Henri Perk on pärast pikka vigastuspausi end taas leidnud ja lausa nõnda hästi, et kuulub teist akent järjest A-koondise rivistusse. Seda veidram on tagasi mõelda, et mõne kuu eest mõtles ta kindad varna riputada.
Nõmme Kalju FC esikinnas ja kapten Henri Perk pidas eelmise aasta septembrist tänavu augustini jonnaka küünarnuki pärast vigastuspausi. Mure küünarnukki kaitsva limapaunaga hiilis tasapisi ligi juba 2023. aastal, tehes teatud hetkedel kõvasti valu, kuid esialgu mängimist ei takistanud.
Eelmise hooaja sügise jättis ta aga vahele ning aasta lõpus läks lõikusele, mis pidanuks olema lihtsamate killast. Taastumine ei läinud aga loodetult ning Perk pidi esikindad teadmata ajaks loovutama. Pärast teist operatsiooni hakkasid asjad lõpuks ülesmäge minema ning suvel naasis ta meeskonna valikusse.
Sellest vaid mõned kuud hiljem kuulus Perk juba A-koondise nimekirja, sest Karl Andre Vallner oli saanud viga. Selles aknas on Kalju kapten Matvei Igoneni asemel. Soccernet.ee-le antud intervjuus räägib Perk nii raskest aastast, liigahooajast kui ka koondiselust.
Mis sa arvad, kas oled praegu mängimas oma parimat jalgpalli?
Kindlasti mitte, aga ma naudin jalgpalli rohkem kui kunagi varem. See viimane poolteist aastat on pannud korralikult mõtlema selle peale.
Kui rääkida vormist, siis ma olen nii-öelda sajaga trenni saanud teha täpselt kolm kuud. Kindlasti pole mu vorm ligilähedalgi sellele, mis ma tahaks, et see oleks. Aga mentaalselt olen ma tõesti nii rahul – ma ei ole kunagi jalgpalli või isegi treenimist nii palju nautinud.
Kuidas väravavahi puhul vormi hindamine üldse käib? Väljakumängijate mõistes räägitakse näiteks vormist kui füüsilisest vastupidavusest. Mille järgi sa vaatad, kui hea või halb vorm ikkagi on?
Ütleme nii, et füüsiline vorm võib olla isegi küll elu parim. Ma sain jõusaali teha ja joosta – ehk minu kui väravavahi jooksuvorm on päris okei!
Aga see vorm tuleb ikkagi eelkõige mängudest. Nende järgi saad aru, kas oled vormis. Kindlasti hooaja lõpuks tuli midagi tagasi, aga samas me kohati ei saanud klubiga mängida sellist jalgpalli, nagu oleksime tahtnud. Meil oli vaja punktid ja võidud lihtsalt jõuga ära võtta, et saada see medalikoht.
Kui sa täna sellele vigastusele ja pausile tagasi vaatad, mis su sees toimub?
(Mõtleb.) See oli väga õpetlik periood. Tagasi vaadates ei ole nagu hullu midagi, aga selles hetkes olla oli ikka raske.
Kindlasti oskan ma võtta sealt kaasa väga palju positiivset. Seda töötahet ja distsipliini, sest neil hetkedel ainus asi, mis sundis trenni minema, oligi see distsipliin. Polnud ju seda, et ma lähen trenni, et saada paremaks väravavahiks, sest ma ei saanud väravavahi harjutusi teha. Ehk ma läksin trenni, sest distsipliin nõudis ja ma tahtsin saada füüsiliselt paremaks. Ka jalaga mängu sai palju teha. Aga praegu on lihtsalt hea tunne, et see on seljatatud.
Kui palju sa pidid endaga võitlema? Oli see motivatsioon päriselt kogu aeg olemas?
Jaa, mul ei ole motivatsiooniga probleeme. Ma olen töökas inimene ja mulle meeldib trenni teha. Ilmselgelt, kui trenn on natuke kuivem, siis ei ole nii mõnus, aga mul ei olnud trenni minemisega kunagi probleemi.
Aga kui mõtlen selle peale, mis mõtted mul selle vigastusperioodi jooksul veel olid, siis ma tegelikult mõtlesin niii-öelda kõikidele valikutele. Kui algne kuu-kaks oli kestnud kaheksa kuud, siis ilmselgelt käisid mu peast läbi kõik mõtted. Ka jalgpallurikarjääri mõttes kõige hullemad. Eriti just suve alguses ja suve keskel, kus – ma ei taha öelda, et ma ei näinud väljapääsu – aga lõppu polnud paista. Ei tundunud normaalne, et aasta aega ei tulnud mingit lahendust.
Ja kui lõpuks see roheline tuli anti, oli vist kõigil kergendus – ka klubil?! Mitte muidugi et Maksim Pavlov oleks kehvasti mänginud, aga sa oled ikkagi ka pikaaegne kapten.
See tuli lõpuks ka minu jaoks tegelikult järsku. Augustis tundsin, et see ei ole veel korras, aga ma läksin mängima. Mängudes oli minu jaoks kõige tähtsam see, et ma ei peaks mõtlema selle peale. Et kui ma mõtlen sellele, hoian end kuidagi tagasi selle külje pealt, siis see ei ole korras. See oli see, millega väravavahtide treeneriga hästi palju tegelesime – et ma ei kardaks kukkuda.
Ja siis ma lihtsalt andsin iga päev trennis endast kõik. Minu jaoks oli see nagu hooaja algus! Ma olin energiast laetud ja võib-olla see oligi oluline meeskonna jaoks, kellel tegelikult oli juba ju kolmveerand hooaega seljataga.
Siis, kui sina mängisid, ei kaotanud Kalju ju mitte ühtegi mängu – üheksa võitu ja kolm viiki.
Jaa, lõppkokkuvõttes võttis terve meeskond end hooaja lõpus kokku. Mul on muidugi ikka hea meel, et ma ei kaotanud sel hooajal ühtegi mängu. Aga tegelikult oligi see, et meil oli vaja lihtsalt need punktid jõuga ära võtta. Meil oli päris korralikult üheväravalisi võite seal lõpus (näiteks FC Kuressaare, Pärnu JK Vapruse ja ka Tallinna FCI Levadia üle – L. J.).
Ja kõigile, kes ütlevad, et me mängisime kehvasti või ei mänginud oma taset välja, siis hooaja lõpus kuskil Kuressaare basseinis mängides ei ole vahet, millist jalgpalli sa mängid. Kõige tähtsam on see, et meeskonnal oli energia olemas ja seda oli rohkem kui vastasel.
Kui sa võrdleksid Kalju kahte viimast hooaega – eelmise aasta hõbe oli üle ootuste hea ja nüüd tulite kolmandaks – mis pähe tuleb?
Ma arvan, et me ületasime sel hooajal end rohkem. See kolmas koht oli isegi kuidagi suurema väärtusega, vähemalt ma tunnen niiimoodi.
Eelmine aasta meil kuidagi toimis kõik. Kindlasti mängisid suurt rolli [Alex Matthias] Tamm ja Promise David – kui sul on kaks ründajat edetabeli tipus, siis ilmselgelt see aitab kaasa. Aga sel hooajal olid meil mingid mõõnaperioodid, olime natuke ebastabiilsemad ja asjad tulid natuke raskemalt – sellepärast tundub see kolmas koht natuke magusam.
Oli see sinu jaoks üllatav ka, kui kiiresti sa tegelikult koondisesse said? Natuke oli seal õnne ka, sest mehi eest langes, aga jalgpallis nii käibki.
Jaa, kindlasti. Kui ma isegi praegu mõtlen sellele, et kolm-neli kuud tagasi kaalusin ma järgmisi karjäärivõimalusi ja nüüd olen ma siin … Ja ma olin koondises ka kuu eest ehk see kõik käis isegi veel kiiremini.
Sellepärast ma ütlengi, et ma naudin lihtsalt igat trenni, eriti sellisel tasemel. Mul on kõrval Bundesliga mängijad ehk ma lihtsalt naudin siin olemist. Jah, kindlasti oli see kõik suur üllatus ja õnne oli ka, aga samas tuleb õnn ka välja teenida.
Kui suure komplimendina sa seda võtad või kuidas sa teadvustad endale, et järelikult sa oled piisavalt hea ja sind hinnatakse kõrgelt?
Ma arvan, et ma olen suhteliselt ratsionaalne inimene ja piisavalt kogenud ka, et saan aru, kuidas need valikud on tehtud. Mina lihtsalt üritan teha oma tööd samamoodi edasi nii hästi, kui oskan. Kindlasti annab see hea enesetunde, aga ma üritan teha nii, et head asjad ei kõigutaks liiga palju üles ja halvad asjad liiga palju alla. Ehk ma tahan stabiilsust hoida ja ma arvan, et hoian ka.
Kuidas trennides Karl Jakob Heinaga on? Kas mingil hetkel vaatad ka, et see on ikka maailmatase?
Me oleme temaga ikka pikalt asju arutanud ja räägime täpselt samadest asjadest ehk see väravavahiamet on Premium liigas ja Bundesligas ja igal pool täpselt samasugune. Probleeme ja probleemide lahendusi samas on sadu erinevaid, et saab kohati päris sügavaks minna ja see on üsna põnev.
Eks ma olen igasuguseid tehnilisi detaile tema pealt märganud. Selliseid väravavahispetsiifilisi just. Üritan vaadata, kuidas tema midagi teeb, ja mõelda, kuidas mina teen. Võib-olla on mõni asi olnud ka vastupidi.
Kuidas üldse koondiseelu on?
Nii palju, kui ma seda teist akent olen olnud, siis siin on ikka väga hea vaib. See on ühest küljest väga suur kompliment treeneritele, et nad on suutnud luua turvalise ja väga mõnusa keskkonna, ja samas ka mängijatele. Mulle tundub, et saadakse väga hästi aru, millal on töötamise koht ja millal nalja tegemise koht.
Kas koondis tundub seestpoolt mingil moel teistsugune kui väljast tundus näiteks märtsis-juunis?
(Mõtleb.) Ei tule meelde küll sellist asja. Koondis on töökas, nooruslik. Ma väga loodan, et see paistab väljastpoolt ka nii. Vähemalt mul oli selline mulje enne ja nüüd siin olles ka. Kõik tahavad pürgida edasi ühise eesmärgi nimel. Kõik tahavad üksteisele parimat. Kõik on väga toetavad. Kõigil on tujud mornid peale kaotust. See kõik on selline, nagu arvata võis.
Millisena sa koondise tänast käekäiku näed? Kui edukas on see aasta olnud?
Ma arvan, et enamus mängijaid mõtlevad samamoodi, et tulemuste poolest ei ole keegi rahul, mis ongi normaalne, sest kõik tahavad pürgida kõrgemale. Aga mängupildi poolest on meil olnud väga häid perioode, ka tugevate vastu mängides. Suudame kontrollida mänge mingil määral, vajadusel kaitsta madalas blokis ja siis suudame Euroopa tippsatside vastu tulla pressingu alt välja. Tulemuse mõttes on vaja lihtsalt kokku panna terviklik 90 minutit.
Nüüd, Küprosel, on meil hea võimalus lõpetada koondiseaasta hästi ja me kõik tahame seda teha.
***
Henri Perk
Sünniaeg: 14.10.1999 (Tallinn)
Vanus: 26
Klubi: Nõmme Kalju FC
Positsioon: väravavaht
Eelnevad klubid: JK Tallinna Kalev, Operi JK (mõlemad noorteklassis)
Koondised: U19 5/0