Demograafilised muutused on toonud kaasa suured nihked peremudelites. Ühiskond vananeb, sündimus väheneb ja konkurents tööjõu pärast muutub üha tulisemaks. Aina enam räägime peresõbralikkusest kui töötajasõbraliku töökeskkonna ja organisatsioonikultuuri kujundamisest.
Vanad tõekspidamised taanduvad aeglaselt, kuid kindlalt. Ent mida me tänapäeva tööelus peresõbralikkuse all tegelikult mõistame? Lükkame ümber mõned levinumad stereotüüpsed lähenemised.
Kas vaid väikelastega perede boonuspakett?
Perekond ei tähenda enam ammu vaid klassikalist kooslust emast, isast ja kahest lapsest. Kui vaatame ringi oma sõprade või töökaaslaste seas, märkame väga erinevaid leibkondi ja ootusi. Üha enam on meie ühiskonnas tähelepanu all eakate omastehooldus, millega peavad arvestama ka tööandjad – mõnes peres vajavad vanemaealised lähedased igapäevast hoolt ja tuge.
Ent on ka lihtsamaid põhjuseid, mille puhul ootavad inimesed organisatsioonidelt mõistvat suhtumist ja paremat tasakaalu töö- ja eraelu vahel. Näiteks on üha populaarsem mikrokraadide omandamine või karjääripööre, mis eeldab teatud eluperioodil suuremat vastutulelikkust. Mõnes olukorras aga vajatakse lühiajaliselt rohkem asukohapaindlikkust, kuna perega on liitunud näiteks kutsikabeebi.
Peresõbralikkus kui suurettevõtete mänguväljak?
Teine väide, millega ma aeg-ajalt kokku puutun, on stereotüüpne arusaam, et peresõbralikkusega saavad tegeleda vaid suured organisatsioonid või IT-sektori ettevõtted, kellel on selleks rahaline võimekus. Sageli on neil isegi loodud eraldi osakonnad või ametipositsioonid, kes tööheaolu eest vastutavad.
Päriselu on mitmekesisem. Sotsiaalministeeriumi ellukutsutud ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondi kaasrahastatud tasuta peresõbraliku tööandja märgise programmi tulemused näitavad laiemat pilti. Jah, meil on säravaid näiteid programmi läbinud suurorganisatsioonidest või tehnoloogia valdkonna tipptegijatest, kes on ühiskonnas eeskujuks ja väärivad tunnustamist.