1995. aasta riigikogu valimised lähenesid. Ikka oli veel õhus lõplikult lahendamata küsimus, milliseks riigiks kujuneb Eesti Vabariik.

1995. aastal sündis veel üks jõud poliitikamaastikul, selleks, et viia Eestit läänesuunal, demokraatia ja vabaturumajanduse maastikul edasi. Parempoolne liberaalne Reformierakond, mis sai sissejuhatuseks riigikogus 19 kohta ja mille panus Eesti arengusse järgneva 30 aasta jooksul on olnud tähelepanuväärne.

Meie loosung oli “Arukus ausse, jõukus majja!” Selle järel seadsime sihikule 9000 krooni keskmist kuupalka, seejärel tahtsime Eesti tõsta viie rikkama riigi hulka. Nende eesmärkide pärast ei tasu häbeneda, vastupidi, meie veendumus oli, et suudame parandada oma rahva heaolu. Pursuit of happiness – kodanike õigus püüelda õnne poole –on liberaalses ideoloogias üks tugisammas (Ameerika iseseisvusdeklaratsioon).

Kuidagi eriti januselt püüdles kogu Eesti ühiskond edu, progressi, heaolu poole esimesed kümme taasiseseisvumisaastat. Ja põllumajandus ei saanud mingit tootmistoetust.

Meie ühiskond on muutunud. 553 000 Eesti elanikku on sündinud pärast nõukogude aja lõppu. Nendes pole seda nõukogude korra eitust, mis pani liikuma, kõigest jõust liikuma, taasiseseisvunud Eestit üles ehitama hakanud põlvkonna.

Taasiseseisvumise järel valis Eesti poliitilise korralduse mudeliks liberaalse demokraatia. See oli suur valik, see pandi kirja põhiseadusesse. Nüüd tundub, et kuidagi teisiti ei saanudki olla. See tundub nii loomulik, eriti meile, reformierakondlastele. Aga kuidas on tegelikult?

2023. aasta valimiste järel üritas EKREIKE rühmitus pöörata Eesti Vabariiki, üritades poole aasta kestel tõkestada demokraatlikult valitud seadusandliku kogu tööd. Liberaalne demokraatia oli ja on nende jaoks sõimusõna. Nemad räägivad mingist imeloomast nimega illiberaalne demokraatia. Mis see on? Keegi ei tea. Me pidasime siis vastu, kuid liberaalne demokraatia pole kõigutamatu. Ei Ameerikas, ei meil.

Demokraatiat pole olemas, kui poliitilisi kodanikuühendusi, erakondi käsutavad suurrahastajad.

Demokraatiat pole olemas, kui avaliku arvamusega manipuleerijad kujundavad ühiskonna otsuseid.

Demokraatiat pole olemas, kui sellega manipuleerivad õiguskaitseorganid.

Demokraatiat pole olemas, kui otsustamisel asendab vabalt valitud seadusandlikku kogu ilma rahva mandaadita riigiaparaat.

Aga demokraatia on olemas, kui selle tõhusaks rakendamiseks kasutatakse moodsat tehnoloogiat, e-valimisi. See on meie uhkus ja me ei pea olema kaitsepositsioonis, vaid töötama edasi demokraatia tõhususe täiendamisel.

Kas meile pole tuttav see, et parandusettepanekuid seaduseelnõudesse teevad ametnikud ilma poliitilise mandaadita? Riigiasutused tahavad üha rohkem sorida kodanike eraelus. Pangasaladus tahetakse muuta olematuks. See on katastroofiliste tagajärgedega. Kuna ühiskonnas on alati inimesi, kes tahavad kuritegelikul viisil rikkuda seadusi, siis nende leidmiseks kahtlustatakse igaks juhuks kõiki kodanikke. See on levinud nähtus, kahjuks.

“Ärme usu, et kahtlused lõpevad, kui me suudame kirja panna täiuslikud seadused ja määrused.”

Kohus ennistab erakondadesse välja visatud liikmeid (EKRE). Kohus tegeleb sportlase kaebusega, keda ei võetud koondisesse. Absurd. Riik ei usalda kodanikuühiskonda, mille koostisosad on erakonnad ja spordiseltsid. Riik kahtlustab kõiki kodanikke ja iseennast. Ärme usu, et kahtlused lõpevad, kui me suudame kirja panna täiuslikud seadused ja määrused.

Liberaalne demokraatia kaotab maailmas poliitilisi lahinguid autokraatiale. Milles on asi? Kas demokraatia on oma aja ära elanud? Või peame kriitiliselt läbi vaatama tema toimimise mehhanismi? See tähendab riigi toimimist.

See ei ole mustvalge küsimus. Ka klassikalised liberaalid nõuavad head valitsemist, tõhusat juhtimist, riiklike valikute tegemist. Lihtsalt igasugust riiklikku sekkumist eitada ei ole usutav ega mõttekas. Hea valitsemine peab olema ka meie juhtmõte. Aga riiki peab alati kahtlustama ja kodanikku tema eest kaitsma.

2004. aasta tõi meile liikmelisuse Euroopa Liidus, mis tähendas alates 2021. aastast toetuste rahavoogu (kokku 20 miljardit eurot), mis on jätkunud praeguseni. Keskmiselt 2,5–5 protsenti SKP-st.

See on raha, mis ei tule erasektorilt ega maksumaksjatelt, see on riigi raha. Mis sest, et Euroopa, aga see on riiklik abiraha. Suur raha. See on muutnud meie suhtumist töösse, eraettevõtlusesse, riskide võtmisse majanduses. see on vähendanud vajadust üksikisikute valikute tegemiseks. See on olnud palju suurem muutus kui lihtsalt lisaraha heaks eluks.

Reformierakond on olnud heaolupoliitika eestkõneleja kogu oma olemasolu jooksul. Nüüd oleme ummikus. Me ei mõista enam, mis on heaolu, millist heaolu tahab valija.

Meie konkurent on sotsiaalliberalism, mille ideid on Eestis järjekindlalt kandnud Keskerakond, tegelikult ka sotsiaaldemokraadid, ja mida on toetanud Isamaa, kui see poliitika lubab valimistel veel kümme häält.

Sotsiaalliberalism on tugev ja Euroopas populaarne. Nii mõnigi Lääne-Euroopa arvamusliider on peaaegu kommunist. Aga kui meie libiseme sotsiaalliberalismi kallakule, siis anname oma mõju ära oma konkurentidele. Me ei eristu, me ei erine. Ja me päriselt ei usu sotsiaalliberalismi, see tähendab, ei suuda konkureerida Eesti arengu mõjutamises.

Ümberjaotamine. Võrdsustamine. Tasuta hüved. Need on sotsialismi ja sotsiaalliberalismi vedurid. Aga kes jaotab ümber? Kes ja millisel alusel võrdsustatakse? Kes maksab tasuta hüvede eest?

Viiendik eestlastest (19,4 protsenti)pidavat elama suhtelises vaesuses. See on vale, see on vasakpoolne populism ja demagoogia, mille juured on Euroopas. Tegelik vaesuse määr on 3,3 protsenti. Vaeseid otsitakse kõikjal. Kui usutakse, et heaolu suurendamine tähendab ainult vaeste heaolu parandamist, miks peaks keegi pingutama jõukuse kasvatamiseks?

Kuidas jõukus majja tuua, see on jäänud tahaplaanile. Ja jõukus on üldse pigem patt kui voorus.

Ükski ümberjaotamine, ükski võrdsustamine ega ühegi tasuta hüve jaotamine pole kõigi kodanike arvates õiglane. Ja siis pole kodanikud sellega rahul. Kui inimesi igakülgselt toetatakse, ei suuda nad enam üksi püsti seista, nagu on öeldud.

Tasuta teenus ei rahulda põhimõtteliselt teenuse kasutajat. Buss tuleb valesse kohta ja peatub valel ajal, buss on kehv ja ebamugav, bussijuht ei hooli sõitjatest.

Üks kool on saanud ühe lapsevanema kaebusel haridus- ja teadusministeeriumilt ettekirjutuse, mis tuletab meelde, et liikumistundide tegemiseks ja muuks õppetegevuseks lapsevanematelt raha kogumine pole lubatud. “Seetõttu lõpetame viivitamatult kõik õppekava rikastanud tegevused vanemate poolt kogutud rahadega, nagu õppekäigud, teatri- ja kinokülastused, esmaabikoolitused, suusa- ja ujumistunnid õppetöö ajast,” kirjutas direktor vanematele.

Tõepoolest, kui vanemad võimaldavad õpilastele tasu eest koduõpet või muid lisategevusi, saab osa õpilasi parema või täiendava hariduse. Eesti riigi seisukoht on, et seda tuleb igati takistada. Kõik õpilased peavad saama ühtmoodi keskpärase hariduse. Mitte keegi ei tohi saada paremat haridust.

Paar päeva tagasi väideti, et kui tervishoius kaasata eraraha, toob see kaasa ebavõrdsuse. Aga kas te tahate väita, et teenuste tasuta jagamine tekitab ühiskonnas võrdsuse? Nii, nagu Nõukogude Liidus?

Ebavõrdsus hakkab valitsema hüvede ja tasuta teenuste jaotamise kaudu. Hakkab valitsema meelevaldsete võrdsustamisotsuste kaudu. Hakkab valitsema käsumajanduse kaudu, jaotajate kaudu, plaanikomitee kaudu. Meelevaldsest (poliitilistest) valikute tegemisest, võrdsustamisest, saab võim, nähtamatu võim. Ja see on liberalismi vaenlane.

Ebaõiglast jaotamist hakkab korrigeerima altkäemaks. See on paratamatu, see on võrdsustamise ebaõiglusele vastu töötav isereguleeriv jõud.

Parempoolse liberaali arvates arendab ühiskonda kodanike motivatsioon, vaba valik, konkurents, mitte toetuste jagamine, ka mitte ettevõtlustoetuste jagamine.

Kas me paneme tähele, kuidas ajakirjanikud ja arvamusliidrid räägivad Euroopast? Euroopa, see on “nemad”! Ma nimetan sellist suhtumist sisemiseks vaimseks julgeolekuriskiks. Euroopa, see on “meie”! Kui Euroopa on tugev, siis oleme ka meie tugevad. Euroopa on liberaalse demokraatia kants. Euroopasse suhtuvad vaenulikult Venemaa, Hiina, USA. Tugeva Euroopa kaitsmine on meile elu küsimus. Euroopa, eurooplus, need on meie teemad. Võitlus Euroopa pärast on meie võitlus. See ei tohi jääda sisemiste haldusküsimuste varju.

Lahutamatu on praegusest Euroopast kodanike vaba liikumise võimalus, Eesti jaoks aastast 2007. Kõigest 18 aastat. Kui kauaks? See on üks tuleviku teema. Ärme unusta, et Euroopa ei ole EKRE, Isamaa ja Keskerakonna teema. Nende jaoks on Euroopa võõras ja vaenulik, sealhulgas eriti inimeste vaba liikumine.

2003. aastal referendumil hääletas Euroopa Liiduga liitumise poolt ainult 63 protsenti hääletanutest. USA, Hiina, Venemaa ja veel paljud tõusvad suurvõimud eelistavad välispoliitikas otseseid riikidevahelisi suhteid. Miks peaks iseseisev Eesti Vabariik olema lääneliitlastele väärtus, mitte probleem? Keda maailmas huvitab pisitilluke Eesti, välja arvatud Venemaa, kelle huvi ei ole meile tervislik?

Meie valitsus tegi 2003. aastal otsuse toetada meie USA liitlasi terrorismivastases sõjas, sealhulgas Iraagi invasioonis, mille eest mind, peaministrit, sõimasid Eesti vasakpoolsed Ameerika lakeiks. Eesti seisukoht oli selge: kui oleme liitlased, siis oleme liitlased.

Me ei tohi valimiste tagajärjel jääda üksi ka pärast 2027. aastat ja me vajame ka piisava iseseisva tegutsemise võimekust piiril, õhus, merel, vaenlase territooriumil ja koduses elanikkonna kaitses. Vajame tugevat majandust, reserve ja paindlikkust.

Rahandus on meie laul, aga mitte meie laulupidu. Ja paraku ei pea me viimasel ajal viisi. Ma loodan, et me siiski tunneme veel noote. Meie maksukoormus on madal, 35,2 protsenti, aga meie avaliku sektori kulud moodustavad SKP-st 44,3 protsenti.

“Ühistranspordi toetusi suurendatakse, aga kuidas võiks see olla julgeolekuga seotud?”

Kuidas suhtuda riiklikku laenamisse? Loomulikult on laenamine rahanduslik instrument, mida vastutustundlikult võib kasutada. Paraku on kogu maailmas nii, et laenu otsustatakse võtta ainult näiteks kaitseinvesteeringuteks, aga kui seadusandja seda otsustama hakkab, siis pudeneb laenuraha igale poole mujale ka. Ka 2026. aasta eelarve puudujääk 1979 miljonit eurot ei lähe kaugeltki ainult strateegiliste vajaduse katteks. Ühistranspordi toetusi suurendatakse, aga kuidas võiks see olla julgeolekuga seotud?

Võla võtmine ei tähenda ainult võimalust teha ilusaid asju, vaid ka intressikulu, mis kasvab, pankade võimu ja ettekirjutusi, iseseisva riigi poliitika sõltumist nendest ettekirjutustest.

Tasakaalus eelarve on riigi tugevuse tundemärk. Inglastel on laenamise kohta selline ütlemine, et laenamine on vihmavarju andmine siis, kui ilm on ilus, ja tagasi võtmine siis, kui sajab.

Korras rahanduspoliitika on mitte ainult rahandusministri, eelarvekomisjoni esimehe ja peaministri mure. Reformierakonnas vastutavad selle eest kõik parlamendiliikmed, kõik kohalike volikogude liikmed, kõik nii riigi kui ka kohaliku valitsuste liikmed. Reformierakonna meeskondlik vastutus korras rahanduse eest peab olema 2027. aasta valimiskampaania lipukiri. See peab olema kõigile arusaadav ja aktsepteeritav.

Raha on tarvis, aga raha on alati kas liiga vähe või ei ole seda üldse. Kolmandat võimalust ei ole. Raha lugemise oskuse puudumise tõttu raiuti maha Prantsuse kuninga pea.

Üks tähelepanek äsja toimunud kohalike valimiste põhiteemadest. Looduskeskkond, selle säilitamine, kaitsmine, arendamine. Viimsis igatahes. Võib-olla olimegi selles teemas üldiselt kehvad.

Eesti looduskeskkond on üks maailma paremaid. Midagi ei ole liiga palju, midagi ei ole liiga vähe. Õhk on puhas, jõed on puhtad, meres ei uju jäätmesaared. Palju on metsa. Kui ma tõin Euroopa aegadel Eestisse oma teistest rahvastest kolleege, vahtisid nad suu ammuli bussi aknast ümbritsevat maastikku. Kuidas teil nii puhas on? Kuidas teie talud nii korras on? Väljakutse on selles, kuidas seda kaitsta, kuidas seda säilitada. Kuidas teha nii, et ühiskond oma isearengu jõuga hooldab meie looduskeskkonda, ilma et peaksime appi võtma massiivse käsumajanduse?

Uued ajad vajavad uusi inimesi. Milliseid inimesi? Kas selliseid, nagu need 791, kes panid oma nime ja näo julgesti mängu, et kaitsta Reformierakonda ja tema väärtusi? Või neid, kes läksid valimisliitudesse peitu ja tõid hääli jumal teab kellele?

Reformierakond peab valimisteks välja panema meeskonna, kes on pädev, vaba korruptsioonist, kes on valmis otsustama ja vastutama, kes ei jutusta muinasjutte, ei lange populismi ega vihkamisse. Selline meeskond on alati olnud meie kaart.

Reformierakond on ikka väga tugev. Meil on 39 häält riigikogus, me juhime valitsust, meil on alati olnud tugev organisatsioon, me oleme näidanud pädevust riigivalitsemises, meie poolt hääletas 58 000 kodanikku. Alates 2007. aastast on Reformierakond viitel riigikogu valimistel saanud üle 30 koha. 190 000 inimest hääletas meie poolt 2023. aastal.

Me ei anna alla.

Kommentaar põhineb Reformierakonna volikogul peetud kõnel.