Tulin Kiievisse rindelt, et rääkida teiega sõjast ja armeest, kuid siin avastasin, et Ukraina peamine teema on praegu korruptsioon kõrgeimas võimuešelonis. Kuidas võib korruptsiooniskandaal mõjutada olukorda rindel?
Ilmselgelt avaldab see skandaal negatiivset mõju. See demoraliseerib nii ühiskonda kui ka kaitseväge. Sõja 11. aastal, samal ajal kui ühed võitlevad, ohverdades aastate jooksul oma elu ja tervist, lubavad teised Kiievis või mujal olles endale varastamist. See on riigireetmine. Korruptsioon eksisteerib igas riigis. Seda on ka Ameerika Ühendriikides ja üsna palju. Tõenäoliselt eksisteerib see ka teie riigis. Ja Ukraina pole siin kahjuks erand, meilgi on korruptsioon. On madala taseme korruptsiooni, kesktaseme korruptsiooni ja kõrgtaseme korruptsiooni. Probleem on selles, et riigil on praegu raske aeg. Me siseneme sõja raskeimasse talve. Suur osa meie energiavarustusest on hävinud. Meie inimesed rindel on äärmiselt väsinud ja kurnatud. Meie ühiskond on tõsiselt demoraliseerunud. Ja sellisel hetkel paljastub korruptsioon kõige kõrgemal tasemel, presidendi lähikondlaste seas, kes on kõrgeim ülemjuhataja ja Ukraina rahvusvaheline sümbol. See on suur probleem.
Kas Ukraina on riik, kus korrumpeerunud ametnikud satuvad vangi, selle asemel et lihtsalt oma võimupositsioonilt lahkuda?
Kas vahistamisi toimub, on suur küsimus. Paljud süüdistatavad on imekombel juba Ukrainast lahkunud. Me ei tea, kas õnnestub nad kinni pidada või mitte. Aga kui te küsite, kas Ukrainas pannakse vangi korrumpeerunud ametnikke, siis vastus on jah – praktiliselt iga kuu. Kas on ka polkovnikuid (lääne mõistes kolonele – toim.) ja kindraleid, kellele on esitatud kahtlustus ja kes on eeluurimisvangistuses? Jah, ja just praegu. Vanglas on ka oligarhe.
Nii et võitleb Ukraina korruptsiooniga. Kuid probleem on selles, et sel suvel nägime, kuidas presidendi kantselei üritas oluliselt piirata ja sisuliselt likvideerida sõltumatuid korruptsioonivastaseid organeid, ning paar kuud hiljem näeme tohutut skandaali, kus kõlavad samad nimed. Ja see pole skandaali lõpp, vaid need on alles esimesed sammud. Me ei tea, mis edasi saab, kelle nimed järgmisena välja ilmuvad.
Armeed usaldab praegu enamik ukrainlasi. Aga sama ei saa öelda poliitikute ja ametnike kohta. Kas võib tekkida olukord, kus sõjavägi haarab Ukrainas võimu?
Kahjuks jah. Me elame maailmas, kus kõik on võimalik. Kuid see, mida te kirjeldasite, oleks meie riigi jaoks negatiivne areng. Me tahaksime, et see ei teostu. Ja seetõttu teeme kõik endast oleneva, et Ukraina ei jõuaks sellisesse kriisi, kus sõjavägi hakkaks sellise stsenaariumi peale mõtlema.
Liigume edasi rindeolukorra juurde. Kuidas hindate olukorda Pokrovski ja Mõrnohradi ümbruses Donbassis? Kas Ukraina peaks nende eest edasi võitlema või peaks ta oma väed, mis on juba peaaegu ümber piiratud, välja viima?
Ukraina ei viinud sealt oma vägesid välja, vaid Ukraina aeti sealt välja. Kuidas see juhtus? Noh, kahjuks ei saa sõjas alati võita, mõnikord tuleb ka alla jääda. Ukraina on juba mitu aastat pidanud Euroopa suurimat sõda pärast Teise maailmasõja lõppu. Sõda vaenlase vastu, kellel on arvuline, majanduslik ja sõjaline ülekaal. On selge, et nendes tingimustes, partnerite, eriti suurriikide kaootilise ja ebaühtlase toetuse korral, toimubki just see, et me taandume. Te küsisite Pokrovski kohta. Jah, kõik jälgivad seal toimuvat. Kuid kõige tõsisemad probleemid on praegu Zaporižžja ja Dnipropetrovski oblastis. Ja keegi ei räägi neist või räägivad väga vähe. Samal ajal on kogu rindel umbes seitse sellist olukorda nagu praegu Pokrovskis. See tähendab, et rindel on vähemalt seitse lõiku, kus me kaotame territooriumi ja ei suuda seda peatada.
Seega on praegu seitse Pokrovskit, aga ülejäänud rindejoon on stabiilne?
On peamised rünnakusuunad, mistõttu koondab vaenlane oma jõud ja vahendid nendesse. Nende koondamiseks tuleb nad kas koguda kuhugi tagalasse, mis tähendab, et peab olema reserve või tuleb need teistest rindelõikudest ära tuua. Seega on rindel lõike, kus venelased aktiivselt peale tungivad ja Ukraina kaitsevägi aktiivselt kaitseb. Ja on lõike, kus rindejoon aktiivselt ei liigu. See ei tähenda, et seal ei lendaks FPV-droonid ja muud mehitamata õhusõidukid, et seal ei töötaks suurtükivägi, et ei toimuks kaugmineerimist ja et iga päev inimesi ei hukkuks. Kuid sõja praeguses etapis ei ole need lõigud peamised lahingusuunad. Näiteks oli mitu aastat tagasi Hersoni suund üks aktiivsemaid. Ukraina üritas Dneprit ületada ja Krõnkis kanda kinnitada. Ühel hetkel toimusid seal kogu rinde kõige aktiivsemad lahingud. Nüüd on olukord seal aktiivse sõjategevuse mõttes märkimisväärselt rahunenud. Siiski sureb Hersonis endas iga päev tsiviilisikuid ja sõjavägi tõrjub jätkuvalt Vene vägede katseid meie positsioonidest läbi tungida.
Te mainisite katset ületada Krõnkis Dnepri jõgi. Eelmisel aastal nägime Ukraina relvajõudude operatsiooni Kurski oblastis. Tol ajal öeldi, et üks selle eesmärke oli sundida venelasi oma vägesid teistest rindeosadest Kurski oblastisse üle tooma. Kuid Donetski ja Zaporižžja suunal olevad sõdurid, kellega ma Ukraina relvajõudude Kurski operatsiooni ajal rääkisin, ütlesid, et venelased ei vähendanud oma aktiivsust, hoolimata vajadusest viia Kurskisse täiendavaid reserve. Miks siis see operatsioon Kurski oblastis üldse vajalik oli?
Ma ei hindaks seda operatsiooni selle sõja kontekstis ei positiivselt ega negatiivselt. Kuid kaitsepositsioonil istudes ei võida te kunagi sõda. Kaitsepositsioonil saab ainult kaotada. Strateegiline initsiatiiv kuulub nüüd vaenlasele ja kui nad seda hoiavad, leiavad nad lõpuks teie kaitses nõrga koha, murravad sellest läbi ja rinne laguneb jne. Umbkaitse võidule ei vii. See viib lüüasaamiseni. Seetõttu on aeg-ajalt vaja proovida haarata strateegiline initsiatiiv.
Kurski oblasti operatsioon oli just selline katse. Meil õnnestus rahvusvaheline tähelepanu, sealhulgas meedia tähelepanu, aga ka venelaste enda tähelepanu suunata kuueks kuuks sellele, mis toimub vahetult nende territooriumil. Kas meil õnnestus teistest piirkondadest märkimisväärselt Vene vägesid ära tõmmata? Jah, õnnestus küll. Kas see oli meie jaoks varustuse ja inimjõu osas prioriteet? Jah. Võib-olla oleksime pidanud sealt varem lahkuma. Võib-olla. Aga kui meie väed olid Venemaa territooriumil, sundis see venelasi sinna märkimisväärseid ressursse koondama ja takistas neil seetõttu teistes kohtades kaugemale läbi murdmast, kui neil toona õnnestus. Kurski operatsioonil oli muidugi palju positiivseid ja negatiivseid külgi, aga maailm ei olegi mustvalge. Aga pelgalt kaitsepositsioonil istumine ei saavuta midagi. Kaitse võib olla periood jõudude kogumiseks pealetungiks, aga kaitse ei saa olla sõjastrateegia.
Ukraina on juba pikka aega kaitses olnud. Kuid reserve ei koguta mitte pealetungiks, vaid neid saadetakse kiirkorras rindele, sest mehi lihtsalt ei jätku.
Võib-olla pole küsimus meeste arvus, vaid nende jaotuses ja kasutamises. On olemas hüpotees, et Ukraina, mis mobiliseerib praegu umbes 30 000 meest kuus – vähemalt nii meedia teatab –, peaks mobiliseerima palju vähem, umbes 15 000. Sest kvantiteet ei tähenda kvaliteeti. Mobilisatsiooni eesmärk on täiendada lahinguväljal olevaid üksusi. Ja neist 30 000-st, keda me mobiliseerime, ei jõua märkimisväärne arv lahinguväljale tervislikel või muudel põhjustel. Või lahkuvad nad oma üksustest mõne nädala või kuu pärast ilma loata, deserteeruvad või vabastatakse seaduslikult.
Kuid samal ajal kulutab riik tohutuid ressursse nende leidmisele, mobilisatsioonisüsteemist läbi juhtimisele, väljaõppekeskustesse saatmisele, palga maksmisele, riietumisele, sõjaväeosades hoidmisele ja nii edasi. Seega pole siin küsimus mobiliseeritud personali kvantiteedis, vaid efektiivsuses ja kvaliteedis.
Teine suur probleem on personali jaotamise efektiivsus. Ma ei tea, miks me jätkame uute brigaadide moodustamist, aga ka otse alluvate üksuste loomist praegu loodava armeekorpuse koosseisus. Samal ajal ütlevad kõik brigaadiülemad, kõik operatiiv-taktikalised ülemad, et parem oleks saata need inimesed olemasolevatesse üksustesse ja siis rinne ei variseks kokku. Sellised otsused on loogikavastased.
Ukraina sõjandusekspert Tarass Tšmut ja teda intervjueerinud ERR-i ajakirjanik Anton Aleksejev. Autor/allikas: ERR
Oleksandr Sõrskõi asumisega ülemjuhataja kohale algas brigaadide lammutamise praktika. See hõlmab suurtükiüksuse, jalaväepataljoni või miinipildujakompanii eemaldamist brigaadist, mis võitleb kindlas rindesektoris, ja nende üleviimist teise rindeossa, kus nad võitlevad teiste brigaadide alluvuses. Miks seda tehakse ja mis kõige tähtsam, kui tõhus see praktika on?
Kahjuks jätkub sõjapidamine liidetud üksustega. Alates praktiliselt 2022. aastast hakkasime ühest brigaadist välja rebima kompaniisid, patareisid, pataljone ja neid lünkade täitmiseks üle viima. Kas see on hea asi? Ilmselgelt mitte. Brigaadil on parem võidelda omaenda vägede koosseisuga, see tähendab, kui pataljon allub oma brigaadile. See juhtus seetõttu, et tuli kustutada tulekahjusid. Algselt võeti brigaade reservist, mis moodustati 2022. aasta veebruaris-märtsis. See tähendab, et kogu brigaad pole veel lahinguvalmis, kuid näiteks esimene ja teine pataljon on juba täielikult komplekteeritud. Seega võeti need ja paisati kohe lahingusse. Ja samamoodi ka järgmised, ja järgmised…
Seega algas see juba (Ukraina vägede eelmise ülemjuhataja – toim.) Valeri Zalužnõi ajal? Mina märkasin seda alles pärast Sõrskõi saabumist.
Ei, see algas 2022. aasta märtsis, sest tulekahjud vajasid kustutamist. Aga see oli esimene etapp. Teine etapp algas Kiievi lahingu lõpus. Seejärel hakati kasutama territoriaalkaitse brigaade, et nendega tugevdada maavägede ja ründe-dessantvägede brigaade. Näiteks võeti Lvivi oblastist kaks pataljoni ja saadeti need näiteks Sumõ oblastisse. Kas see oli õigustatud? Ühelt poolt on ebaratsionaalne hoida Kesk- ja Lääne-Ukrainas 50 000 meest relvade ja varustusega, kui rinne laguneb. Nad peaksid olema seal, kus neid vajatakse. Teisest küljest ei kasutanud me neid täieõiguslike üksustena, vaid jagasime nad teiste brigaadide vahel laiali. Mõnikord näiteks, isegi brigaadi sees, ei paigutatud neid rindele täieõigusliku pataljonina, vaid jagati väikesteks rühmadeks, mis jaotati nende pataljonide vahel laiali. Ja see on halb tava.
Nii et see tava on siis kandunud kõrgemalt juhtimistasandilt üle ka brigaadide ja väiksemate üksuste tasemele?
Täpselt. Ühele pataljonile liideti kompanii, teisele kaks rühma ja kolmandale pataljonile veel üks rühm. Teisisõnu, need liidetud üksused võitlesid harva pataljonidena. Ja jah, see on kohutav praktika, aga on olemas reaalsus, päris maailm, ja see nõuab lahendusi siin ja praegu.
Kas oleks võimalik selline praktika lõpetada?
On – tuleb lõpetada uute väeosade loomine. Üks kindral, kes on vanemast põlvkonnast, kuigi ise veel üsna noor, ütles mulle midagi väga tabavat: “20-30 brigaadi likvideerimine praegu võimaldaks Ukrainal veel kaks või kolm aastat võidelda.”
Hiljuti ilmus uudis mitte ainult uue väeosa, vaid terve eraldi relvajõudude haru – ründevägede – loomisest. Milleks neid vaja on? Kas nad on Sõrskõi isiklik kaardivägi, mida kasutatakse uute tulekahjude kustutamiseks?
Ründeüksused täidavad sisuliselt tuletõrjebrigaadide rolli, peatades läbimurdeid rindel. Ja nad on selles üsna edukad. Teine küsimus on, kui palju ressursse nad vajavad, st mehi ja varustust, ning millised on nende kaotused. Ma ei tea, miks luuakse veel üks relvajõudude haru. Võib-olla sellepärast, et iga kolonel tahab saada kindraliks ja kuna kindralite ametikohti pole nii palju, tuleb neid juurde luua.
Samal ajal ei saa me öelda, et olemasolevad ründe-dessantväed on ebaefektiivsed, sest suuresti need hoiavadki rinnet. Võrdleme neid näiteks Ukraina Julgeolekuteenistuse üksusega Alfa, milles on mitu tuhat võitlejat ja mis just oma väiksuse tõttu suudab värvata parimaid ja seega saavutada paremaid tulemusi. Ründe-dessantväed on seevastu suur, massiarmee, kuhu kuulub kümneid tuhandeid mehi. Aga iga ründe-dessantbrigaad on parem kui enamik teisi kaitseväe brigaade. Kuid samal ajal tahame luua veel ühe relvajõudude haru.
Olgu, uusi brigaade ja relvajõudude harusid pole vaja. Aga miks luua armeekorpusi? Olid operatiiv-strateegilised väegrupid Lõuna, Ida ja Põhi. Miks meil nüüd korpusi vaja on?
Sest seni oli meil ajutine, mitte püsiv juhtimissüsteem. Selle alaliseks komponendiks olid brigaadid. Brigaadid olid osa taktikalistest gruppidest, mis moodustati ajutiselt mingitest isikutest. Taktikalised grupid ühendati operatiiv-taktikalisteks gruppideks, mida juhtisid jällegi ajutiselt ametisse nimetatud isikud. Ja operatiiv-taktikalisi gruppe juhtisid samamoodi ajutised operatiiv-strateegilised grupid. Seega on ülesanne liikuda ajutistelt sõjaväelistelt juhtimisorganitelt püsivatele. See tähendab, et siin on korpus koos vägedega, korpuseülema, tema asetäitjate, konkreetsete sektorite eest vastutavate ülemate, kus on relvastus ja täielik üksuste või nende formatsioonide koosseis.
Põhimõtteliselt võiks korpus asendada ühte taktikalist gruppi või poolt operatiiv-taktikalisest grupist, olenevalt korpuse suurusest. Aga tegelikkuses näeme, et seda ei juhtunud ega saanudki juhtuda, kuna ühe korpuse juhtkond koosneb umbes 300 kõrgemast ohvitserist. Meil on moodustamisel umbes 20 korpust ja meil lihtsalt pole nii palju piisavalt väljaõpetatud inimesi. Ja see toob kaasa suuri probleeme. Näiteks ülendatakse inimene, kes oli varem pataljoniülem, korpuseülema asetäitjaks. Sest teisi lihtsalt pole. Seetõttu on näiteks relvajõudude teatud väeliigi ülem major, samas kui varem oli ta kapten. Meie brigaadiülem võib olla nooremleitnant. Ühes brigaadis oli brigaadiülem aasta tagasi kompaniiülem. Selline liikumine karjääriredelil on liiga kiire isegi kõige säravamate inimeste jaoks. Ja see on halb.
Seega on probleem ohvitseride nappuses?
Mitte ainult. Iga korpus vajab kümmekonda niinimetatud otsealluvat üksust, mida lihtsalt pole olemas. Neid praegu moodustatakse, aga nende jaoks pole raha, personali, varustust ega muid ressursse. Seega on nende lahinguvalmidus minimaalne. Ja seejuures korpus ei võitle. See ei kasuta oma vägede koosseisu, sest me ei saa rinnet peatada ja kõiki jaotada nii, et iga korpus haldaks oma koosseisu. Niipea kui üks brigaad taandub ja asendatakse teisega, toimub rindel vaenlase läbimurre. Oleme seda näinud kümneid kordi erinevatel rindel: niipea kui üks brigaad taandub ja asendatakse teisega, hakkab rinne lagunema. Selle tulemusena peame ühelt poolt likvideerima taktikalised rühmad ja operatiiv-taktikalised grupid, sest need on lihtsalt ebaefektiivsed, ja nende asemele peame looma püsivad juhtimisorganid. Teisest küljest pole selleks mingit võimalust.
Te mainisite majorit, kes juhtis tervet relvajõudude haru. Selliseid majoreid on ainult üks – Robert “Magyar” Brovdi, droonivägede ülem. Aga miks üldse luua selline relvajõudude haru nagu mehitamata süsteemide väed, kui igal brigaadil on droonid?
Küsimus, miks drooniväed loodi, peaks olema suunatud neile, kes otsuse tegid. Idee oli luua droonide ökosüsteem, see tähendab nende standardite, väljaõppe, hanke ja rindel kasutamise tsentraliseerimist ja ühtlustamist.
Ma mõtlen, et droone on erinevat tüüpi – õhus, maal ja merel kasutatavad droonid. Ja see kõik on paigutatud ühte relvajõudude harusse?
Nii see välja kukkus. Aga üldiselt on drooniväe vastutusalaks kauglöögid, see tähendab löögid sügavale Venemaa tagalasse. Kuid nemad pole ainsad, kes sellega seotud on – on ka luure peadirektoraat, Ukraina julgeolekuteenistus, piirivalve ja erioperatsioonide väejuhatus. Nad kõik on seotud ka süvarünnakutega. Seega on peaaegu kõik seotud süvarünnakutega. (naerab) Meil on eraldi pataljonid, polgud (rügemendid – toim.) ja isegi brigaadid, mis tegutsevad taktikalisel tasandil, kasutatades näiteks FPV-droone ja droon-pommitajaid. Droonivägedes on üksused, mis tegutsevad lühikestel vahemaadel, kuni 150–300 kilomeetri kaugusel.
Kas Drooniliin töötab? (Drooniliin on Ukraina presidendi projekt, mis hõlmab ainult droonidega võitlevaid üksusi. Eesmärk on luua 10–15 kilomeetri sügavune surmatsoon, kus vaenlane ei saaks ilma kaotusteta liikuda. See tegutseb droonivägede koosseisus. – A.A.)
Ma arvan, et mitte. Kuigi arvud ja esitlused on väga muljetavaldavad, oleme tegelikkuses rindejoone brigaadidest palju häid meeskondi ja häid piloote teise ešeloni brigaadidesse, just selle Drooniliini üksustesse, ära tõmmanud. Ja nad näitavad seal häid tulemusi. Aga rinde eest vastutab brigaad, mis rinnet hoiab. Ja kui see brigaad ebaõnnestub, siis vastavalt variseb rinne kokku. Ja miks see konkreetne brigaad ebaõnnestus? Sest näiteks ei saa ta riigilt otseostudeks miljardeid grivnaid ja tal ei ole piiramatuid õigusi teistest brigaadidest võitlejaid enda juurde tuua. Ja tal ei ole samu õigusi nagu eliitbrigaadidel. Ja me näeme selle kõige tulemusi kaardil ja lahinguväljal. Me ei liigu edasi, vaid mingil põhjusel taandume. See tähendab, et me teeme midagi valesti. Kuigi esitlustes olevad numbrid näevad väga kenad välja.
Veel üks küsimus süvarünnakute kohta. Kas Ukraina saab iseseisvalt, ilma lääne partnerite abita, rünnata sihtmärke sügaval vaenlase tagalas?
Ukraina saab rünnata ja ründabki. Kuid partnerite abiga oleks see kindlasti tõhusam. Me saame minna Google Mapsi ja vaadata, kus asub naftatöötlemistehas, kuid me ei tea seda tehast katvate õhutõrjesüsteemide praegust asukohta. Tänu partneritelt saadud teabele teame, kus need asuvad, ja saame vastavalt sellele planeerida oma marsruuti, et vältida piirkondi, kus Venemaa õhutõrje on aktiivne.
Samuti on oluline meeles pidada, et meie peamised relvad põhinevad Ameerika ja Euroopa tootjate komponentidel. Me ei räägi Hiinast, sest see on kõigile avatud turg. Ja me ei saa neid komponente USA või Euroopa ettevõtetelt osta ilma nende riikide loata. Ilma nende komponentideta meie rünnakud jätkuvad; need muutuvad isegi odavamaks, kuid samal ajal langeb nende kvaliteet.
Kui tõhusad on Ukraina rünnakud Venemaa infrastruktuurile, eelkõige naftatöötlemistehastele? Majandusteadlaste sõnul on Venemaa naftatöötlemisvõimsus viimastel kuudel vähenenud vaid kolme protsendi võrra.
See on üks neist strateegilistest momentidest, kus Ukraina saab venelastele midagi vastu panna. Ja me saame seda teha partneritega, aga ka ilma nendeta. Sel viisil viime sõja Venemaa territooriumile. Jah, kolm protsenti võib kõlada vähesena, aga kolmest protsendist võib saada kuus, üheksa või kakskümmend protsenti. Ja mingil hetkel võib toimuda kollaps. Aga selleks, et jõuda kolmelt protsendilt kuuele, tuleb selle kallal pidevalt töötada. Peab oma vahendeid ja taktikat täiustama, kogemusi omandama ja jätkama. Sest kui peatute kolme protsendi juures, siis kuus protsenti lihtsalt ei juhtu.
Paljud tavainimesed ütlevad sageli, et Venemaa territooriumile süvarünnakute tegemise asemel peaks riigi sõjaline ja tsiviiljuhtkond keskenduma Ukraina õhukaitse tugevdamisele. Kas on võimalik luua õhukaitsesüsteem, mida Shahedi droonid ei suuda läbistada?
Kaitsemeetmeid on alati raskem välja töötada kui ründevahendeid. Tänapäeval on ründedrooni loomine suhteliselt kiire, odav ja lihtne. Sellise drooni tõrjumise vahendi loomine on aga palju keerulisem. Seetõttu on meil mõistlikum investeerida pigem ründevõimetesse kui kaitsevõimetesse. Ukraina on tohutu suur riik, kus on palju linnu ja rajatisi, mida tuleb kaitsta. Lihtsam oleks saavutada selles valdkonnas venelastega võrdsus ja seejärel näiteks kokku leppida, et selliseid relvi üksteise vastu ei kasutata. Ukraina tugineb õhukaitses juba niigi suuresti oma lääne partneritele. Siiski ei suuda ükski riik vastu seista Venemaa poolt välja lastud ründerelvade arvule. Vaadake, kui palju KAB-e (juhitavaid õhupomme – A.A.) ja Shahede ta iga kuu välja laseb.
Kuidas saab KAB-e tõrjuda?
Me peame nende kandjad (KAB-e lastakse välja sõjalennukitelt – toim.) alla tulistama.
Ja miks seda ei juhtu? Ukrainal on ju hävitajad F-16.
Me ei lase neid alla, sest me ei suuda. Meie lennukid on 1980. aastatest, samas kui Vene omad on toodetud 2025. aastal. Sellepärast me ei suudagi neid alla tulistada. Selleks oleks tulnud Ukrainale anda kaugmaarelvi 2022. aastal, kui me neid palusime, näiteks ATACMS-rakette, mis võiksid hävitada lennukeid ja helikoptereid otse meie käeulatuses asuvatel lennuväljadel.
Niipea kui me need saime, hävitasime paarkümmend Vene helikopterit Melitopolis ja Luhanskis sõna otseses mõttes paari rünnakuga, üleöö. Aga see kõik on liiga hilja. Kõik, mida me oma partneritelt saame, ei ole õigeaegselt kohale toimetatud, vaid pigem hilinemisega. Me saame endiselt tanke, Patriote (õhutõrjesüsteeme – toim.), suurtükke, tiibrakette – lühidalt, kõike –, aga alles aasta või kahe pärast. Kui me oleksime selle kõik õigel ajal kätte saanud, oleks see sõda ehk juba lõppenud.
Kui kriitiline on praegu olukord mobilisatsiooniga ja kuidas seda probleemi lahendada?
Esiteks peame aru saama, mis on mobilisatsiooniga valesti. Peame läbi viima korraliku uuringu, analüüsides seda protsessi samm-sammult. Järgmiseks peame mõistma, mida saab parandada lühiajaliselt, mida keskpikas perspektiivis ja mis on täiesti parandamatu ning sellega leppima. Peame mõistma, mis on meie kokkuvarisemise punkt – see tähendab, kui kaua me veel suudame sellise tempoga võidelda. Seda punkti tuleb kõigi võimalike vahenditega kaugemale lükata, et vaenlane jõuaks selleni kiiremini kui meie.
Need on väga head küsimused. Kas oskate neile vastata?
See nõuab uurimistööd.
Kas teie saate seda teha? Kas keegi on teie poole pöördunud?
Jah, kaitseministeerium. Paljud võimul olevad inimesed mõistavad olukorra kriitilisust ja teevad kõik võimaliku ja võimatu, et seda muuta. Kahjuks ei kehti see kõigi võimulolijate kohta. Ja see ei puuduta konkreetseid inimesi – probleemide ulatus on lihtsalt liiga suur, et paar konkreetset inimest sellega hakkama saaks. Seega kõik, mida me teha saame, on vett uppuvast laevast, ehkki aeglaselt uppuvast, välja kühveldada.
Aga kas seda laeva päästa on võimalik?
Kindlasti saab seda päästa. Sest me oleme siin ja töötame selle nimel iga päev. Seda laeva saab mitte ainult päästa, vaid ka üles tõsta ja õigele kursile seada. Me pole veel ületanud punkti, kust tagasipöördumine pole võimalik.
Mida arvate kaitseministeeriumi praegusest juhist ja endisest peaministrist Denõss Šmõhalist?
See on väga tugev ametisse nimetamine. See annab meile võimaluse veel veidi kauem vastu pidada.
Seega ta on parem kui tema eelkäijad?
See on ilmselge. See mees oli peaminister ja teab, kuidas riigiaparaat töötab, mis asi on eelarve koostamine. Ta on riigiteenistuja selle sõna parimas tähenduses. See on keegi, kes suudab muuta kaitseministeeriumi institutsiooniks, mis on just see, mida me vajasime.
Ja millega tegeles Ukraina kaitseministeerium enne härra Šmõhali ametisse nimetamist?
Rahvusvaheliste suhetega, otsustades härra Umerovi välisvisiitide põhjal (Rustem Umerov oli Ukraina kaitseminister aastatel 2023–2025 – A.A.).
Olgu, Šmõhal on parem kaitseminister kui Umerov. Aga kes teie arvates on parem ülemjuhataja, Zalužnõi või Sõrskõi?
Neid ei saa nii võrrelda. Nad on erinevad inimesed erinevates oludes ja sõja eri perioodidel. Inimesed, kellel on erinevad volitused, erinevad võimed ja erinevad juhtimisstiilid. Mõlemal neil on palju plusse, aga ka miinuseid.
Mis on Sõrskõi plussid?
Ta on üks geniaalsemaid Ukraina kindraleid ja see on fakt.
Miks siis Ukraina kaotab?
Aga me pole ju kaotanud. Me oleksime võinud kaotada. Me ei tea, mis oleks juhtunud, kui teda poleks olnud. Võib-olla oleksime siis juba kaotanud.
Ja milline võiks välja näha Ukraina võit 2025. aasta sügise seisuga? Mida täpselt peaksime Ukrainale soovima, kui ütleme, et soovime tema võitu?
Venemaa kui Euroopa ohustaja kadumist. Valikud ulatuvad siin tema lagunemisest mitmeks eraldi üksuseks kuni nii paljude siseprobleemide tekkimiseni, et riik unustab aastakümneteks katsed destabiliseerida ülejäänud maailma, Ukrainat ja teisi naaberriike ning takerdub lihtsalt omaenda probleemidesse. Nii nagu Nõukogude Liit kadus.
Aga praegu on vastupidi. Venemaa ei pruugi õitseda, aga ta saab hakkama, võitleb, Vene väed liiguvad edasi ja Putinile see meeldib.
Siis peaksime ootama suurt sõda Euroopas.
Kas seda saab ära hoida?
Jah, kui me selleks valmistume ja võimaldame Ukrainal oma sõja võita. Sest Ukraina ja Venemaa ühendatud relvajõud jõuavad kindlasti La Manche’ini.
Ja milleks meie Balti riikides peaksime valmistuma?
Teil on oma kontekst ja oma territoorium. Kahjuks pole see nii suur kui Ukrainal, seega pole taganemisruumi. On selge, et väikeriik ei suuda Venemaale vastu seista. Kuid sissetungi hinda saab tõsta nii palju, et see muutub lõpuks ründajale vastuvõetamatuks. See on ellujäämisreegel: ära ole kõige lihtsam ohver; lase kellelgi teisel olla kergem ohver kui sina.
Teine punkt on vastu pidada nii kaua kui võimalik, lootes, et ehk sekkuvad NATO riigid. Seetõttu tehke kõik endast olenev, et sõda vältida. Aidake Ukrainat. Samal ajal kui Ukraina on sõjas, ei ole seda teised riigid. Me hoiame Venemaad tagasi, takistades tal kaugemale minna. Vene armee on nüüd tugevam kui ükski Euroopa armee. Venelaste kogemused kaaluvad üles ükskõik millise riigi kõrgtehnoloogilise relvastuse.
Seega, kas NATO on pabertiiger?
Praegu küll. Te oleksite väga üllatunud, kui näeksite kohtumise tulemust ükskõik millise Vene pataljoni, mis praegu otseselt lahingus osaleb, ja ükskõik millise NATO brigaadi vahel. (brigaad on sõdurite arvu poolest pataljonist viis kuni kümme korda suurem üksus – toim.)
See ei kõla pehmelt öeldes eriti optimistlikult…
On ülioluline mõista ja endale tunnistada, et maailm võib olla ka teistsugune kui ta praegu on. Enne täiemahulist sissetungi keeldus Ukraina uskumast, et selline asi on võimalik. Rääkisin paljude erinevate inimestega – ministrite, nende asetäitjate, parlamendiliikmetega – ja keegi ei uskunud tegelikult, et suur sõda on võimalik. Mitte sellepärast, et president või keegi teine seda ütles, vaid sellepärast, et nad lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Kui te pole seda kogenud, tundub see teile võimatu, sest see on nii hirmutav, et te ei taha sellele mõelda. Ja see viiski selle sõjani. Ja nüüd ei taha Ukraina mõelda selle sõja kaotamise võimalusele, sest see on hirmutav. Lõppude lõpuks oleme me nii palju aastaid vastu pidanud, nii palju territooriumi säilitanud, nii palju inimesi kaotanud ja nii palju vaenlasi tapnud, oleme nii palju saavutanud, et kõige kaotamine on hirmutav. Ja me ei taha seda uskuda.