Nädal tagasi jäi mu pilk pidama ühel Facebooki postitusel – nimelt grupi “Linnad ja liikuvus” lehel jagas Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan ühe päevakohase gallupi tulemust.
Arvamusuuringu käigus oli esitatud küsimus: “Mida arvad Keskerakonna ja Isamaa kokkuleppest Tallinna liikluse ja transpordi korraldamiseks?” ja samas pakutud kolm vastusevarianti:
- Toetan, lõpuks lõpetatakse autojuhtide kiusamine – seda meelt oli 56% vastanutest
- Olen vastu, sest see on tagasiminek – 16%
- Selles on nii häid kui halbu külgi – sellega nõustus 28% vastanutest.
Kus see gallup oli korraldatud, seda mul leida ei õnnestunud, aga märgitud oli, et selles osales 3563 inimest.
Jäin seda postitust lugedes mõtlema, et kes on need vastikud autojuhtide kiusajad, keda üle poole gallupis osalenutest taunib? Kes on need, kes ootavad, et tänavakeskkond muutuks autojuhtidele ebamugavamaks?
Üks on kindlasti mu ema – 85-aastane leskproua, kes armastab igapäevaselt oma viis–kuus kilomeetrit Tallinna kesklinna tänavatel kulgeda. Mitte, et tal oleks vaja kuhugi jõuda – ei, üldjuhul mitte, ta kõnnib lihtsalt niisama, et liikuda, hingata värsket õhku, olla terve, näha inimesi, teinekord ka suhelda. Puhkab hetke pingil, kui see teele satub, kuumade ilmade korral varjub puude alla, vahel otsib mõne muuseumi, kus saab tasuta tualetis käia ja teinekord, kui jaks saab otsa, astub ühistransporti ja sõidab kodule lähemale.
Tema ei oska tänava headust hinnata autode läbilaskevõime põhjal, ei, teda teeb hoopis murelikuks see, et jalakäijad, rattad ja tõuksid peavad pahatihti jagama ühist kitsast rada, et on oht kergliikuri ette jääda, ka see, et autod kihutavad suurel kiirusel läbi loikude, pritsides värskelt pestud ja triigitud riided poriga ning mis kõige õudsam – kui valgusfoorita ülekäigul on vaja üle tee minna, ei pruugi kondikiirendus enam piisava jõuga töötada. Näiteks Magdaleena polikliiniku juures, kus Pärnu maantee viaduktilt allasõites paratamatult auto kiirus 60ne kmni /h tõuseb ja ei saa olla kindel, et juht selle enne sebrat pidama saab.
Saatsin juba aastal 2001 Tallinna linnavalitsusele kirja, milles kirjeldasin Magdaleena haigla kõrval ülekäigurajal teeületuse õudusi. Vastuseks sain hulga paragrahve, mis rääkisid autojuhtide kohustusest lasta jalakäija vöötrajal üle. Kirjaga pea samal hetkel tuli raadios teade ühiskonnategelase Valter Udami surmast, justnimelt samal sebral. Foori peetakse sel kohal ka täna liigseks autojuhtide kiusamiseks.
Üks koht, mida iga jalakäija väldib, on Liivalaia tänav. Mitte tänav vaid läbisõidutee – ilmetu, mürarikas, heitgaasiderohke, väljasurnud, väsitav ja raskesti ületatav. Sõnaga – vastik! Selle muutmine inimlikuks oleks aga gallupi kohaselt autojuhtide suhtes ülekohtune!
Teine kiusupunn on me tütar: igal hommikul, sõltumata ilmast, vinnab ta lapse ratta pakiraamile ja sõidab just tipptunnil, kui autojuhtidel on isegi raske, mööda aguli kitsaid teid lasteaeda. Õhtul samamoodi tagasi. Rattaga lähevad nad ka poodi, mänguväljakule, teatrisse, muuseumi jne. Mõni ime siis, kui mõnel juhil närv üles ütleb ja ta sellest valjuhäälselt märku annab. Noor ema võiks ju aru saada, et ta on autojuhtidel jalus! Pealegi ei mahu lasteaia ette pargitud autode vahelt rattaga läbi ja tagatipuks pole seal ka ühtegi rattakinnitusraami.
Piinlik tütre pärast, aga altnaabrid on veel hullemad – nemad viivad oma kaksikud lasteaeda kastirattaga, isegi talvel! Selline naeruväärne sõiduk nagu kastiratas ei taha kitsukesele punasele ribale, mis autojuhtide kiusamiseks on siin-seal maha märgitud, hästi mahtuda. Kastiratturile tuleb siis häälekalt koht kätte näidata, on paljud frustratsioonis autojuhid veendunud.
Ma ise olen ka üsna kiuslik. Auto on küll olemas, aga linnas käin valdavalt jala või ühistranspordiga ja leian, et jalakäijatel on siin eelisõigus. Astun ülbelt vöötrajale, ehkki näen, et auto on just mõnusalt hoo sisse saanud ja peab nüüd järsult pidurdama. Jalutan vanurite ja lastega ühes tempos. Näen küll, et autojuhil on pööraselt kiire ja kulm valulikult kipra tõmbunud, aga ei tee välja.
Tunnistan ausalt, et ma kiusaks autoga sõitjaid veel palju rohkem: määraks linnades kõik kvartalisisesed teed hoovialaks, linna läbilasketeed muudaks tänavateks, kus liikumiskiirus on kõigi jaoks ohutu, eraldaksin osa autoradadest kiiretele ratastele, kõnniteele jätaks vaid kõndijad ja lapsratturid ja lisaksin kõledasse tänavaruumi haljastuse.
Kui saaks, kiusaksin autojuhte mitte ainult linnas vaid ka maanteel: kitsastel teedel, kus pole kõrval kergliiklusteed, vähendaks kiiruse 70ne kmni/h, kruusateedel ei lubaks sõita rohkem kui 50ga, ühissõiduki peatuste juures sunniks autojuhte võtma hoo maha, samuti teepervel kõndivast, rattaga sõitvast, suusatavast või ratsutavast inimesest möödumisel.
Miks ma nii kiuslik olen? Vastus peitub statistikas:
Euroopa Komisjoni andmetel on arenenud Euroopa riikides liiklussurmade arv viimasel viiel aastal vähenenud, mõnel pool lausa üle 30%, Eestis seevastu on see kasvanud, lausa 33%.
Kui Euroopas sai sel perioodil liikluses surma keskmiselt 45 inimest miljoni elaniku kohta, siis Eestis oli see number 55. Aastal 2024 oli kõige rohkem liiklusõnnetusi Harjumaal, neist üle poole Tallinnas, kus sai surma 12 inimest.
Üks huvitav fakt veel n-ö kiusatavate kohta – 2021. aasta liikuvusuuringu andmetel on Eestis autoroolis enamasti 35-44 aastane mees, üksi.
Tallinna tänavaruumi eest vastutavale abilinnapeale on see statistika kindlasti tuttav, mõtlen ma eelpool mainitud gallupit ja selle kõrval võidurõõmsat postitust lugedes.