Meenutame siis, et Venemaa vallutas selle ala etapiviisiliselt 1730–1885, järk-järgult kaotas seal oma pinna islam, hiiglaslik territoorium sattus ka vaimselt Vene mõju alla. Sõjaliselt ja majanduslikult niikuinii. Pikapeale hakkasid sealsed rahvad austama Venemaad ja venelasi. Ka tegelikkus suunas sinnapoole. Kõik uus tuli Venemaalt või Nõukogude Liidust, kerkisid koolid, haiglad, kolhoosid ja tehased, tänavatele ilmusid trollibussid, kodudesse külmkapid. Propaganda kuulutas, et kõik on maailma parim. Jäädi uskuma, kuna muid infoallikaid peale riiklike ei olnud. Emakeel muutus kodukeeleks, vene keel ühiskonnakeeleks, Nõukogude Liidu lagunemise ajal iseseisvuti suuresti vastu tahtmist. Kesk-Aasia oli kolgastunud, enamik maailma oli selle piirkonna unustanud.
Ajapikku on seal silmad avanenud: Venemaa ei ole maailma naba, Venemaa ei ole ei trollibusside ega külmkappide leiutaja, mujal maailmas tehakse koguni paremaid. Ent majandus-, kultuuri- ja ideoloogiaahelaist pääsemine pole olnud kerge, seda enam, et paljudel jääb ka tahtmisest puudu. Vene mõju alt vabanemise algust näeme alles viimasel ajal, tänavu on see aga olnud päris tormiline. Liikumist on olnud ka tagasisuunas. Veel mõni aasta tagasi tundus, et Kesk-Aasia majandusliku ja vaimse kontrollimise pärast konkureerivad varjatult Hiina ja Venemaa ning Hiina teeb järk-järgult edusamme. Lisaks mängis oma rolli suurriiklike ambitsioonidega Türgi president Recep Tayyip Erdoğan, tema apelleeris panturkismile, ideoloogiale, mille keskne mõte on, et kõik turgikeelsed rahvad kuuluvad ühtsesse ajaloolisesse, kultuurilisse ja etnilisse perekonda ning peaksid tegema tihedat koostööd või moodustama koguni liidu ja miks mitte ka ühisriigi. Kesk-Aasias on turgikeelsed kõik peale tadžikkide, väljaspool seda ala aserid, tatarlased, uiguurid. Erdoğani edu oli tagasihoidlik, keele- ja veresidemeid ei peetud Kesk-Aasias oluliseks. Leidus tähtsamat, eelkõige liidrite isiklik võimul püsimine ja teiseks majandus. Siiski häiris Erdoğani tegevus Venemaad ja Hiinat, seda tatarlaste ja uiguuride kampavõtmise pärast, nende rahvuste asuala paikneb mõlemas riigis.