Rahvusvahelise energiaagentuuri ja maailmapanga statistika näitab üheselt, et mida rohkem riigis energiat tarbitakse, seda jõukamalt seal elatakse ning vastupidi. Ehk et sellist kohta pole terves maailmas, kus elataks jõukalt, aga vähese energiakuluga.
See elementaarne teadmine annab ka lähtekoha Eesti riigi ja rahva jõukuse kasvatamiseks, kuna meil on vaja suurt energiatarbimist ning järelikult ka vastavat suutlikkust energiat toota. Ühiskondlik-poliitiline aastate pikkune võimetus leida lahendusi uute energiaarenduste käima panemiseks kõneleb seega suutmatusest meid rahvana paremale järjele juhtida. Paremale majanduslikus mõttes, aga see tähendaks ka tugevamat pinnast meie kultuurile, suuremat julgeolekut jne.
Eesti majandus januneb uute energia suurtarbijate järele. Nendest tööstusettevõtetest, mis siin üldse on, tuleb küünte ja hammastega kinni hoida. Uusi tuleb juurde meelitada või nullist luua. Aga kui see õnnestub, siis väga ruttu jõuame selleni, et uute suurtarbijate vajaduste rahuldamiseks poleks meil enam piisavalt tootmist.
Loomulikult vajab energiasüsteem mitmekesist tootmisportfelli, kuid rääkides juhitavatest või juhitamatutest võimsustest, taastuvenergiast või fossiilenergiast, jõuavad kõik need arendused varem või veel varem punkti, kus n-ö arendus käib, aga sisuliselt midagi ei toimu. Ainult aastad lähevad. Vähemalt ühe kümnendi on meie majandus juba sel viisil kaotanud. Praegu ei ole enam aega koosloomeseminarideks.
Eesti majanduse järgmine arenguetapp seotud elektrifitseerumisega. Tööstus digitaliseerub, tehisaru kasutus kasvab ning elektriautode ja soojuspumpade levik ainult suurendavad nõudlust elektri järele. See kasv saab tuua meile investeeringuid ja toetada energiajulgeolekut.
Arendused seisavad
Baltikumis on arendamisel üle 10 000 MW taastuvenergia projekte, mille elluviimiseks on vaja pikaajalisi ja stabiilseid tarbijaid. Meil endal on mitu projekti ootamas suurtarbijat, et arendusega edasi liikuda. Jah, see on natukene muna-kana olukord, aga meil on juba pooled munad arendusprojektidena olemas, et kanad võiksid tulla. Esialgu jätkub ka olemasolevatest tootmis- ja ülekandevõimsustest.
“Riigil peab olema nägemus, kuhu saab rajada uusi tuuleparke, et arendusi ei pidurdaks lühinägelikud kemplused.”
Sellest punktis edasi arenemiseks on aga vaja see meie “munade pool” kiirelt korda saada. Uute tootmisvõimsuste lisandumine vajab riiklikku selgust ja planeerimisraamistikku. Riigil peab olema nägemus, kuhu saab rajada uusi tuuleparke, et arendusi ei pidurdaks lühinägelikud kemplused. Nii nagu teed ja raudteed vajavad ka tuule- ja päikesepargid ruumilist planeerimist riiklikul või äärmisel juhul maakondlikul tasandil koos mõjutatud kohalike omavalitsuste ja kogukondade kaasamisega.
Kohalikul tasandil on keeruline selliseid projekte ellu viia, kui puudub ühine visioon ja kokkulepe, millised piirkonnad sobivad energiatootmiseks ja millistest parameetritest lähtuvalt suuremahulisi tööstusarendusi ja infrastruktuuriobjekte kavandatakse. See kõik on majanduse ja julgeoleku küsimus, mitte ainult kohaliku omavalitsuse teema.
Ilmselt ei ole uudiseks, et kohalikul tasandil on väga keeruline jõuda omavalitsusega punkti, kus arendustele keegi vastu ei seisaks. Eesti majanduse elektrifitseerumises ja uute suurtarbijate ja -elektritootjate, kuid eelkõige kõrge lisandväärtust loovate ja kõrgelt tasustatud tööandjate lisandumises peaks nägema arenguvõimalust. Uue energia, sh taastuvenergia, tootmine on osa Eesti majanduse mitmekesistamisest. Riigil ja omavalitsustel on ühine vastutus tagada, et vajalikud investeeringud majandusarenguks tekiksid.
Praegu on otsustusmaastik killustunud. Ühiskondlik arusaam peab liikuma kohati isiklikeks minevatest vaidlustest suure pildi suunas: kuidas luua riiklikult toimiv energiasüsteem, mis toetab majandust, tagab varustuskindluse ja võimaluse tarbijate tulekuks.
Ka näiteks Rail Balticu trassikoridori ei valinud omavalitsused omapäi, kuid olid protsessi tihedalt kaasatud. Meie majandusedu eelduseks olev energeetika ja uute tööstusinvesteeringute tulek ei ole raudteest väiksema tähtsusega, kõik on omavahel seotud ning üks ei saa tulla teiseta, kuid ühe ärajätmine välistab teise.
Praegu liiguvad suured arendusprojektid tupikteel. Riigiaparaadil on käed rippu. Veeretatakse lootust, et kuskilt ja kuidagi ja millalgi tuleb tuumaenergia, selle saab ühte kohta jõuga ära menetletud ja mure nagu murtud.
Tuumaenergia on aga Eestis jaoks kauge tulevikumuusika, vahepeal on vaja elada ja tagada majanduskasv, mitte kokkutõmbumine, ja ühiskonna areng ning sellepärast ei saa me üle ega ümber uutest mitmekülgsetest energiatootmis- ja salvestusvõimsusest, mille juurde saab rajada uusi kõrge lisandväärtusega ja töökohti loovaid tarbimisi.
Suurtarbijad teevad elu odavamaks
Ekslik on eeldus, et suurem tarbimine tähendab kõrgemat elektri hinda. Rahvusvaheline kogemus näitab, et suurte energiatarbijate lisandumine toob turule uusi tootmisvõimsusi ja läbi konkurentsi hoopis väldib hinnatõusu.
Näiteks Ameerika Ühendriikide osariikides, kus andmekeskused ja TI-tööstus on kiiresti kasvanud, on elektrihinnad viimastel aastatel stabiliseerunud või isegi langenud. Stabiilne nõudlus on andnud elektritootjatele ja võrguettevõtetele kindluse investeerida, mis omakorda on hoidnud hindu kontrolli all.
Veelgi lihtsam ja selgem on asi võrgutasudega. Kui võrku lisandub uusi tarbijaid, jaotuvad võrgutasud suurema hulga kasutajate vahel ning võrgutasu selgelt alaneb. Seetõttu aitab suurtarbijate lisandumine võrguteenuse ühiku hinda kõigi jaoks madalamaks muuta. Ja nii see ühiskondlikku jõukust kasvatav hooratas käima läheb.
Mida rohkem on odavat energiat, seda rohkem seda tarbitakse, seda konkurentsivõimelisemad on meie tooted, madalamad kodukulud ja seda suurem on rahvuslik rikkus. Tuleb lihtsalt tahta ja tegutsema asuda ning vähem karta uute lahenduste tulekut. Hakkame arengus nägema hirmude asemel võimalusi, haarame nendest kinni ja paneme need meie ühiskonna heaks maksimaalselt tööle.