks koostööks ja eeldusi olulisteks avastusteks, kuid avab meid sellevõrra rohkem ka diktatuurirežiimide rünnakutele.
Euroopa Komisjon avaldas eelmisel aastal soovituse liikmesriikidele teadusjulgeoleku suurendamiseks. Selle alusel on näiteks Prantsusmaal ja Hollandis, aga ka Suurbritannias juba astutud samme teadusjulgeoleku paremaks teadvustamiseks ning selle suurendamiseks vajalike tegevuste planeerimiseks. Sama peab tegema ka Eesti.
Spioonteadlased pööravad teadusloogika meie vastu
Vaba ja koostöine teadussüsteem on üks olulisi põhjuseid, miks demokraatlik läänemaailm elab paremini kui diktatuurid. Hästi toimiv süsteem tähendab meie elu aina paremaks tegevat tehnoloogiat ja aina paremaid tööriistu majanduslike ning ühiskondlike probleemide lahendamiseks.
Teadussüsteem teenindab muidugi ka riigi julgeolekuvajadusi, uurides ning analüüsideshübriidohte, kriitilise taristu rünnakuid, piiriintsidente ja muud mõjutustegevust. Nii saavad vastusammude otsused tugineda andmetele ja olla tulemuslikud.
Lääneliku teadussüsteemi avatus ja ligipääsetavus on samal ajal ka nõrkus, mis pole diktatuuridel märkamata jäänud. Vaenulikul eriteenistusel on keeruline paigutada oma inimest näiteks valitsusaparaadis positsioonile, kus ta pääseks ligi tundlikule infole. Teadussüsteemi kaudu on sellisele infole ja selle analüüsimise protsessile ligipääs paraku märksa lihtsam.
“Samuti värbavad vaenlased lääne teadlasi kas ähvarduste või meelitustega oma kaastöölisteks.”
Teaduseetika üks nurgakive on hoidumine eelarvamustest. See tähendab, et diktatuuririikide teadlastega tehakse siiski koostööd, kuna konkreetne uurimisteema ei ole otseselt poliitiline, vaid loob uusi teadmisi, millest võib võita kogu inimkond. Samuti värbavad vaenlased lääne teadlasi kas ähvarduste või meelitustega oma kaastöölisteks. Eestiski on viimastel aastatel tabatud ju nii Venemaa heaks töötanud Tartu Ülikooli professor Vjatšeslav Morozov kui ka Hiina heaks töötanud Tallinna Tehnikaülikooli teadlane Tarmo Kõuts.
Isegi projektipõhise koostöö raames teadlaste omaksvõtt, millega paratamatult kaasneb ka inimlik usaldus, avabki vaenlasele võimaluse saada infot, mis on tegelikult mõeldud hoopis kõrgeima taseme otsustajatele. See on omaette võitlustanner, kus on kasutusel põhjalikud strateegiad ja pettemanöövrid. Ka esmapilgul oma kodurežiimi suhtes kriitiline teaduspartner võib olla hunt lambanahas.
Julgeolekuga seotud teadust tuleb turvata
Kuidas saab Eesti teadussüsteem vältida võõrrežiimide pettuste ohvriks langemist? Kogu süsteemi ulatuses kaitsesse tõmbumine, info teadusprojektide vahel liikumise takistamine või väliskoostöö keelamine teeniks vaenlase huve. Me nõrgestaks sama mootorit, mis on meie, neist edukama eluviisi üles ehitanud.
Proportsionaalne samm oleks julgeolekuga seotud uurimistegevuse koondamine paari uurimisasutusse, mis juba on harjunud tegutsema kõrgendatud turvateadlikkusega. Eestis on nendeks sõjalise riigikaitse vallas Kaitseväe Akadeemia ning siseturvalisuse ja -julgeoleku, st mõjutustegevuse, hübriidohtude, siseturvalisusele suunatud tehnoloogia jms vallas Sisekaitseakadeemia.
Loomulikult viiakse suuremad uurimisprojektid ellu mitme teaduskeskuse koostöös, kuid selge koordineerimisvastutus tagaks, et kõik potentsiaalselt tundlikule infole ligipääsejad on kontrollitud ning teabe jagamine isikute vahel korraldatud nii, nagu on kombeks julgeolekuvaldkonnas.
Üsna lihtsa sammuga lõikaksime spioonteadlaste tegevusmustri läbi. Samal ajal saaks lõviosa Eesti teadlastest jätkata igapäevatööd end tõestanud vabal ja võrgustunud moel ning teaduselu tervikuna ei peaks liigselt n-ö julgeolekustuma.
Väikese kuluga suur mõju, kuid vaja on otsuseid
Sedalaadi teadusliku vastuluure strateegia ei oleks Eestile kulukas. Suuresti saaks sellise korralduse sisse viia kasutades olemasolevaid ressursse sihistatumalt ja eesmärgipärasemalt. Oluline on märkida, et n-ö hügieenitasandil tuleb esmalt tagada julgeolekuteaduste järjepidevus.
Kui Eesti julgeolekuga seotud uuringute ankrud saavad kindlalt paika, siis edasi piisab suuresti juhistest teistele teadusasutustele, milline peab olema tundlike projektide koostööviis ja vastutuste jaotus. Eraldi tuleb prioritiseerida riigisiseste tegevuste välja töötamist, sh süsteemset koolitustegevust teadlastele ja teadusasutustele, et teaduskoostööga kaasnevaid riske hinnata ja seega spioonteadlaste sisseimbumist eos vältida.
Seega on meil kõik eeldused olemas, et muuta vaenulik luure- ja mõjutustegevus Eesti teadussüsteemis senisest oluliselt keerulisemaks. Tarvis on otsuseid, et realistlikud kaitseplaanid käiku lasta.