Endine telediktor ja praegune õpetaja Merle Randma-Aru rääkis saates “Päevatee”, et sündis väga armastavasse perekonda, kus siiski olid oma saladused, mis tulid avalikuks alles pärast vanemate lahkumist. Randma-Aru sõnul on ta oma saatusele ääretult tänulik, sest elu on pakkunud talle väljakutseid, millest ei julgenud unistadagi.
40-aastaselt tõmbas ETV legendaarne diktor Merle Aru-Randma telemaja ukse enda järel kinni ja tegi teletööga lõpparve. “Mulle tundus, et olen televisiooni jaoks vana. Ma ei tahtnud telemajast pensionile minna, tahtsin meelde jääda noorena. Ma olen väga enesekriitiline,” ütles Merle Randma-Aru, kes räägib kõik otsused eelnevalt oma sisemise minaga läbi.
Randma-Aru meenutas, et sündis perekonda, kus kaheksa aastat tagasi oli üks laps surnud. “Ma olin selles perekonnas nagu ime, mind hoiti ja armastati nii palju, kui see tol ajal üldse oli võimalik. Aeg tingis ka seda, et lastele ei räägitud teravatel teemadel ja paljudest asjadest oma peres ma pikka aega üldse ei teadnudki. Ma ei teadnud ka oma venna olemasolust.”
Tema lapsepõlv möödus Kohtla-Nõmmel, kus pered elasid hästi. “Seal oli kaevandus, see oli eestlaste oaas. Ema oli kaubanduskeskuses kaubatundja.”
Kui Randma-Aru õppis keskkooli viimases klassis, tuldi ühel päeval kooli valima osatäitjaid filmi “Don Juan Tallinnas.” “Lootust ju polnud, filmi tahtjaid oli meeletult, sest filme tehti vähe. Minu partner proovivõttel oli Helgi Sallo, kes mängis Don Juani. Mul oli seljas Marju Kuudi kleit filmist “Varastati Vana Toomas”. Siis tuli teade, et mind valitigi filmi. See oli minu esimene töökoht “Tallinnfilmis”. Kõik teenitud raha andsin viimase kopikani vanemate kätte,” meenutas Randma-Aru.
Pärast osatäitmist filmis “Don Juan Tallinnas” sai ta kohe ka kutseid osalema Saksamaa filmistuudiote filmidesse, aga Arvo Kruusement oli see mees, kes ütles, et ära mine, parem õpi. “Ma kuulasin teda ja ma ei kahetse,” tõdes Randma-Aru.
Ülikooli läks ta õppima vene keelt ja kirjandust. Pärast ülikooli lõpetamist abiellus ja perre sündis kaks last.
Puhtjuhuslikult märkas ta lehes kuulutust, et telesse otsitakse diktoreid. “Ma ei öelnud mitte kellelegi, et ma konkursile lähen. Seal oli massiliselt rahvast, aga mind valiti välja.”
“Oma välimuse pärast pole ma mitte kunagi põdenud. Ma meeldin iseendale. Iga inimene on omamoodi ilus ja unikaalne,” tõdes Randma-Aru.
Randma-Arul on kaks last, poeg Harri ja tütar Helena ning ta on viiekordne vanaema. “Harri on majanduse peal ja Helena lõpetas juura, aga kuna ta kohtutes käia ei tahtnud, töötab ta nüüd õpetajana,” lisas ta. “Telemajast hoidsin lapsi teadlikult eemal.”
Kõige vanem lapselaps andis mõned päevad tagasi sõdurivande, vanuselt teine lapselaps, ainuke tüdruk, läks gümnaasiumisse. “Ülejäänud lapsed on veel väikesed, kõige noorem käib lasteaias,” sõnas Randma-Aru.
Praegu tegutseb Randma-Aru õpetajana ja naudib oma tööd väga. Esimest korda tegi ta õpetajatööd 22-aastasena. “Õpetajal oli tol ajal kergem, sest õpetajatel oli prestiiž, praegu on väga palju vabadust antud lapsevanematele, kes tahavad õpetajat suunata, tahavad õpetaja tööle vahele segada, eriti hinnete panekul, võtavad nõuks õpetajale õhtul hilja e-kirja saata või helistada, mis ei ole alati väga ilusas toonis. Just vanemate poolne muutus on aja jooksul toimunud. Muidu mulle koolis meeldib, meeldib vabadus, meeldib suhtlemine,” selgitas Randma-Aru, kes õpetab keelekümblusklassis põhikooli õpilasi.
“Ma pean olema saatusele tänulik, et ma ka praegu olen suutnud õppida, tahan kõige vastu huvi tunda, mu pea veel lõikab, ma ei tunnegi end nii vanana, võib-olla mul on vale keha,” muheles ta. “Tegelikult oleks väga huvitav töötada välismaal ja õpetada eesti lapsi, kes seal elavad ja on seal sündinud. See oleks väljakutse õpetada välismaal eesti lapsi ja hoida eesti keelt ja meelt.”
Randma-Aru sõnul teevad tal tuju heaks väikesed asjad, kohtumised toredate inimestega või kui tööpäev läheb korda. “Üks tuttav ütles mulle, et sul polegi õnneks rohkem vaja, kui sinu lapsed ja su raamatud. Ma olen suhteliselt suur introvert, ma armastan oma ruumi ja oma aega, ma ei kuluta seda väga palju massides olemiseks.”
“Enda pärast ma ei karda, mul olnud juba ilus ja pikk päevatee, aga lastel on ju kõik veel ees. Südamest soovin, et nende päevatee oleks õnnelik. Mu lapsed on mulle õpetanud, et ma väga palju nende pärast ei muretseks, sest ma olen tegelikult päris suur kanaema. Ma selline vanaema ei ole, kes iga päev külla tuleb ja pannkooke teeb ja nendega kusagil ringi käib. Sellel vanaemal on oma elu. Meil on kindlad traditsioonid, millal me kokku saame, lapselapsed on sellega leppinud,” tõdes Randma-Aru.
Elu võib üllatada sind igas eluetapis, tõdes Randma-Aru, lisades, et aastaid tagasi tehtud geenitest paljastas tema vanemate kohta infot, mida terve küla teadis, aga mida vanemad olid tema ees saladuses hoidnud.
Diktor Merle Randma-Aru, 1981 Autor/allikas: Jaan Rõõmus/ERR