Olite esimeses komisjoni koosseisus 2022. aastal, kui era- ja munitsipaalteatrite taotlusvoor sellisel kujul loodi. Milline oli teie kogemus?
See komisjon tegi väga palju tööd, me lugesime põhjalikult läbi kõik taotlused. Pidime andma hindeid eri kategooriates, numbriliselt Exceli tabelis, aga kõik need hinded arutati omavahel läbi. Eelnevalt kohtusime kogu komisjoniga toetust taotlevate teatritega, nii et see oli tegelikult väga pikk ja mahukas töö, sinna kulus tunde. Selles mõttes olen ma täiesti kindel, et ka sellel aastal need eksperdid, kes teatrite taotlusi hindasid, tegid seda põhjalikult ja kindlasti ei olnud see lihtsalt kodus Exceli tabeli täitmine, kus arutelu ei toimu.
Teiselt poolt on selle komisjoni liige olla väga keeruline. Me oleme mitmel aastal näinud, et kui tulemused selguvad ja osa teatreid jääb rahastusest ilma, siis tekib üsna suur vastuseis sellele komisjonile. Hakatakse süüdistama eksperte. Minu meelest eriti sel aastal on osa meediakanaleid sellega kuidagi kaasa läinud. Ühel hetkel lihtsalt tekib küsimus, et kes soovib sinna komisjoni minna, sest teatud mõttes oled sa sel juhul nõus enda avaliku häbimärgistamisega.
Ma tahan veel rõhutada, et komisjoni liikmed ei ole astunud sinna omal soovil, vaid seitsmest liikmest viis on esitanud teatriorganisatsioonid. Üks inimene on ministeeriumi kutsutud liige ja lisaks ministeeriumi teatrinõunik, kelle tööülesanne on selles komisjonis olla. Neid inimesi, keda sinna kutsutakse, peab valdkond ise ekspertideks. Nii et ma arvan, et selline ekspertide alahindamine, mida on viimasel ajal rohkemgi olnud kui ainult teatri komisjoni puhul, see ei ole lihtsalt hea toon meedias ja tekitab avalikkuses valesid arusaamu sellest, mis on ekspertide töö mingites komisjonides.
Sellest ajast, kui teie komisjonis olite, on määrust ja taotlemise tingimusi mõnevõrra muudetud. Kuidas teile praegu kõrvalt vaadates tundub, mismoodi peaks seda süsteemi veel muutma?
See on väga suur ja keeruline küsimus, sest praegu tundub, et igal aastal on seda süsteemi muudetud. Siit on loomulikult õigustatud küsimus, et miks seda ei suudeta muuta selliselt, et see sobib. Miks igal aastal tehakse väikeseid kosmeetilisi muudatusi ja selle tulemusel jääb ikka keegi rahata?
Kui vaadata suuremat pilti, siis probleem on selles, et praegu me arutame tegelikult väga väikese protsendi üle kogu teatritele minevast rahast. Ühelt poolt mulle tundub, et ei aita ainult erateatrite rahastusmeetme pidevast muutmisest või komisjoni töökorra ülevaatamisest. Võib-olla peaks vaatama suuremat pilti, kuhu kuuluvad ka Rahvusooper Estonia ja kaheksa sihtasutust? Kui meil tekivad igal aastal probleemid, siis peaks olema keegi, kes julgeb öelda, et võtame kogu teatrite rahastussüsteemi korraks lahti ja mõtleme alustuseks, mida üldse riigil vaja on. Mida tahab kultuuriministeerium ja mida tahab Eesti Vabariik – mis on nõuded Eestis tegutsevatele teatritele?
Probleem minu jaoks on selles, et me eristame teatreid ainult kahel tasandil juriidilisest tegutsemisvormist lähtuvalt: ühelt poolt on meil riiklikud sihtasutused, mille puhul on kõikidel teatritel üks asutaja riik, nii et riigil on oma huvi neid teatreid säilitada, ja teiselt poolt on siis era- ja munitsipaalteatrid. Tegelikult me teame, et tegutsemisvorm ei tähenda ühesugust tegutsemismudelit. Erateatrite seas on väga erinevalt toimivaid teatreid.
Kui tuua näiteks need kaks, kes rahast ilma jäid ja kelle ümber on olnud siin rohkem arutelu. Meil on Theatrum, kellel on saal, millesse tehti veel hiljuti suuri investeeringuid. Seal on inimesed, kes saavad tegevustoetusest palka, nii et loomulikult on see täiesti šokeeriv, kui sa saad novembri keskel teada, et jaanuarist kaob su eelarvest ära 300 000 eurot. See tähendab töökohtade kaotamist, see mõjutab inimeste ja nende perekondade igapäevaelu.
Teiselt poolt on jäänud rahata Elektron, kellel ei ole soovi oma teatrimaja ehitada ega pidada palgal loomingulist tiimi, vaid kes just tahab töötada selliselt, et nad kasutavad vabakutselisi. Praegusel hetkel me hindame neid kõiki täpselt samasuguste kriteeriumite alusel. See tekitabki küsimusi, et kuidas nad peaksid üksteisega võistlema ja mille alusel keegi saab üle lävendi ja teine jääb alla lävendi.
Ma arvan, et suurem probleem, mida ei saa lahendada, on see, et raha sellesse vooru juurde ei tule. Loomulikult on võimalus lähtuda sellest, et kõik, kes sealt raha taotlevad, saavad raha, aga see tähendab, et mida rohkem on taotlejaid, seda väiksema summa nad endale saavad. Siis millalgi oled selles “ela või sure” olukorras ja võib-olla mõne aasta on võimalik niimoodi vastu pidada, aga ühel hetkel me hakkame erateatreid välja suretama. Kui see pott ei suurene ja me tahaksime anda teatritele natuke rohkem raha, siis on paratamatu, et mingid teatrid jäävadki ilma ja see on loomulikult väga valulik.
Põhimõtteliselt on ju võimatu luua sellist süsteemi, et kõik, kes raha tahavad, seda saavad, ja kui voor on läbi, on kõik tohutult rahul.
Ma arvan, et igasuguseid asju on võimalik luua. See on ühelt poolt teatrivaldkonna otsus, teistpidi poliitiline otsus, et me näiteks tahame kõikidele teatritele raha leida.
Kui läheme tagasi sellesse esimesse aastasse, kui raha jagati, aastasse 2022, siis tookord Piret Hartman leidis lisaraha teatritele. Aga see süsteem on ju loodud selleks, et muuta rahastamine läbipaistvamaks. Aastaid tagasi kandideerisid kõik teatrid ühes voorus ja tihti see oli täiesti läbipaistmatu. Seal oli mingisugune komisjon, kes väljastas protokolli, kus oli kirjas, kui palju raha iga teater sai, aga mis alusel seda otsustati, seda ei teatud. Ma arvan, et kuna siis oli palju vähem etendusasutusi, kes tegevustoetust soovisid, ei olnud see nii problemaatiline, aga kui nende teatrite ja etendusasutuste arv tõusis, siis oligi vaja muuta süsteem läbipaistvamaks.
Siin kogu aeg rõhutatakse, et meetme väljatöötamisse olid kaasatud ka teatrid ja teatrivaldkond. Loomulikult ma arvan, et kõik on töötanud selle nimel, et see meede oleks võimalikult hästi läbi mõeldud. Siin olen ma ka nõus Meelis Oidsaluga, kes ütleb, et süüdistada ei tasu Excelit, sest see võib olla väga hea tööriist. Ma ei arva, et see välja töötatud süsteem on vale, läbipaistvust on vaja. Aga paratamatu on, et kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale.
Hedi-Liis Toome Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kui me räägime läbipaistvusest ja numbrite jagamisest, siis kas see meede peaks olema veel rangemalt piiritletum, et oleksid veel täpsemad kriteeriumid, või vastupidi, just avaram, et siis iga komisjon saaks paindlikumalt otsuseid teha?
Kindlasti on siin veel arengukohti, aga mina näen ka seda, et võib-olla peaks olema neid taotlusvoore veel rohkem.
Mulle tundub, et Eesti teatri rahastamise üks probleem on ka see, et see soodustab nii-öelda institutsionaliseerumist. Selleks, et saada toetusmeetmest raha, on mõistlik liikuda selles suunas, et sul oleksid inimesed tööl, oleks mingisugune oma maja, aga kõik teatrid ei peaks sinna suunas liikuma.
Mina tooksin tagasi grandisüsteemi, mis on toiminud Eestis täpselt ühe korra. See oli siis, kui teater NO99 lõpetas oma tegevuse ja suleti ka sihtasutus. Sealt jäi raha üle ja loodi kolmeaastane grandisüsteem, mille tookord said Ekspeditsioon ja Elektron. Mõte oligi see, et sa saad kolmeks aastaks raha, et eksperimenteerida. See võiks tuua kokku inimesed, kes on huvitatud kolmeaastasest koostööst. Minu meelest võiks olla ka väga selgelt sõnastatud, et kui see kolm aastat on läbi, siis trupp peaks laiali minema ja tal ei ole õigustatud ootust saada edasi riiklikku tegevustoetust.
Kas see grandisüsteem oleks lisaks justkui eraldi kategooria?
Mina näeksin seda jah, eraldi meetmena. Tõesti küsimus on see, et kust selleks raha tuleb, kas ministeerium leiab veel lisaraha sellesse toetusmeetmesse või vaadatakse olemasoleva rahakoti sees vahekorrad ümber.
Siin võib ka rõhutada seda, et pidevalt on räägitud, kuidas linnateater munitsipaalteatrina justkui ei kuulu erateatrite rahastusvooru. Ta võiks teha sihtasutuseks ja viia sihtasutuse taotlusvooru. Aga küsimus on ka selles, et kui ta võtab umbes 800 000 eurot erateatrite voorust, siis kas raha liiguks temaga sinna sihtasutuste vooru kaasa, mis tähendab, et erateatrite rahasumma väheneb linnateatri toetuse võrra. Erateatrite ja sihtasutuste rahastuse vahekord on umbes 90 protsenti ja 10 protsenti, võib-olla need protsendid peaksid olema teistsugused, sihtasutustest peaks eraldama rohkem raha erateatritele, aga see on loomulikult üsna ebapopulaarne idee.
Tundub, et tõenäoliselt Theatrum saab selle raha, mida nad küsisid. Kui ei saa komisjonist, siis minister leiab selle võimaluse. Kas see peaks nii olema, et kui voorust toetust ei tule, siis kui teha avalikkuses piisavalt lärmi, siis läbi surve saadakse see raha kätte?
Siin on minu meelest kaks erinevat vaadet sellele. Ühelt poolt kultuuripoliitikat teeb Eestis kultuuriministeerium ja kui seadus võimaldab, siis Heidy Purgal on õigus teha selliseid otsuseid, nagu ta soovib. Kuigi ta on avalikkuses rõhutanud, et ta tahab lähtuda komisjoni otsustest ja neid mitte ümber vaadata. Olles ise olnud komisjonis, kus see otsus vaadati ümber, siis loomulikult tekib küsimus, et miks seda tööd üldse tehakse, kui ministril on alati õigus kogu komisjoni otsus ümber vaadata. Siis võib-olla võikski minister ise neid rahataotlusi läbi töötada ja otsustada, kes raha saab. Nagu ma saan aru, siis minister seda ei taha.
Teistpidi kindlasti teatriinimesed oskavad tõmmata avalikkuse tähelepanu, nad on väga populaarsed, avalikkus teab neid inimesi… On täiesti arusaadav, et ministeerium on surve all, kui nii palju inimesi allkirjastab toetuskirju teatritele, see näitab, kui oluline on teater Eestis. Küsimus on, kas sellele avalikule survele järele anda.
Hedi-Liis Toome Autor/allikas: Ken Mürk/ERR