Kuigi veelind ei ole kahepaikne, tegutseb temagi maal ja vees. Vee all saaki jälitavaid linnuliike on kokku ligikaudu 150 – tuntuimad neist on pingviinid ja kormoran – ning kõik veedavad vees märkimisväärse aja. See aga eeldab kohastumusi, sest õhk ja vesi on erinevad keskkonnad.
Selleks, et tõhusamalt saaki tabada, on sukellinnu silmas lihased, mis aitavad vees olles läätse kuju muuta ja nägemisteravust parandada. Seevastu sukellindude veealust kuulmistaju on uuritud suhteliselt vähe ja teadmine, kuidas on nende kõrv kohanenud häälitseva saagi kuulmise, liigikaaslastega suhtlemise ja kiskjate, aga ka näiteks skuutrite või mootorpaatide vältimisega, napp.
Tänaseks on veealune maailm muutunud mürarikkamaks, mistõttu võib kuulmise roll linnu edukas hakkama saamises – näiteks tuulepargist või kalapüünistest eemale hoidmiseks – aina kasvada. Kui varem teati, et vaid vaalad ja delfiinid suhtlevad helide abil, siis üha rohkem on teada ka kalade häälitsustest. Seetõttu võib olla edukaks veealuseks kalajahiks vaja helisid kuulda ka kormoranil.
Kormoran sukeldub 6–10 m sügavusele kuni pooleks minutiks; vajadusel suudab ta sukelduda paarikümne meetri sügavusele. Teada on, et näiteks Gröönimaa vetes sukeldub kormoran keskpäeval pikemalt ja sügavamale, koidu ajal ja öösel aga lühemat aega ja madalamale – põhjuseks on valgus ja tõenäoliselt ka saagi ööpäevane liikumine. Seega võib kormoran kala püüda ka öösel, kuigi tema veealune nägemisvõime on suhteliselt vilets – see on võrreldav inimese nägemisega vee all – ning ta näeb vaid kuni meetri kaugusel olevat saaki.
Lindude veealuse kuulmise uuringutes näiteks auli, prillvaera ja hahaga on jälgitud linnu käitumise muutumist sõltuvalt helist. Kuna selline uuring on ajamahukas, sest eeldab lindude treenimist, on märksa tõhusam mõõta helist tingitud impulsse linnu ajus. Taani teadlased tõid kormorani veealuse kuulmise uurimiseks laborisse kormoranipojad ning mõõtsid nende trummikile võnkumist ja aju reageerimist helidele nii õhus kui ka vee all. Kuigi aju reageeris helidele sarnaselt mõlemas keskkonnas, oli see kõige tundlikum helisagedusele 1 kHz juures õhus tugevusel 53 dB ja vee all 58 dB. Kuigi selline uuring nõuab linnu uinutamist ja hingamise tagamist nii õhus kui ka vee all, on siiski varasematest uuringutest täpsem, sest ei sõltu linnu käitumise eripäradest.
Uuring viitab, et kormoran kuuleb õhus helisid sarnaselt teiste sama suurte sukellindudega ja kõik nad kuulevad vee all vähemalt sama hästi kui vee peal. Ka kormoran – arvestades tema kõrva ehitust – on sarnase kohastumusega. Kuulmislävend oli nii õhus kui ka vees ligikaudu 1 kHz, kuid keskmisi sagedusi (500–2500 Hz) kuulsid linnud paremini kui madalamaid ja kõrgeid. Selgus ka, et vee all oli intensiivsete helide tajumine siiski parem kui õhus.
Kuigi uuring ei anna alust kindlalt väita, et kormorani kuulmine oleks kohanenud esmalt veealuste helide tajumiseks, saab siiski järeldada, et tema kuulmine ja kõrva anatoomia võimaldavad hästi kuulda ja saaki püüda ka vee all.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (1)