Premium liiga tiitliheitlus osutus küll taas viimase vooruni pingeliseks, ent publikunumbrid tegid paraku vähikäiku. Kui kahel eelmisel hooajal käis kodust kõrgliigat aasta jooksul vaatamas üle 70 000 inimese, siis tänavu jäädi sellest piirist kaugele.
Eelmisel aastal tegid publikunumbrid pisikese hüppe üles – 2023. aasta 71 222 pealtvaatajast sai 2024. aastal 73 052 inimest, mis märkis kolmeprotsendilist kasvu. Sel aastal tõid 180 põhihooaja mängu aga tribüünidele ühtekokku 67 762 pealtvaatajat. Mullusega võrreldes oli langus seega üle 7%.
Publikut neljal viimasel hooajal Premium liigas (kokku / keskmine / mediaan):
- 2022 – 54 061 / 300 / 233
- 2023 – 71 222 / 396 / 292,5
- 2024 – 73 052 / 405 / 311
- 2025 – 67 762 / 376 / 324,5
Covid-19 pandeemia ja sellega kaasnenud piirangute järel läks küll veidi aega, et inimesed hakkaksid taas Premium liiga mängudeks tribüünile jõudma, ent 2023. aastal toimus arvestatav hüpe. Toona tõi Eesti Jalgpalli liit hooaja kokkuvõttes välja, et Premium liiga mänge külastas keskmiselt peaaegu 400 inimest. Aasta varem oli keskmine jäänud kõigest 300 inimese juurde ehk tõus oli märgatav. Mullu kasvas number märksa tagasihoidlikumal määral – ent siiski kasvas. Tänavu elati aga üle suur langus.
Publikumagnetid on jäänud seejuures samaks, sest kolm kõige külastatavamat klubi on viiendat aastat järjest FCI Levadia, Pärnu Vaprus ja Flora. Seejuures tõi Levadia kahe aasta eest tribüünidele keskmiselt 750 inimest, mis on siiamaani Premium liigas ühe hooaja rekord. Näiteks nii mullu kui ka tänavu parima tulemuse teinud Flora kodumängudel käis vastavalt 713 ja 637 inimest.
Tippmängudega suur samm tagasi
Flora ja Levadia trumbiks on kahtlemata olnud omavahelised Tallinna derbid, mille abil on viimastel aastatel püstitatud kogu liiga ajaloos märkimisväärsel kohal olevaid tulemusi. Publikurekord pärineb 2023. aasta juunist, kui Lillekülla kogunes 3510 inimest. Ka 2024. aasta mais tuli ajaloo 100. Tallinna derbiks tribüünidele 3014 inimest, kusjuures kiita saab siinkohal mõlemat klubi – tunamullu oli tegu Levadia, mullu aga Flora kodumänguga.
Tänavune aasta on seevastu toonud just suurmängude osas kaasa märkimisväärse languse. Kui aprillikuine esimene Levadia-Flora duell tõi Sportland Arenale sisuliselt täismaja ehk 1184 pealtvaatajat, siis maikuus pühapäeva pärastlõunal toimunud Flora-Levadia kohtumist tuli jälgima vaid 1687 inimest ehk laias laastus kaks korda vähem kui parimatel päevadel. Septembris mängiti nädala jooksul kaks korda järjest tööpäeva õhtul, vaatajaid oli A. Le Coq Arenal vastavalt 1186 ja 1507. Mõlemad on derbi kontekstis väga tagasihoidlikud numbrid, eriti kui võtta arvesse, et tiitliheitlus oli tol hetkel täishoos.
Suurim samm tagasi tehtigi hooaja kõige külastatavama mängu osas. Eelmainitud maikuine 1687 pealtvaatajaga derbi jäigi hooaja kõige publikurohkemaks kohtumiseks. Sellele järgnes 24. septembri derbi 1507 pealtvaatajaga. Kolmandale kohale jäi 27. juunil peetud Pärnu Vapruse traditsiooniline Summer Cupi noorteturniiriga seotud kodumäng, kus külaliseks oli seekord Nõmme Kalju. See kohtumine tõi Rannastaadioni tribüünile 1493 inimest.
Teine tuhat jäi kaugeks unistuseks
Seega – kui kahel eelmisel aastal oli hooaja haripunktiks enam kui 3000 pealtvaatajaga kohtumine, siis tänavu jäädi väga kaugele isegi 2000 pealtvaataja piiri saavutamisest. Lisaks eelmainitud neljale derbile ja Vapruse eriüritusele vaatas üle 1000 inimese veel Vapruse ja Paide Linnameeskonna duelli 30. augustil (1156 pv, samuti heategevusliku üritusega seotud kohtumine) ning Flora ja Paide vastasseisu 15. juunil (1103 pv).
Seejuures küündis pealtvaatajate arv ka mullu üle 1000 piiri vaid seitsmel kohtumisel. Suur vahe tuleb aga sisse just eelmainitud tippmängude pealt. Mullu andsid seitse suurima vaatajahulgaga mängu kokku 13 802 pealtvaatajat, mis moodustas kogu hooaja publikust ligi viiendiku ehk 18,9%. Sel hooajal oli osakaal tervikust väiksem, vaid 13,7%, ent seitset suurimat mängu käis vaatamas kokku 9316 inimest – ligi neli ja pool tuhat pealtvaatajat vähem kui mullu.
Klubisid ükshaaval vaadeldes torkab silma, et pea eranditult jõutakse hooaja jooksul ühe-kahe mänguga väga korraliku publikunumbrini, mis klubi keskmist märkimisväärselt ületab. Eesti jalgpallifolklooris “Getter Jaani kontserdi” tiitli omandanud nähtused ehk eriüritused ei tekita inimestes aga jätkuvalt püsivat soovi mänge külastada. Paari klubi puhul on suisa järgmises kodumängus kukutud jälle kolinal põhja lähedale.
***
Flora
- koht liigatabelis: 1.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 637 (-76)
- suurim kodupublik: 1687 (18. mai vs Levadia)
- väikseim kodupublik: 257 (21. oktoober vs Trans)
Mullusega võrreldes andis vähem või rohkem järele kogu publikutabeli esikolmik. Nagu öeldud, moodustavad selle juba viiendat aastat järjest Flora, Vaprus ja Levadia, vahetades seal ajuti vaid kohti. Tabeli tipus oleva Flora keskmine langes 713 inimese pealt 637 peale ehk üle 10%.
Nende kaks kodumängu Levadiaga olid hooaja suurimad publikumagnetid, ent ka selles arvestuses oli langus mullusega võrreldes korralik. Tänavu käis Flora kahte koduderbit vaatamas kokku 3194, mullu aga 5317 inimest. Seejuures saadi mullu mais peetud mänguks tribüünile 3014 pealtvaatajat ehk peaaegu sama palju kui tänavu 18. mail ja 24. septembril kokku.
Ilmaolud olid seejuures kõigi kolme kohtumise ajal enam-vähem võrreldavad ehk sooja oli pisut üle 10 kraadi. Ka ei näi Flora publikunumbreid mõjutavat see, millistele kohtadele tabelis võideldakse. Mullu jäädi tiitliheitlusest kaugele, tänavu haarati seevastu juba lõpusirge alguses esikoht ja tuldi lõpuks tasavägises heitluses ka meistriks, ent kui hooaja viimast viite kodumängu käis eelmisel aastal vaatamas 2646, siis tänavu 2997 inimest.
Miks on 351 lisapealtvaatajat tänavuse aasta kasuks mitte hea, vaid pigem hoopis kesine tulemus? Sest sel aastal mahtus viimase viie mängu sekka ka üks derbi Levadiaga ehk tegelikult oleksid numbrid pidanud olema väga palju rohkem selle hooaja poole kaldu. Veidral kombel leiab meistrikulla suunas liikunud Flora väikseima publikuga kodumängu samuti just hooaja lõpusirgelt. Tegu oli nimelt hooaja eelviimase kodus peetud liigamänguga, ometigi kogunes Lillekülla vaid veidi üle 250 inimese.
Pärnu Vaprus
- koht liigatabelis: 6.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 550 (-19)
- suurim kodupublik: 1493 (27. juuni vs Kalju)
- väikseim kodupublik: 214 (23. aprill vs Trans)
Vaprus on kindlalt publikutabeli esikolmikus püsinud sestpeale, kui 2021. aastaks kõrgliigasse naasti. Mullune kolmas koht vahetati tänavu teise vastu, ehkki pärnakate keskmine publikuarv pisut isegi langes – 569 pealt 550 peale (-3,3%). Tavapäraselt meelitati Rannastaadioni tribüün rahvast peaaegu täis ja saadi hooaja rekord kätte juunikuise Summer Cupi ajal, aga teistkordselt ka augusti lõpus. Heategevusliku tähe all peetud mäng Paide vastu tõi siis kohale 1156 inimest.
Pärnakate puhul on väga selge vahe sees Rehepapi staadioni kunstmurul ja Rannastaadionil peetud kohtumiste vahel. Ilma korraliku tribüünita kunstmuruväljakul peetud viie mängu keskmine publikuarv oli parimal juhul 371 ja halvimal 214 ehk keskmiselt vaid 301. See jäi hooaja keskmisele ligi kahekordselt alla. Rannastaadionil ei langenud seevastu publikuarv pärast 1. juunit kordagi alla 400 piiri, mis tegi silmad ette ka Levadiale ja Florale!
Levadia
- koht liigatabelis: 2.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 535 (-159)
- suurim kodupublik: 1186 (17. september vs Flora)
- väikseim kodupublik: 181 (8. aprill vs Kuressaare)
Kolmandale reale taandunud Levadia tegi numbriliselt läbi väga suure languse, sest nende keskmine kukkus 694 pealt koguni 535 peale (-22,9%). Sarnaselt Florale langes ka Levadia number kõvasti Tallinna derbide arvelt – mullu vaatas neid kahte mängu 2719 ja 989 ehk kokku 3708 inimest. Tänavu saadi mõlemal korral publikunumber neljakohaliseks, aga kokku jäi see siiski kõigest 2370 peale ehk umbes kolmandiku võrra väiksemaks.
Levadia kodumängude sekka sattus sel hooajal ootamatul moel ka üks niisugune, mida oli tulnud vaatama alla 200 inimese. Kohtumine Kuressaarega peeti samas teisipäeva õhtul Sportland Arenal kolme soojakraadi juures ehk täidetud oli mitme ebasoodsa tingimuse kokkulangevus, mis kipubki tavaliselt Premium liigas tribüüne tühjaks jätma.
Nõmme Kalju
- koht liigatabelis: 3.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 382 (-14)
- suurim kodupublik: 805 (28. mai vs Paide)
- väikseim kodupublik: 221 (18. juuni vs Harju)
Kalju kergitas mullu keskmist publikunumbrit võrreldes 2023. aastaga enam kui 100 inimese võrra, aga selle peamine põhjus oli kahtlemata naasmine kodusele Hiiu staadionile, kust oli pikalt eemal oldud. Tänavu anti eelmise aastaga võrreldes järele, aga vaid õige pisut ehk 3,5% võrra.
Mõnevõrra üllatuslikult jääb Kalju madalaima publikunumbriga kohtumine sel hooajal juunikuusse. Üheks põhjenduseks võiks tuua tööpäeva õhtu – ent täpselt samal nädalapäeval ja peaaegu ka samal kellaajal oli peetud vaid kolm nädalat varem mäng Paidega, mis tõi Hiiule üle 800 inimese. Kalju puhul torkabki silma, et klubi kõrgeima ja madalaima publikuarvuga mängud toimusid kõigest mõnenädalase vahega.
Tartu Tammeka
- koht liigatabelis: 8.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 361 (-3)
- suurim kodupublik: 582 (31. augustil vs Harju)
- väikseim kodupublik: 243 (8. aprill vs Flora)
Ehkki tartlaste hooaeg polnud sportlikus plaanis kaugeltki nii edukas kui eelmine, suudeti hoida enam-vähem sama publikunumbrit. Silma torkab, et alla 300 inimese oli tribüünil vaid viies mängus, millest neli toimusid kevadiste ilmadega. Viies seesugune peeti aga viimases voorus, kus Tammeka päästis võiduga liigasse püsimajäämise – kas tõesti publik sellesse enam ei uskunud? Nagu mitmel teisel klubil, pärineb ka Tammeka puhul madalaima publikuarvuga kohtumine kevadest ja tööpäeva õhtust.
Harju Laagri
- koht liigatabelis: 7.
- 2025 keskmine (võrdlus üle-eelmise aastaga): 338 (+53)
- suurim kodupublik: 528 (17. september vs Kuressaare ja 19. oktoober vs Kalju)
- väikseim kodupublik: 178 (25. oktoober vs Trans)
Harju klubi pidi küll hooaja keskel koduselt Laagri staadionilt pikalt eemal olema, kuid tegi siis kõik viimase kümne vooruga tasa. Uue kuue saanud kodus tõusti lõpuks publikutabelis kuuendale reale ja palju ei jäänud puudu isegi neljandast kohast. Võrreldes 2023. aastaga, kui viimati kõrgliigas mängiti ja meelitati staadionile keskmiselt 285 inimest, kasvas Harju publikunumber suisa 15,7% võrra.
Samuti võib siia valemisse abistavaks näiteks võtta eelmise hooaja uustulnuka Nõmme Unitedi, kes sai keskmiseks publikuarvuks 254 ehk Harju ületas nende saavutuse umbes-täpselt veerandiga. Aga hästi sobib ka võrdlus Esiliigas veedetud eelmise hooajaga, kui Harju kodumänge käis vaatamas keskmiselt 204 inimest.
Harju kaks kõige napima publikuga mängu toimusid oktoobris mõne päeva sees, kuigi 200 piirist ei jäädud kummalgi juhul ülemäära kaugele. Läbi hooaja kestnud suuri kõikumisi iseloomustab aga seegi, et kui 19. oktoobril korrati kodust tipptulemust (mängus Kaljuga 528 pealtvaatajat), siis sellele järgnesid vastavalt kolm ja kuus päeva hiljem hooaja kehvimate numbritega kohtumised!
Paide Linnameeskond
- koht liigatabelis: 4.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 291 (-18)
- suurim kodupublik: 543 (9. augustil vs Kalev)
- väikseim kodupublik: 156 (30. aprillil vs Kalev)
Väljakul viimastel aastatel medalite nimel võitlev Paide seda publikutabelis teha ei suuda. Mullusega võrreldes astuti väike samm tagasi ja ehkki augustikuise suvelaagriga seotud mängul Kalevi vastu oli lõpuks üle 500 inimese, jäi see üksikuks sähvatuseks. Rekordpulbikuga kohtumisele järgnenud kodumängus Kuressaarega jäi number taas 200 alla. Omapärasel kombel on Paide kogu liiga peale ainus klubi, kelle parim ja kehvim publikunumber tuli mängudest sama vastasega.
Vähem kui 200 pealtvaatajaga mängude tabelit domineerivad küll Trans ja Kuressaare, ent ka Paide sattus sellesse 31 kohtumisest koosnevasse nimekirja tervelt kuuel korral. Neist pooled peeti kevadel, aga ka näiteks augustis läks +25 kraadiga peetud mängus Harju vastu kirja hooaja tagantpoolt teine publikunumber (161 pv(. Teisalt ei olnud näiteks Paidel kordagi pealtvaatajate arv alla 150 inimese, mis tõstis nad kokkuvõttes nii Transist kui Kuressaarest selgelt ettepoole.
Tallinna Kalev
- koht liigatabelis: 10.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 285 (-106)
- suurim kodupublik: 374 (17. septembril vs Vaprus)
- väikseim kodupublik: 151 (6. juulil vs Tammeka)
Mullusega võrreldes on publikunumbris kõvasti järele andnud ka Kalev, olles Levadia kõrval protsentuaalselt suurim kukkuja. Tunamullu pronksi võites toodi keskmiselt mängule 374 pealtvaatajat ja suudeti see arv mullu 391 peale kergitada, ent tänavu langeti taas 285 pealtvaatajani ehk langus oli suisa 27%. Tegu on kogu liiga peale kehvima näitajaga, aga küllap mõjutas seda ka asjaolu, et pea terve hooaeg veedeti tabeli põhjas ja hiljemalt sügise alguses sai selgeks, et Kalevil on väga keeruline sealt pääseda.
Tulemuste osakaalu tasub siinkohal rõhutada, sest veel kahe aasta eest oli Kalev publikutabelis neljandal real. Tänavu saadi aga parimal juhul kirja täpselt 2023. aasta keskmine number ehk 374 inimest. Kõigest 151 pealtvaatajaga kohtumine Tammekaga oli samas anomaalia, sest see toimus üldlaulupeo põhipäeval ehk 6. juulil kell 17. Teisi Kalevi suviseid kodumänge jõudis Kadriorgu vaatama vähemalt kaks korda rohkem inimesi või enamgi.
Narva Trans
- koht liigatabelis: 5.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 211 (+11)
- suurim kodupublik: 325 (27. mai vs Harju)
- väikseim kodupublik: 119 (8. aprill vs Kalev)
Eesti Jalgpalli Liit võtnud varem publikuarvu hindamisel üheks oluliseks indikaatoriks, kui mängule jõuab vähemalt 200 inimest. Näiteks mullu toodi hooaja kokkuvõttes eraldi väljka, et selliste mängude arv oli võrreldes 2023. aastaga langenud. Tänavu on seis mullusega võrreldes sisuliselt sama, sest alla 200 pealtvaatajaga mänge oli 31 ehk eelmisest hooajast täpselt üks vähem.
Kuigi Trans tegi kokkuvõttes mullusega võrreldes isegi väikese sammu ülespoole, on nad selles nimekirjas ikkagi esindatud üheksa mänguga. Samas pole neil ka ühtegi kohtumist, kus publikunumber oleks teinud erakordse hüppe –Narva klubi tänavuse hooaja kaks parimat kohtumist erinevad teineteisest kõigest kahe pealtvaataja jagu.
Kõige rohkem rahvast saadi väljaku äärde siis, kui sisse õnnistati uus kunstmurukate, mida oli Narvas kaua oodatud. Ent erinevalt mitmest konkurendist ei korraldanud Trans ka ühtegi niisugust mängupäeva, kus umbes poole publikust oleks moodustanud näiteks mõnel noorteturniiril osalejad.
Kuressaare
- koht liigatabelis: 9.
- 2025 keskmine (võrdlus eelmise aastaga): 176 (+8)
- suurim kodupublik: 434 (27. mai vs Flora)
- väikseim kodupublik: 85 (16. märts vs Harju)
Paraku esines ka sel hooajal Premium liigas endiselt kohtumisi, kuhu leidis tee vähem kui sada inimest. Mullu oli niisuguseid mänge seitse, tänavu neli – kuid kõik need neli olid Kuressaare kodumängud. Et publikunumber jäi mitmel puhul kahekohaliseks, ei saa ajada ka näiteks kevade kaela, sest kuigi neljast mängust kaks peeti tõepoolest märtsis ja aprillis kunstmurul, siis ülejäänud kaks toimusid septembris ja oktoobris Linnastaadionil.
Publikutabelis koguni seitse viimast rida hõivanud Kuressaare vaatajanappus ei sõltunud neid mänge lähemalt vaadates seejuures kuigivõrd vastasest (Kalev, Levadia, taas Kalev, Kalju, Paide, Harju) ega ka aastaajast-ilmast (mai, oktoober, september, aprill, taas oktoober, märts). Plusspoolele jääb, et ühel juhul saadi mais korra tribüünile koguni 434 inimest ning see annab neile hooaja lõikes ühe klubi publikurekordite arvestuses kaheksanda koha. Ka keskmine number liikus mullusega võrreldes 4,5% ülespoole, ent ikkagi kipub Kuressaare muus osas publikutabelite viimaseid ridu täitma.
***
Eesti Jalgpalli Liit seadis eelmisesse ehk aastaid 2021-25 hõlmavasse arengukavasse eesmärgi, mille täitumisel oleks tänavuse hooaja keskmine publikuarv olnud 728. Tegelikult käis mänge vaatamas keskmiselt 376 inimest – loodetust ligi kaks korda vähem.
Et mitte olla läbinisti negatiivne, siis üks näitaja valmistab positiivse üllatuse. Kui kõik muud numbrid on selgelt langenud, siis mediaanpublik on tõusnud – mullusega võrreldes veidi üle 4%. Erandliku publikuhulgaga suurmängude puudumine kärbib küll teraviku tippu, aga kerkinud mediaan võiks viidata asjaolule, et mingil tasemel on jõutud teatava stabiliseerumiseni.
Siiski on väga mõtlemapanev, et eelmise hooajaga võrreldes “kadus” kuskile üle 5000 inimese. Kuhu ja miks? Liiga oli lõpuni põnev – viimasste voorudeni või suisa lõppvaatuseni olid lahtised nii tiitel, eurokohad kui ka üleminekumängudele positsioonid. Näiteks mullu sai meister selgeks palju-palju varem. Pakutava jalgpalli kvaliteet ühe aastaga vaevalt nii palju langeb, kogukonnajuhid pingutavad samuti jätkuvalt ja isegi Eesti ilm pole nii heitlik, et sellist mõju avaldada – tänavu pigem isegi risti vastupidi.
Ühest vastust mõistagi pole. Kuid kas aastatega pole suudetud luua Premium liigale piisavat raamistikku, milles oleks täpselt sõnastatud, kellele, kuidas ja millist toodet pakutakse? Ideaal sellest, et jalgpalli tullakse vaatama lihtsalt jalgpalli pärast, on ajale jalgu jäänud, eriti praeguses maailmas. Väljendid nagu “toode” ja “meelelahutus” võivad tekitada puristis küll pahameelt, aga tänapäevane tippsport seda kõike paratamatult siiski on.
Ning kindlasti pole koduliiga populaarsusele kaasa aidanud kogu jalgpallile külge kleepunud negatiivne foon, mis lõppeval aastal seoses presidendivalimistega tugevalt võimendus. Kuniks alaliitu saadavad iga natukese aja tagant suuremad või väiksemad skandaalid, peegeldub see – ja tihtipeale väga ebaausalt nende suhtes, kes igapäevaselt jalgpalli edendamise nimel vaeva näevad – paraku ka publikuhuvis.