Kristlus, mis sai alguse Jeruusalemmast Jeesuse jüngritest I sajandi esimesel poolel, oli 325. aastaks levinud üle Rooma impeeriumi. Kristlikud kogukonnad aga ei moodustanud veel ühtset terviksüsteemi – igas piirkonnas ja isegi igas linnas võisid olla usuküsimustes erinevad käsitlused ning lisaks kiusas riigivõim neid taga kord rohkem, kord vähem.
Need 3–4 miljonit inimest, keda tollal kristlasteks võis lugeda, polnud veel ühtse oikumeenilise katuse all, pigem oli esile kerkinud palju tüliküsimusi, millele polnud lahendust. Pärast 325. aastal Nikaia I kirikukogu toimumist riigi poolt tunnustatuna kasvas kristlaste arv saja aastaga hinnanguliselt kümnekordseks.