Kunagine «surmamerena» tuntud Kubuqi kõrb, kus kuiv tuul paneb liivaväljad lainetama ja kus elu oli haruldane, on muutunud. Liivavälju katab üha enam päikesepaneelide meri, mis on nähtav isegi kosmosest. Paneelidest on moodustatud ka õhust loetavaid kujundeid ja sõnumeid – hiinlaste tehnoloogiline enesekindlus paistab kõikjal.
Hiiglaslik päikesesein on valmides 400 kilomeetrit pikk ja viis kilomeetrit lai, tootes kuni 100 gigavatti elektrit – sama palju kui sadakond kaasaegset tuumaelektrijaama. Valmides peaks see 2030. aastatel katma kogu 22 miljoni elanikuga Pekingi elektrivajaduse. Praegu on projektist valmis alla kümne protsendi.
Hiina: arenguriigist taastuvenergia suurvõimuks
Nanchangi ülikooli päikeseenergia uurimisinstituudi juht professor Lang Zhou tunnistab, et areng on olnud tormiline isegi teadlaste jaoks. «Päikeseenergia tehnoloogiline areng on jõudnud palju kaugemale, kui me eales prognoosisime,» ütles Zhou intervjuus Soome rahvusringhäälingule Yle.
Hiina paigaldas eelmisel aastal rohkem päikesepaneele ja tuuleturbiine kui ülejäänud maailm kokku. Riik toodab 90 protsenti maailma päikesepaneelidest ja tarbib ise kolmandiku planeedi päikeseenergiast. Tänavuse aasta esimeses kvartalis toodeti esimest korda üle 25 protsendi Hiina elektrist päikese- ja tuuleenergia abil.
Veel 20 aastat tagasi oli Hiina läänes tuntud eelkõige saastava söemajanduse pärast. Päikeseenergia buum algas aga hoopis lääneriikide, eriti Saksamaa vajaduste rahuldamiseks mõeldud eksporttoodetest – alguses oli tegu luksusliku «tipptasemel tehnoloogiaga», nagu Zhou seda nimetab.
Murrang toimus siis, kui laboritest pärit tehnoloogilised läbimurded kombineeriti hiiglasliku masstootmisega. Hinnalangus oli järsk: Tsinghua ülikooli analüüsi järgi kukkus päikesepaneeli tootmiskulu 2007.–2022. aastal 36 jüaanilt (4,4 eurot) 1,9 jüaanile vati kohta.