Ernst Cassireri (1873–1945) viimaseks jäänud teos «Riigi müüt» (1946) uurib põhjusi, miks ratsionaalsus loovutas maailmasõdadevahelises poliitikas koha müütidele. Cassireri etüüdid visandavad mõtteloo Platonist Hegelini ja sealt edasi Spengleri ja Alfred Rosenbergini. Tema teooria mõistab müüti kui inimkultuuri ürgpinnast, nüüdisajal on aga õpitud müüte kunstlikult ja massiliselt tootma.
Karl Löwith (1897–1973) «Tähendus ajaloos: Ajaloofilosoofia teoloogilised eeldused» (1949) uurib ajas tagasisammuvate esseede varal progressi-idee teket. Löwith käsitleb Hegelit, Comte’i, Voltaire’i, Joachimit Florisest, Augustinust, piiblit ja Nietzscet, et selgitada, kuidas hakati ajaloole omistama sisemist eesmärki ja seaduspärasust. Tegu on usulise lootuse õigustamatu istutamisega siinpoolsusse, mille alternatiivideks võiks olla kas ehe usk teispoolsusse või igavese taastuleku õpetus.
Kogumik Dieter Henrichi (1927–2022) esseesid «Eneseteadvus ja moodne filosoofia» käsitlevad subjektiivsust, mina-tunnetust ja uusaja vaimu üldisemalt. Kaheksas kirjutises peatutakse enesesäilituse ideel, Kanti arusaamal moraalsest maailmapildist, Fichte üritusel korrigeerida senist arusaamist eneseteadvusest. Henrich esitab oma teooria sellest, kuidas on võimalik vahetu tunnetus, et mina olen mina, ning põhjendab spekulatiivse metafüüsika vajalikkust konfliktsete elutendentside lepitajana.
Kõik raamatud on tõlkinud Märt Väljataga, kes on kirjutanud neile ka mahukad järelsõnad.