Kolumnist Lauren Smith kirjutab Saksamaa immigratsiooniprobleemide näite varal, et lood tagasilükatud varjupaigataotlejatest, kes jäävad sellest hoolimata riiki ning panevad seal toime kuritegusid, on muutunud liiga tavapärasteks.
Tervemõistuslikus riigis oleks mõeldamatu, et kahe aastase poisi mõrv jääks sisuliselt karistamata. Aga see on täpselt see, mis on juhtumas Saksamaal. Tänavu jaanuaris pani 28-aastane Afganistani varjupaigataotleja Enamullah Omarzai toime brutaalse rünnaku lasteaia väljasõidul olevate väikelaste vastu Aschaffenburgi pargis, Baierimaal.
Ta ründas suure kööginoaga kahte last – kahe aastast Maroko poissi ja kahe aastast Süüria tüdrukut. Üks naissoost kasvatajatest ning samuti kaks meessoost möödujat üritasid rünnakusse sekkuda, võimaldades teisel kasvatajal ja lastel põgeneda. Rüseluse käigus murdis ründaja kasvataja käe ning pussitas kahte meest. Väikene poiss ja 41-aastane mees surid mõlemad saadud vigastustesse.
Mõne nädala eest, kui selle juhtumi kohtuasi oma kulminatsioonini jõudis, otsustas kohtunik Karsten Krebs, et Omarzaid ei saa oma tegude eest kriminaalvastutusele võtta. Kohtu poolt määratud psühhiaater tunnistas, et Omarzai kannatas raske vaimuhaiguse käes ning kuulis oma peas hääli, mis käskisid tal lapsi rünnata.
Nähtavasti oli väga tõenäoline, et Omarzai paneks toime veel “väga agressiivseid tegusid”, kui teda ei hoitaks kinnipidamisasutuses kinni. Talle kirjutati varasemalt välja ravimeid, mida ta keeldus võtmast ning teda vabastati korduvalt psühhaatriliselt ravilt, kuna väidetavalt ei kujutanud ta teiste jaoks ohtu.
Selle juhtumi üksikasjad on aga süngelt tuttavad. Omarzai saabus Saksamaale 2022. aastal pärast reisimist läbi Bulgaaria, Austria ja Prantsusmaa. Tema varjupaigataotlus lükati tagasi ning tema kohta oli välja antud riigist väljasaatmise korraldus alates 2024. aastast. Kuid tänavuse jaanuari seisuga viibis ta endiselt riigis.
Tal oli samuti arvukaid kokkupuuteid politseiga, sealhulgas rünnaku ja varalise kahju tekitamise tõttu. Arvestades riigist väljasaatmise korraldust, vaimse tervise teenuseid ja kokkupuuteid politseiga, oli küllaldaselt võimalusi, et hoida Omarzaid tänavatelt eemal. Kõigi nende agentuuride nurjumine viis süütu lapse surmani ja ühe mehe surmani, kes üritas lihtsalt õigesti käituda.
Selline ebaõiglus on muutunud Saksamaal üsna tavapäraseks. Mõni nädal tagasi kirjutas ka väljaanne Junge Freiheit, et 27-aastane Eritrea varjupaigataotleja, kes ründas kahte naist raudpollariga Horb am Neckari linnas, Baden-Württembergis, oli varasemalt süüdimõistetud. 2019. aastal, üks aasta pärast Saksamaale saabumist, mõisteti mees süüdi tahtliku kehavigastuse tekitamises. Aasta hiljem mõisteti ta süüdi kahes solvamise episoodis, mille eest määrati talle trahv. Ta oli kohalikele Horbi linna elanikele hästi tuntud kui tülitekitaja. Sellest hoolimata ei üritatud teda kunagi riigist välja saata, kuna neid kuritegusid käsitleti väärtegudena, mitte kuritegudena. Tegelikult pikendati selle mehe elamisluba mitmel korral, viimati veel 2025. aasta aprillis.
Augustis ründas siis see mees kahte naist Horbi turuväljakul varajastel hommikutundidel. Tema ohvriteks olid 41-aastane naine, kes töötas baaris, millest mees oli varasemalt keelu saanud, ning tema 31-aastane seltsiline. Vanem naine sai rünnaku tagajärjel koljuluu murru, ajuverejooksu ning oli mitmeid päevi meditsiiniliselt esilekutsutud koomas – tal on paranemiseni veel pikka maa minna. Teine naine sai aga otsmikule haava ning sai õnneks juba järgmisel päeval haiglast lahkuda.
Juhuslikud rünnakud migrantide poolt on muutunud nüüdseks peaaegu rutiinseks. Märtsis terroriseeris Dresdeni linna 23-aastane Iraagi mees, kes väidetavalt ründas seksuaalselt mitut ohvrit kõigest mõne päeva jooksul. Seda meest, kellel on nimeks Ismail A., süüdistatakse ühe naise ahistamises, 17-aastase tüdruku tagumiku katsumises ning isegi seljakoti röövimise katses 10-aastaselt tüdrukult, kelle reit ta väidetavalt eelnevalt katsus. Vahi all olles ähvardas ta tõlki, hoiatades, et “ma tulistan sind, ma virutan sulle vittu, ma viin su põrgusse”.
Selgus, et Ismailile oli algselt antud varjupaika Rootsis, kuid ta otsustas üritada saada ka pagulase staatust Saksamaal. Saksa politsei saatis ta tagasi Rootsi, et ta saaks oma taotluse esitada seal, kuid ta naasis ebaseaduslikult Saksamaale kõigest kuu hiljem. Siin oli ta aga politseile tuntud arvukate süütegude poolest, milledeks olid näiteks piletikontrollile vastu hakkamine, seksuaalne ahistamine, avalik sündsusetus, laimamine ja teenuste saamine pettuse teel.
Siiski otsustas kohtunik Ismaili viimasel kohtuistungil paari nädala eest, et ta tuleb taaskord vabadusse lasta. Kuna Ismailile diagnoositi paranoidne skisofreenia, ei saa teda kriminaalvastutusele võtta. Ta ei näe vangikongi seestpoolt ning teda ei paigutata isegi turvalisse psühhiaatriahaiglasse. Selle asemel anti talle kolmeks päevaks antipsühhootilisi ravimeid ning saadeti oma teele.
Sellist stsenaariumit esineb masendavalt tihti. Tagasilükatud varjupaigataotleja, kes on sageli eelnevalt pannud toime kuritegusid, jääb riiki ning paneb toime mõne uue kuriteo. Probleemi ulatus on kontrolli alt väljunud.
Eelmise aasta andmed näitavad, et hoolimata sellest, et võõramaalased moodustavad kõigest 15% Saksa rahvastikust, panevad nad toime 35% seksuaalkuritegudest. Eriti süürlased panevad toime hämmastava osa kõigist kuritegudest. Alates 2015. aastast on süürlased sooritanud 135 000 kuritegu ehk ühe kuriteo iga 39 minuti tagant.
Poliitiline reaktsioon sellele väga nähtavale probleemile on olnud sisuliselt olematu. Hoolimata kantsler Friedrich Merzi sagedastest lubadustest viimaks midagi ette võtta, et illegaalset migratsiooni peatada ning võidelda migrantide kuritegevusega, on tema valitsus üha uuesti tõestanud oma soovimatust riigi piire kontrollida. Mõne nädala eest tunnistas Merz, et Saksamaa linnapiirkonnad kannatavad kõrge kuritegevuse käes. Kuigi ta õnnitles oma valitsust, et see on teinud “suuri edusamme” Saksamaa piiride kaitsmisel, tunnistas ta samas, et “endiselt valitseb probleem meie linnatänavatel”.
See uskumatult leebe kommentaar kutsus esile pahameeletormi mitte ainult opositsioonilt, vaid ka tema koalitsioonist. Sotsiaaldemokraatide (SPD) peasekretär Tim Klüssendorf heitis Merzile ette, et tema keskendumine migratsioonile “lõhub ja hävitab usaldust” ning lisas, et tema “ootused riigipeale on oluliselt kõrgemad”.
Veel hullem on aga see, et Merz sai kriitikat ka oma erakonnast. CDU töötajate tiiva esimees Dennis Radtke manitses kantslerit, kuna too olevat unustanud, et ta “ei ole enam tujukas kommentaator pealtvaataja rollis, kes lööb inimestele näppude pihta” ning tuletas talle meelde, et “ta kannab erilist vastutust ühiskonna sidususe, arutelukultuuri ja positiivse tulevikunarratiivi eest”.
Kui selline on migratsiooni arutelu tase valitsuses, siis milline on Saksamaa võimalus asjad jälle korda seada? Välisminister Johann Wadephul tunnistas isegi hiljuti, et on ebatõenäoline, et paljud süürlased oma kodumaale tagasi saadetakse, kuna “on peaaegu võimatu, et inimesed saavad siin väärikat elu elada”. Selline mõtlemine on täpselt Saksamaa migratsiooniprobleemi allikas. Tuntakse suurt muret selle pärast, kuidas süürlased, afgaanid, eritrealased ja paljud teised rahvused saaksid elada “väärikat elu” Saksamaa pinnal. Kuid kes hoolib juba siin elavatest sakslastest? Miks ei anta neile sama õigust rahus elada, ilma hirmuta, et neist võivad saada suvaliste vägivallaaktide ohvrid?
Riigi jaoks ei tohiks olla keeruline lihtsalt seadusi jõustada. Kui varjupaigataotleja taotlus lükatakse tagasi, siis tuleks ta riigist välja saata, mitte lubada tal riigis aastaid ringi rännata. Ning kui migrant sooritab kuriteo, ei tohiks tal lubada riiki jääda. Rahva kaitsmine peab olema alati esikohal, mitte mingi ähmane arusaam “inimõigustest”. Ning seadusi ei tohiks käsitleda valikulistena. Riik, mis ei suuda kaitsta oma kodanikke – eriti oma lapsi – on oma põhilises hoolsuskohustuses läbikukkunud.
Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.