Tõsised teemad, aga sulgkerge teostus, mis laseb ennast ilma suurema vaevata jälgida ja kaasa elada. Lisaks kõigele on siin keskseks metafooriks lausa õõva valdkonda liigituv muutus peategelase kehaga, mis ei ole aga sugugi vastik, vaid ülimalt totter ning ei tohiks vaatamisel toimida. Üllataval kombel harjub vaataja sellega üsna ruttu ära ja võtab seda kui normaalset asjade käiku. Midagi enamat ma selle kohta enne filmi vaatamist lugeda ei soovita.
Filmi pealkirjas mainitud peategelane on leedi Isabella, kelle uhke lossi ette saabub ühel päeval mööda Inglismaa kõige pikemat sissesõiduteed filmimeeskond, kes on väidetavalt saanud Netflixilt ülesande seda veidrat lossiprouat kaamerate ja mikrofonidega jälgida. «Leedi» režissöör Samuel Abrahams pöörab metavinti veelgi, sest lisaks sellele, et kogu film kujutab ühe dokfilmi tegemist, on ka filmis filmitava filmi režissööri nimi Samuel Abrahams (keda režissöör ise siiski ei mängi).