Muude eripärade seas on veelinnud kohastunud ka vee all hästi kuulma. Taani teadlaste uuring kinnitab, et ka kormoran kuuleb vee all vähemalt sama hästi kui vee peal.
Kuigi veelind ei ole kahepaikne, tegutseb temagi maal ja vees. Vee all saaki jälitavaid linnuliike on kokku ligikaudu 150 – tuntuimad neist on pingviinid ja kormoran – ning kõik veedavad vees märkimisväärse aja. See aga eeldab kohastumusi, sest õhk ja vesi on erinevad keskkonnad, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.
Selleks, et tõhusamalt saaki tabada, on sukellinnu silmas lihased, mis aitavad vees olles läätse kuju muuta ja nägemisteravust parandada. Seevastu sukellindude veealust kuulmistaju on uuritud suhteliselt vähe. Niisiis ei teata kuigi hästi, kuidas on nende kõrv kohanenud häälitseva saagi kuulmise, liigikaaslastega suhtlemise ja kiskjate, aga ka näiteks skuutrite või mootorpaatide vältimisega.
Tänaseks on veealune maailm muutunud mürarikkamaks, mistõttu võib kuulmise roll linnu edukas hakkama saamises – näiteks tuulepargist või kalapüünistest eemale hoidmiseks – aina kasvada. Kui varem teati, et vaid vaalad ja delfiinid suhtlevad helide abil, siis üha rohkem on teada ka kalade häälitsustest. Seetõttu võib olla edukaks veealuseks kalajahiks vaja helisid kuulda ka kormoranil.
Kormoran sukeldub kuue kuni kümne meetri sügavusele kuni pooleks minutiks; vajadusel suudab ta sukelduda paarikümne meetri sügavusele. Teada on, et näiteks Gröönimaa vetes sukeldub kormoran keskpäeval pikemalt ja sügavamale, koidu ajal ja öösel aga lühemat aega ja madalamale. Selle põhjus on valgus ja tõenäoliselt ka saagi ööpäevane liikumine.
Seega võib kormoran kala püüda ka öösel, kuigi tema veealune nägemisvõime on suhteliselt vilets: see on võrreldav inimese nägemisega vee all. Samuti näeb ta vaid kuni meetri kaugusel olevat saaki.
Lindude veealuse kuulmise uuringutes näiteks auli, prillvaera ja hahaga on jälgitud linnu käitumise muutumist sõltuvalt helist. Selline uuring on ajamahukas, sest eeldab lindude treenimist. Sestao on märksa tõhusam mõõta helist tingitud impulsse linnu ajus.
Taani teadlased tõid kormorani veealuse kuulmise uurimiseks laborisse kormoranipojad. Nad mõõtsid nende trummikile võnkumist ja aju reageerimist helidele nii õhus kui ka vee all. Kuigi aju reageeris helidele sarnaselt mõlemas keskkonnas, oli see kõige tundlikum helisagedusele ühe kilohertsi juures õhus tugevusel 53 ja vee all 58 detsibelli.
Selline uuring nõuab linnu uinutamist ja hingamise tagamist nii õhus kui ka vee all. Samas on see varasematest uuringutest täpsem, sest ei sõltu linnu käitumise eripäradest.
Uuring viitab, et kormoran kuuleb õhus helisid sarnaselt teiste sama suurte sukellindudega ja kõik nad kuulevad vee all vähemalt sama hästi kui vee peal. Arvestades kormorani kõrva ehitust, on temagi sarnase kohastumusega. Kuulmislävend oli nii õhus kui ka vees ligikaudu üks kilohertsi, kuid keskmisi sagedusi (500–2500 hertsi) kuulsid linnud paremini kui madalamaid ja kõrgeid. Selgus ka, et vee all oli intensiivsete helide tajumine siiski parem kui õhus.
Uuring ei anna alust kindlalt väita, et kormorani kuulmine oleks kohanenud esmalt veealuste helide tajumiseks. Siiski saab järeldada, et tema kuulmine ja kõrva anatoomia võimaldavad hästi kuulda ja saaki püüda ka vee all.
Uuring avaldati ajakirjas Journal of Experimental Biololgy.