Näha saab hundikutsikaid ja metsseakarja, karusid, rebaseid, ilveseid, kaarnaid, kulle ja kotkaid, mäkra… Foto: pressimaterjalid
Sel nädalavahetusel jõuab kinolevisse Eesti autori Riho Västriku loodusfilm „Kriimsilm, karuott ja rebane“.
Margit Adorf
Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne on olla loodusfilmide autor või loodusfotograaf, kelle tööks on minna metsa ja siis passida seal, kuni mõni loom või lind kaamerasilma ette jääb? Umbes pool sellest kogemusest saad reaalselt kätte siis, kui võtad vaevaks kinno minna ja vaadata filmi „Kriimsilm, karuott ja rebane“. Eestlane teab sellist pealkirja kepsakast laulust, mida kunagi esitas Kalmer Tennosaar. Filmis aga jääbki laulust alles vaid pealkiri, sest mingit muusikalist tausta loodushelide peale pandud ei ole.
Västrik on filmi puhul režissöör, stsenarist ja produtsent, kuid operaatoriks on tal siiski teine mees – Valeri Štšerbatõh. Linateos on muidugi ka monteeritud ja operaatorit on siin vaja olnud selleks, et kogu film üksnes staatilise rajakaamera kaadritest ei koosneks. Näiteks kui kaamerasilma ette satub karu, ilves või rebane, siis hoiab operaator jälgitavat looma kaadris, kuigi eks loomad-linnud vupsavad ringi nii nagu nad ise heaks arvavad, selles mõttes mingit kindlat süžeeliini ei moodustu. Siin ei ole otseselt järgitud ühte hundikarja või ühte rebasepesakonda, küll aga saab vaataja näha tunni ja kümne minuti jagu tervet hulka erinevaid loomi ja linde läbi nelja aastaaja.
Operaatori poolt filmitud kaadrid vahelduvad siiski ka staatilise kaamerapildiga, öökaadrid näikse olevat enamuses sellised, et seal inimene pole juures passinud. Päeval on toredaks kohaks see, kui üks kotkas läheb rabasse pandud kaamerat rappima ja lõpuks loobub sellest, hiljem aga on neid kotkaid kaadris kümme tükki korraga.
Film sobib neile, kes armastavad vaikset kulgemist ja kes suudavad stoilise rahuga jälgida seda, kuidas muru kasvab ja tigu roomab. Filmis näidatakse küll suuremaid metsaelanikke, kuid peab olema parasjagu kannatust ja tahtmist, et minna kinno ning siis lihtsalt loodushelide keskel vaadata seda, kuidas rebane ja mäger kala pärast kaklevad või kuidas karud sinna-tänna jooksevad.
Mitte ühtegi sõnalist kommentaari filmis ei ole, küll aga jääb kaadrisse ka üks inimene, mees, kes viib metsa alla söögiplatsile kalarappeid. Talvel on kala külmunud, suvel tavaline. Loomad juba teavad seda söögiplatsi ja käivad sealt endale kõhutäit nabimas. See on hea lihtne lahendus ka vaataja jaoks, sest niimoodi jääb filmis ära see, et näidataks otseselt vägivaldseid kaadreid, kus hunt nunnu jänkupoja pooleks hammustab või rästik linnukesi neelab.
Üks põhjuseid, miks ma ei ole eriti koos lapsega loodusfilme vaadanud, ongi see, et seal pidevalt keegi sööb kedagi teist. Paned filmi käima, oo jaa, vaatame lapsega loodust, sulnis muusika taustaks… Jaa siis ronib hiiglaslik ämblik kuskile linnupessa ja asub abituid tibukesi sööma… Päriselt, ma sain sellisest stseenist ükskord ematrauma (vrdl lapsepõlvetrauma). Okei, nii need asjad looduses käivad ja seepärast ka kõik erinevad mimikrid ja pikad kõrvad ja öönägemine ja haistmismeel, aga… Pole päris selline asi, mida pidada perefilmiks.
Aga nagu ma juba mainisin, siis „Kriimsilm, karuott ja rebane“ on selles suhtes leebema lahendusega. Kaamera ei jälgi otseselt seda, kuidas toredad metsaelanikud teineteist nahka pistavad, vaid enamasti söövad nad viisakalt kaetud toidulaua ääres seda, mis neile seal pakutakse. Taustaks kukub kägu ja sirtsub metsalinnukene, sumiseb putukas. Elu kulgeb rahulikult, näha saab hundikutsikaid ja metsseakarja, karusid, rebaseid, ilveseid, kaarnaid, kulle ja kotkaid, mäkra… Galerii on päris viisakas.
See on film, mida tasub pigem vaatama minna just kinno, sest kui see kunagi hiljem teleekraanile jõuab, siis on koduse väiksema ekraani pealt ja võimaliku olmemelu vahele raskem pildi sisse nii täielikult minna, et metsaelamuse kätte saaks. Kinosaalis saab. Harilikul inimesel ei olegi teistmoodi võimalik neid loomi nii loomulikus elukeskkonnas näha kui kinosaalis. Sest kui looduses satub sulle karu metsavahel vastu tulema, siis sa ei jää seal teda uudistama, vaid sul on süda saapasääres, kas pole? Metsseaparv või hundikari ei hulla ka sul rahulikult silme all, vaid nad kas ründavad või põgenevad. Nii et kui sul ei ole plaani hakata jahimeheks või loodusfotograafiks, aga samas huvi oleks ikkagi loodusega kontaktis olla, siis nüüd on selleks hea võimalus. Mine kinno!