10 aastat tagasi ilmus Meisterjaan Eesti Laulu lavalaudadele. Ta suunas oma šamanistlikult koomilised veed peavoolu ojadesse voolama ja parmupillihullutas publiku täielikult ära. Muusikaliselt ta küll kuhugi kadunud pole, aga oma albumiga “Meeleheina valvur” on ta teinud põike traditsioonilisema helipildi poole, mis kõlab tema loomingu kontekstis iroonilisel kombel vägagi värskelt.
Taandumine eksperimentaalsemast lähenemisest ei tähenda Meisterjaani puhul oma iseloomu ega helikeele mahajätmist, vastupidi, ta toob enda omapärase sound’i taaskord meieni, seda nii uut- kui ka vanaviisi. Siin albumil on midagi igale Meisterjaani-sõbrale – olgu nendeks unelevad ballaadid, nagu “See on okei” või “Eilne kuu” (kuhu, muide, Kadri Voorand sobib nagu valatult), või ülim-ürgse tonaalsusega rännakud, nagu “Meelehein” ja “Katusepatud”. Elektroonilise kõla fännidele on aga olukord veits fakdap.
Kiitmata ei saa jätta teisi muusikuid, kes plaadil kaasa teevad ja kogu asja tervikuks vorpida aitavad: Aigar Vals, Greta Grünberg, Riste, Tiina Adamson, Valge Tüdruk, Yuan Ying (ma tripin), Kalli Talonpoika ja Juan Siblesz. Kõik toovad plaadile midagi erilist ja kardinaalselt erinevat. Aplaus neile kõigile.
Kui rääkida natuke uinamuinamat või tundelisemat juttu, on siin albumil rohkem peidus, kui esmalt arvasin. Nii mõnigi heliruum puurib tunnetesse, kuhu teistel heliteostel on raske jõuda. Näiteks nimiträki “Meelehein” teise minuti kahekümne seitsmendal sekundil kuulen ma tuttavat helitükikest “Disco Elysiumi” heliribalt (“Ecstatic Vibrations, Totally Transcendent”). Ilmselt on tegemist täieliku kokkusattumusega, aga see tõestab mulle, mida ka kõige väiksemad, justkui kõrvalised elemendid ükskõik mis teoses üles tõmmata võivad. See mõttetera peegeldab Meisterjaani enda lähenemist musitseerimisele – paljude helimaailmade ja inspiratsiooniallikate sidumine tekitab muusikalise gobelääni, millel kangastub korralik ports mitmekülgsust. Viimaks veel Meisterjaani lüürika – kerge, koomiline ja, mis kõige tähtsam, siiras. Siirus on tänapäeva irooniast läbiimmutatud kultuuriruumis hädavajalik. Siiras kunstnik on enesele ja kunstile truu. Aitäh teile kõigile, kes te seda tõrvikut edasi kannate.