Dokumentaalfilm „Rastajurist Diane Jobson“ („Miss Jobson“, Jamaica-Hispaania 2025, 80 min), režissöör-stsenarist Amanda Sans Pantling, operaatorid Jurgen Lisse ja Chris Browne, helilooja Sergio Bertrán, produtsendid Amanda Sans Pantling ja Tammy Hart.
Seda juhtub väga harva, et Eestis näidatakse Jamaica filme või üldse Jamaicaga seotud filme, aga seekord on PÖFFil film, mille päritolumaaks Jamaica. Filmi „Rastajurist Diane Jobson“ autoriks on siiski hoopis Katalooniast pärit Amanda Sans Pantling. Ma olen siin mitmeti erapoolik: esiteks olen ma aastakümneid olnud reggae-DJ ja Jamaica kultuuri fänn, teiseks käisin ma 8. novembril filmi esilinastusel, kus olid kohal ka filmi tegijad Amanda Sans Pantling ja Tammy Hart. Seega on mu kirjapandu segu mu Jamaica kultuuri vaimustusest, esilinastuse küsimuste ja vastuste voorust ning filmist endast.
Alustada tuleb sellest, et Amanda Sans Pantling on teinud Jamaicast mitmeid dokumentaalfilme ning sealsest probleemsest ühiskonnast leidnud rohkelt teemasid: narkootikumid, jõuguvägivald, igat masti tulirelvad – selle poolest on Jamaica kurikuulus. Ja siis tuli Pantlingil pähe, et Jamaicast võiks teha ka ühe lõbusa ja optimistliku filmi. Nagu ta pärast esilinastust rääkis, oli tal tuttav, kes teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes oli kuulnud ühest vitaalsest vanaprouast, kes tegutseb juristina. Siis selgus, et vitaalne vanaproua elab kõrvaltänavas ja oli omal ajal olnud ka Bob Marley jurist.
Nüüd tuleb minna Jamaica muusikakultuuri ajalukku. Nii imelik kui see ka ei ole, on Jamaical käinud väga vitaalne muusikaäri: 1990. aastatel ja ka varem oli muusika Jamaica suurim ekspordiartikkel. Seejuures on seal muusikaäri õigusliku poolega olnud alati väga segased lood. Muusika pealt on ikka teeninud plaadifirmade omanikud, mitte muusikud ise. Muusikud on läinud stuudiosse, laulnud või mänginud linti mingi loo ja saanud selle eest tasu, kõik edasine on olnud plaadifirma omaniku asi. Lugu lasti välja seitsmetollisel vinüülplaadil ja kui plaati osteti, sai plaadifirma omanik suurt tulu. Kui plaati ei ostetud, siis omanik tulu ei saanud, vaid kandis kahju. Mida sai sellest artist? Kui tema lugu osutus populaarseks, kutsuti teda esinema ja siis sai ta esinemise eest ka tasu.
Kõik Jamaica plaadifirmade omanikud ja produtsendid lüpsid oma artiste. Siin ilmubki ajaloo lavalaudadele Diane Jobson, kes hakkas Bob Marley huvisid ja ka sissetulekuid kaitsma ning esindama.
Kaader filmist
Millalgi 1960ndate lõpus hakkas Jamaica muusika populaarsus tõusma Suurbritannias. Põhjuseks oli see, et 1950. aastate lõpus algas massiline jamaicalaste immigratsioon Suurbritanniasse. Jamaicalasi saabus nii palju, et nad lõid omaette kultuuriruumi, mille keskmes oli muusika. Laias laastus võib öelda, et jamaicalased lõid tänapäeva klubikultuuri alused. Nimelt polnud kusagilt võtta esinevaid artiste ja nii tekkisid Suurbritannia linnades, eriti Londonis, klubid, kus mängiti Jamaicalt imporditud plaate. Selline plaadimängijate kultuur oli juba varem Jamaical tekkinud, aga jamaicalased tõid selle endaga kaasa – ja kujunema hakkaski klubikultuur Euroopa läänenurgas. Klubid muutusid populaarseks ka inglise noorte seas, muusika müük kasvas ning ka Jamaica plaadifirmade omanikud pöörasid Suurbritannia turule järjest suuremat tähelepanu. 1959. aastal asutati Jamaical plaadifirma Island Records. See ettevõte hakkas üha enam huvituma oma turu kasvatamisest ka Suurbritannias. Siin ilmub maailma muusika valgusvihku ka Bob Marley. Island Recordsi üks asutajatest Chris Blackwell otsustas teha Bob Marley kuulsaks Jamaicast väljaspool ning loogiliselt sai sillapeaks suurim Jamaica muusika turg väljaspool Jamaicat – Suurbritannia, eriti London. Chris Blackwell produtseeris isegi spetsiaalse Bob Marley albumi „Exodus“, kus on üritatud omavahel ühendada reggae-muusika ja rokk. Blackwell polnud mõistagi mingi ingel ja üritas Bob Marleyt lüpsta samamoodi, nagu kõik Jamaica plaadifirmade omanikud ja produtsendid lüpsid oma artiste. Siin ilmubki ajaloo lavalaudadele Diane Jobson, kes hakkas Marley huvisid ja ka sissetulekuid kaitsma ning esindama.
See pikk sissejuhatus oli vajalik, et selgitada, miks on film „Rastajurist Diane Jobson“ tähtis. See film pole nimelt Bob Marleyst. Nagu ütles esilinastusel Pantling, on Bob Marleyst tehtud palju filme ja ta üritas teha kõik selleks, et hoida Marley teema ses filmis tagaplaanil. Siiski, ilma Marleyta ei ole tuldud välja ka selles filmis, ent Marley on foon, esiplaanil on Diane Jobson, nüüd ja Marley-järgsel ajal. Diane Jobsonit on portreteeritud pensionieelikust advokaadina, kes on pühendunud vaeste getonoorte õiguste kaitsmisele Jamaical, kus politsei pole just tuntud kodanikesse korrektse suhtumise poolest. Jah, muidugi, ka selle missiooni kohal lehvib Bob Marley vari, sest tänu Marleyle on Diane Jobson rastafari. Rastafarianism on 1930. aastatel Jamaical tekkinud panafrikanistlik religioon, mis ühendas endas Briti-vastase antikolonialistliku ideoloogia mõnevõrra utoopilise elustiiliga, mille visuaalne väljendus on Diane Jobson ise. Rastad lasevad oma juustel kasvada pikkades rastapatsides ning usuvad, et kanepi suitsetamine on toiming, mis avardab maailma. Nii selgub ka filmis, et Diane Jobsoni juuksed on kaks korda pikemad kui ta ise ja ta tõmbab päevas kolossaalses koguses kanepit.
Uskuge või mitte, aga see on naljakas, vähemalt filmis. Filmi keskmes on see, kuidas kaks umbes kaheksakümneaastast vanadaami, Diane Jobson ja tema valgenahaline Jamaica inglannast sõbranna Sally, veedavad koos aega, ujuvad, suitsetavad kanepit, joovad rummi ning istuvad rannas ja vaatavad ookeani. Kui uskuda režissööri, siis kaadritagune elu nii harmooniline polnud. Filmis on mitu kohta, kus Jobson sõidab autoga mööda Jamaica pealinna Kingstonit. Need olid olnud kõige närvesöövamad momendid filmimise ajal, sest vanadaam oli täielikus kanepipilves ja juhtis autot ka vastavalt. Neil hetkedel saab vaataja õppida ka natuke Jamaica inglise keelt. „Pussyrasclaat!“ röögatab endine Bob Marley advokaat, kui talle eessõitja sõidustiil ei meeldi. Esilinastusel küsiti filmitegijatelt, et kas tulemas on ka järg. „Ei, kui ma tahan säilitada oma vaimset tervist!“ vastas Pantling. Mõlemad vanadaamid osutusid päriselus väga tujukateks ja etteaimamatuteks, kanep ning kihutamine Jamaica mägiteedel ei teinud filmimisprotsessi kergemaks.
Linateos ise on aga väga optimistlik ja terviklik. Hunnitud vaated tumerohelise troopilise metsaga kaetud mägedele ning türkiissinise veega ookeanile näitavad Jamaicat kui paradiisisaart. Jamaicalaste sarkasm ning huumor lööb välja dokumentaalfilmi esimestel minutitel. Paralleelselt näidatakse aga paradiisisaare sotsiaalset ebaõiglust: politseivägivalda, vaesust ja kuritegevuse kõikjale ulatuvaid kombitsaid. Ning muidugi muusika, väga hästi valitud pärlid Jamaical erinevatel ajastutel tehtud lugudest! Nii või teisiti, igav vaatajal ei hakka.