Kaasakiskuvate meloodiate, iroonia ning kahemõttelisusega flirtivast räpparist Kermo Murelist, kodanikunimega Max Õispuust, on kujunenud kohalike muusikaedetabelite suveräänne liider, kriitikute lemmik ja Eesti noorte iidol. Kui lisada loetellu Triibupasta, Valge Tüdruk, FMMB ja paljud teised praeguse aja populaarsed artistid, hakkab asjatundjatele kõrva murettekitav trend. Eestikeelne popmuusika pole kunagi olnud nii ropp ja vulgaarne kui praegu, või vähemasti pole üle võlli helilooming olnud iial nii kättesaadav ja levinud.
“Töötabki selline hästi lihtne ja brutaalne. Mida rohkem vindi peale keerad, seda rohkem kuulamisi või populaarsust sul tuleb. See on praegu see, mis nagu töötab,” kirjeldas Raadio 2 peatoimetaja Margus Kamlat.
“Ma pakun, et see, mida needsamad inimesed soovivad meile öelda, on tihti see, et kui te pöörate tähelepanu sellistele kõrvalistele asjadele nagu roppused või mis riides see inimene on, siis te ei saa üldse aru, mis maailmas toimub, täiskasvanud. Nad ütlevad täiskasvanutele, et vaadake, mis maailmas on, vaadake, mis nende samade noortega, kellega te norite, valesti on. Ja kui tõesti ainus, mida te suudate tuvastada, on see, et keegi ütleb neid sõnu, siis te peate uuesti kuskilt otsast peale alustama,” rääkis muusikakriitik Tõnis Kahu.
Provokatiivsed laulud pole Eesti popmuusikas sugugi uus nähtus. 70-ndatel lõbustas rahvast Kuldne Trio ja 80-ndatel leegitses Eestis massiivne punkliikumine. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgselt kerkisid äsja vabanenud ühiskonnas esile uued trendid ja suunamudijad. Näiteks Onu Bella, kelle brändist olulise osa moodustasid nilbused ja perverssused.
1990-ndate teises pooles kujunes paljuski lääne hip-hop kultuuri eeskujul ka Eestis välja oma räpiskeene, mille teerajajad olid Must Q, A-Rühm ja Cool D. Toonased hitid olid aga kohati nii vulgaarsed, et raadios mängimiseks tuli neid põhjalikult tsenseerida.
“Kindlasti rakendati seal seda gängster-räpi mudelit, kus räägiti – nagu ikka –bitch’idest ja relvadest. Eestis oli 90-ndad ka selline aeg, kus nendel teemadel võis rääkida, nii-öelda kultuuriline adekvaatsus oli täiesti olemas,” sõnas muusikakriitik Tõnis Kahu.
Muusikaasjatundjate sõnul algas käesolev ropp-muusika laine Eestis kümmekond aastat tagasi, kui tegevust alustasid räpiansamblid 5miinust ja FMMB, kes käsitlesid teemasid nagu suhted ja seks, narkootikumid ja ohjeldamatu pummeldamine.
5miinuse liige Kohver ehk Kristjan Jakobson, kes täna juhib Eesti üht edukamat plaadifirmat Kurvad Uudised, leiab, et tollasel hillitsetud muusikamaastikul oli nende publikuga kõnelemise viis intrigeeriv ja kaasakiskuv.
“Sa saad tekstist aru, et me ei ole debiilikud, isegi kui teema on debiilne. Aga tänapäeval on tihtipeale räppmuusikas just see valupunkt, et teemad ei ole debiilsed, aga inimesed, kes kirjutavad neid räpitekste, on debiilikud,” lausus Jakobson.
Kui 5miinuse looming muutus aastate jooksul mahedamaks ja bänd esindas Eestit isegi Eurovisiooni lauluvõistlusel, siis FMMB elukaar on selle täielik vastand. 27-liikmeline põrandaalune kollektiiv, mille liikmed on siiani salajas, on välja andnud ligemale paarkümmend lugu, millest ükski ei kõlba avalik-õiguslikus telesaates ette mängida, ning teinud paar korda aastas kontserte, mis meenutavad pigem satanistlikke riitusi.
FMMB kõrval on Eestis tänaseks tänaseks umbes kümmekond artisti, kelle muusikal on internetis lai kuulajaskond, aga keda peavooluraadiotes ei mängita. Raadio 2 peatoimetaja Margus Kamlati sõnul kehtestati enamikus Eesti jaamades hiljuti roppustele nulltolerants, sest hakati kaotama püsikuulajaid.
“Kui Kermo Mureli “Rahvalaul” välja tuli, palusime sellest teha puhta raadioversiooni. Meie palvele tuli vastu ja tehti ära. Me saime seda äkki kaks nädalat eetris mängida ja hakkasime kuulajatel kirju saama, et kuulge, mida te teete, miks te mängite seda lugu. See hakkas süvenema, meile hakati ka helistama. Ühel hetkel tajusime ise ära, et see ongi täiesti eraldi maailm, ärme torgi seda, las internetihitid jäävad internetti, need lihtsalt ei sobi raadioeetrisse.”
Nii ongi välja kujunenud justkui kaks teineteisest sõltumatut paralleelmaailma: ühed nii-öelda leebemad poplaulud, mida mängitakse raadiotes ja televisioonis, ning teised, nii-öelda internetisensatsioonid, mis löövad laineid keskkondades nagu Spotify ja Youtube. Kusjuures ongi ka kohaliku muusikatööstuse ärimudel üha enam internetti üle kolinud. Ehkki suuremate raadiojaamade boikott on tekitanud kulisside taga omajagu naginat, tunnistab ka Jakobson, et plaadifirmad saavad otsusest tegelikult aru.
“Ma arvan, et see mõju on täpselt sama, kui on antud mingitele poliitilistele räuskajatele platvorm – kuhu see on viinud poliitilise kultuuri ja kuidas mingid mehed arvavad, et see on nii okei. Et see ongi see stiil, mida võib,” sõnas Jakobson.
Vaatamata peavoolumeedia pingutustele, jõuavad praeguse aja provokatsiooni- ja šokiartistid paratamatult ka noorema publikuni, sest selle põlvkonna muusikatarbimine toimubki peamiselt just internetis. Nagu kinnitab “Pealtnägija” läbiviidud miniküsitlus, teavad pealinna koolide algklasside õpilased väga hästi, kes on Kermo Murel ja Triibupasta.
Vanalinna hariduskolleegiumi psühholoog Eleri Viinalassi sõnul on uudishimu, piiride kompamine ja mässumeelsus normaalne osa teismelise arengust, aga tähelepanu tuleks pöörata sellele, et noored ei jääks üksinda teemadega, mis vajaks vanemlikku selgitust.
“Ma kujutan ette, et kui ongi see 10-12-aastane, kelle identiteet on alles kujunemas ja ta kuulab neid laule, siis tal võib jääda hoopis selline väärpilt mehe- ja naisevahelisest suhtest,” tõi Viinalass välja.
Nii Viinalass kui ka muusikakriitik ja popkultuuri uurija Tõnis Kahu leiavad, et praegused trendid on ositi kombinatsioon tehnoloogia kiirest arengust, ängistavast ajast ja noorte vaimse tervise probleemidest, mida püütakse muusika abil maandada. Teiselt poolt leiavad nad, et taolist muusikat ei tohiks kindlasti hakata ära keelama, sest tulemus oleks eesmärgile täpselt vastupidine.
“Nad elavadki ennast seal kontserdil välja ja mõnes mõttes on see kohati tervislik, et see on kontserdil. Olgu see kontsert kelle maitsele ja kelle maitsele mitte, aga nad saavad seda sellisel viisil teha. On palju hullemaid asju, mida noored tegelikult teevad,” sõnas Viinalass.
“Ma olen lugenud üht analüüsi, kus need, keda me tunneme islamiterroristidena, on suuresti pärit riikidest, kus ei ole sellist silmatorkavat popkultuurset väljendusvõimalust. Sealseid noored mehed ei saanud sel määral osaleda näiteks metallmuusikas või ka agressiivsemas hiphopis. Seetõttu jäävad neil mingisugused agressiivsed väljenduskoodid oma kehas üles leidmata ja see kanaliseerub mujale. Lääne kultuur on selles mõttes õnnelik, et noortele on pakutud vabas ühiskonnas selliseid võimalusi, et politsei ei ründa neid selle eest, et nad ütlevad neid M- ja N-tähega sõnu,” rääkis Kahu.