Filmitegijad ja kinopidajad seisavad silmitsi noorte kahaneva huviga kino vastu. Samas kinnitavad eksperdid, et Eesti filmitoodang on kvaliteetsem, mitmekesisem ja rahvusvaheliselt nähtavam kui kunagi varem.

Eesti kinokultuur on tasapisi taastumas koroonajärgsest madalpunktist, mil kinokülastajate arv oli madal. Ent nüüd seisavad filmitegijad silmitsi uute väljakutsetega. Dokumentalist ja Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi direktori kohusetäitja Riho Västrik tõdeb, et Eesti kinomaastik on viimastel aastatel tugevalt koondunud. “Kinomaastik on koroonaajaga võrreldes taastunud, kuid kinopidajad on muutunud ja koondunud. Kui varem oli teisi kette, siis nüüd Apollo praktiliselt domineerib ja nende kõrval on üksikud väikesed kinopidajad,” rääkis Västrik Raadio 2 saates “Piltlikult öeldes”. 

Tema sõnul mõjutab koondumine vähem tuntud filmitegijate võimalusi oma filme laiemalt näidata ning vähendab üldist filmivaliku mitmekesisust. “Kui olen filmitegija ja tahan kinolevisse tulla, siis ma sõltun sellest, kas saan Apolloga kokkuleppele või ei saa. Mul ei ole varuvarianti, kui Apollo ei anna mulle levivõimalust või annab ebasobilikud kinoajad,” sõnas Västrik. 

Samas usub ta, et Eesti film liigub sisulises ja tehnilises mõttes edasi. “Meie filmitoodang on ikkagi samm-sammult läinud kvaliteetsemaks. Produktsiooni ning tehnilise ja kunstilise kvaliteedi areng on olnud ikkagi silmaga nähtav,” lausus ta.

Västrik rõhutab ka tugevat filmiharidust, milles BFM-i võib pidada Eestis lipulaevaks, kuid tõdeb, et filmiajaloolasi ja -teadlasi napib. “Neid on küll käputäis, aga ma ei tunne, et seda valdkonda mõtestatakse piisavalt nagu teisi kultuurivaldkondi,” lausus ta. 

Aja jooksul on muutunud ka filmitudengite suhtumine. “See jääb juba BFM-i eelkäija aega, aga mäletan kuulduste põhjal, sest tegin mitmete tolleaegsete üliõpilastega asju koos, siis nemad võitlesid selles, kes vähem magab. Öisel ajal käidi võtetel, sest tehnikat ei jagunud kõigile. See oli justkui prestiiži küsimus ja auasi – tulla järgmisel päeval täiesti tagurpidi silmadega kooli. Ma ei tunne, et tänased filmitudengit viitsiksid nii palju pingutada. Ei taha kellelegi liiga teha, aga sellist pooleldi hullumeelset fanatismi ma ei näe,” rääkis ta. 

Kinod peavad taas leidma oma publiku

Tartus tegutseva Elektriteatri programmijuhi Rasmus Räägu hinnangul on Eesti kinod pärast koroonapandeemiat samm-sammult toibumas. “2019. aastal oli mitte ainult maailmas, vaid ka Eestis kinokülastatavus tõesti väga-väga kõrgel tasemel. Tänaseni me ei ole päris seda taset endiselt saavutanud. Ka Apollo esindajad on kommenteerinud, et nende jaoks on seis siiamaani nukker. Ma ei saa öelda, et väikekinod ei ole sellest puutumata olnud, aga mis Elektriteatrit puudutab, siis oleme päris tublisti tagasi kasvuteel,” rääkis ta. 

Suurimaks väljakutseks peab Rääk noortes kinohuvi äratamist. “See ei ole ainulaadne ainult meie kinole, vaid tean, et sellega võitlevad kinod üle kogu maailma. Kui kinokonverentsidel käia, siis on pidevalt küsimus selles, kuidas püüda noort publikut. Just teismelisi,” sõnas ta.

Rääk tõi veel välja, et voogedastusplatvormide mõjul on muutunud ka inimeste tarbimisharjumused. “Filmide leviaknad muutuvad järjest lühemaks ehk filmid tulevad ja lähevad kinokavadest hästi kiiresti, eriti Eesti filmide puhul. See paistab enim silma dokumentaalfilmide puhul, kuna filmitegijal ei ole kindlust, et tema film kinodes püsib, siis ta juba eos lepib kokku näiteks Rahvusringhäälinguga, et tema film jõuab teatud hetkel ETV-sse või Jupiteri. Mõned meie külastajad mainivad uue dokumentaalfilmi väljatuleku puhul, et miks tulen kinno vaatama, kuu aja pärast on niikuinii Jupiteris,” lausus Rääk.

Keskmine kinopileti hind on viimastel aastatel jõuliselt tõusnud, kuid Räägu arvates on hinnalagi Eestis juba saavutatud. “Meil aastaid ei olnud eraldi sooduspiletit, kuid nüüdseks oleme selle sisse viinud. Inimeste hinnatundlikkus on tõesti muutunud väga-väga suureks, seda räägivad ka teiste kinode juhid. Ma ei näe, et pileti hind lähiajal tõusta saaks lihtsalt sellepärast, et see mõjutaks väga rängalt külastatavust,” nentis Rääk.

Eesti film on julgem ja kasvava rahvusvahelise haardega

Filmiskeenes režissööri assistendina töötav Matilde Matvere leiab, et Eesti film on viimastel aastatel muutunud žanriliselt mitmekesisemaks. “Palju julgemaks ja vabamaks on mindud näiteks komöödiatega. Kui noor olin, siis sõpradega naersime Ameerika komöödiate lollide naljade üle. Miks mitte eestikeelsete lollide naljade üle naerda. Raha ja võimalusi on rohkem tulnud ja nii-öelda väiksema tehnikaga või väiksema eelarvega saab tegelikult tänapäeval Eestis teha igasuguseid filme,” märkis Matvere.  

Rahvusvahelised koostööprojektid annavad Eesti filmidele tugevamad tiivad. “Välismaalased on avastanud, et Eesti personal ja kunstilised meeskonnad on nii kõrgel tasemel. Siin võivad küll olla soodsamad hinnad filmi tootmiseks, aga kohale jõudes avastatakse, et kvaliteedis meie allahindlust üldse ei tee ja oleme enda suhtes väga nõudlikud. Ja aktiivsed Eesti produtsendid hoiavad suhteid ja käivad välismaistel filmifestivalidel rääkimas, promomas ja toetust otsimas,” sõnas Matvere. 

Tänavu on Eesti kinod vallutanud Tõnis Pilli “Fränk”, mille valmimisel Matvere kaasa lõi. “Kui ma lugesin “Fränki” stsenaariumit, siis see kõnetas mind nii väga. Tahan koos teistega jutustada noorte lugusid, kes tunnevad ennast üksi või kes arvavad, et neil ei ole teisi inimesi, kes nendest aru saavad. Aimasime, et Eesti noored võivad selle stsenaariumiga või näitlejatega samastuda. Nii et tegelikult aimasime, et sellest filmist tuleb midagi populaarset,” ütles Matvere. 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines “Publitsistika praktika”. Autorid on magistrandid Anna-Liisa Sootalu, Evelina Koidu, Henrik Laever ja Mark Joonas Toomsalu.