Riigikontrolli ülevaade ütleb otse, et riigi korraldatud erihoolekandeteenused* ei ole kättesaadavad. Järjekorrad on kasvanud, abi viibib, vahel isegi aastateks. Otse ütleb ka põhiseadus: puuetega inimesed on riigi erilise hoole all, võttes justkui võimaluse inimesi aastateks abita jätta. Kuid ometi…
Linnuke järjekorda lisamise kastis abi ei paku
Riigikontrolli värske ülevaade näitab arvudes, mida pered on aastaid kogenud. Järjekorrad on ebamõistlikult pikad: mediaan 14 kuni 53 kuud. Inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekorras on aastatel 2018–2024 kasvanud ligi kaks korda.
Arvestades, et täiendavate kohtade rahastamiseks lisavahendeid ei ole leitud, pole keeruline ennustada, mis järjekordadega järgmisel kuusaastakul sünnib. Juba praegu on eriti suur puudus ööpäevaringset hooldust pakkuvatest kohtadest, kuhu isegi 18-aastasena järjekorda maabudes ei pruugi praeguse korralduse jätkudes elu jooksul pääsedagi.
Me oleme häiritud, kui tervishoiusüsteem pakub puusaoperatsiooni aega kuuekuuse ooteajaga, kuid mingil põhjusel oleme ühiskonnana leppinud sellega, et psüühilise erivajadusega inimesed võivad aastaid vajaliku teenuseta olla ning pered hoolduskoormuse all murduda.
Kahtlemata on riik teinud suure hüppe, reorganiseerides suured erihoolekandeasutused väiksemateks kogukonnapõhisteks üksusteks. Samal ajal on inimeste arv järjekordades märgatavalt kasvanud. See tähendab, et inimesed on tõelises hädas. Mitte ainult need ligikaudu 2000 inimest, kes teenust ootavad, vaid ka nende pereliikmed, kelle hoolduskoormus on meeletu ning kes ei saa samal ajal käia tööl ega sageli ka muul moel ühiskonnaelus osaleda.
Nõustume riigikontrolli väljaöelduga, et riigi kohustuste täitmata jätmisega ei tohi ära harjuda, seda ei saa võtta paratamatusena.
Järjekorrad ei ole ainus mure
Aruteludes kipub fookus jääma järjekordadele, ent järjekord on erihoolekandesüsteemis tekkinud probleemidele leige reageerimise ja piisava rahastuse puudumise sümptom (pearaha katab napid 60 protsenti teenuse osutamisega seotud tegelikest kuludest).
Meil on tegelikult olemas inimesed, oskused ja praktika (mis kindlasti vajavad ka arendamist ja toetamist), mis psüühilise erivajadusega inimest aitavad. Puudu on süsteem, mis paneb abi liikuma inimese vajaduse kohaselt, ja rahastus, mis tagaks teenuste jätkusuutliku ja turvalise osutamise ning motiveeriks praeguseid ja tulevasi teenuseosutajaid uusi teenuskohti looma.
Sundseisus harrastatav teenusturism
Kui inimesel on psüühiline erivajadus ja ta vajab igapäevaelus tuge, siis ei tohi abi saabumine sõltuda sellest, kas inimene sobitub “õigesse teenusekasti” või millal mõnes asutuses vabaneb koht.
Praegu teenuse järjekorras olijate ning tulevikus teenusele jõudvate inimeste vajadused ja ootused on muutunud ning muutumas. Enamikul on toetav perekond ja lähedased, kes soovivad, et nende pereliige oleks oma kogukonnas, nende lähedal, kuid elaks toetatult iseseisvat täiskasvanuelu kodus pere juures, oma elamispinnal või grupikodus koos teisega.
Riigikontrolli audit tõi välja, et vähemalt pooled teenusesaajad peavad teenust tarbima teises maakonnas; ööpäevaringset teenust saavatest inimestest peab 57 protsenti teenuse saamiseks minema teise maakonda.
Lihtne näide. Harjumaal elav vanem võtab valiku puudumise tõttu vastu teenuskoha näiteks Valgas. Autota perel kulub pereliikme külastamiseks pea ööpäev, seega selle asemel, et kaks–kolm korda nädalas kodulähedases teenuskohas oma lähedast külastada, temaga suhteid ja kontakti hoida, vaheldust pakkuda, on külastamine logistiline, ajaline ja ka finantsiline kunsttükk, mis on teostatav heal juhul kahel–kolmel korral kuus.
Kui pearaha katab 60 protsenti tegelikest kuludest
Erihoolekandesüsteemis töötab sadu pühendunud, hea väljaõppega ja psüühilise erivajadusega inimesi väärtustavaid tegevusjuhendajaid. Need inimesed väärivad hoidmist ning 1100–1470 euro juurde jääva brutopalga asemel keskmisele palgale lähemale jõudvat töötasu.
Audit toob välja, et sisuliselt ei ole võimalik sobiva ettevalmistusega uusi töötajaid tegevusjuhendajaks leida. Probleemid tööjõuga mõjutavad otseselt ka erihoolekandeteenuste kvaliteeti, sest teenuseosutajal pole praktiliselt võimalik oma töötajaid valida.
Seetõttu võetakse tööle ka inimesed, kellega väärtushinnangud ei pruugi klappida ja kes ei suuda tagada teenuse vajalikku kvaliteeti ega ole motiveeritud tegevusjuhendajana töötama. See on aus ja hirmutav osa teenuse osutamise argipäevast, liiati kui arvestada, et erihoolekandeteenuste üks sihtgrupp on ka need intellektipuudega inimesed, kelle võimalused eneseväljendamiseks on äärmiselt piiratud ja igasugune väärkohtlemine, vägivallatsemine ja kiusamine võib jääda nähtamatuks ning kannatajad hääletuks.
Tööealised omastehooldajad koju on kulukaim alternatiiv
“Sotsiaalkindlustusamet ja sotsiaalministeerium ise ei suuda erihoolekandeteenuste kättesaadavust tagada vajalikus mahus ega mõistliku aja jooksul.”
Omavalitsuste hinnangul püüab riik jätta oma kohustusi nende kanda ja nõuab neilt rohkem, kui ise suudab teha. Omavalitsused tõid välja, et sotsiaalkindlustusamet püüab jätta erihoolekannet vajava inimese omavalitsuse hooldada. Samuti nõuab riik neilt inimeste abistamist koheselt, ehkki sotsiaalkindlustusamet ja sotsiaalministeerium ise ei suuda erihoolekandeteenuste kättesaadavust tagada vajalikus mahus ega mõistliku aja jooksul.
Jah, tegemist on seadusega pandud kohustusega riigile, mille täitmisega pole seni täiel määral toime tuldud. See ei ole emotsionaalne hinnang, vaid fakt tuhandete perede igapäevaelust ja nüüd ka mustvalgelt Riigikontrolli auditis välja toodud.
Need pered ootavad riigilt otsustusjulgust ja teenuste tagamist kogukonna keskel. Näiteks pered, kelle intellektipuudega lapsed on toetatud haridussüsteemi ja kohaliku omavalitsuse teenustega, ja ka need pered, kelle keerulise puudega lapse haridus- ja teenusvajadus on kohalike omavalitsuste poolt täitmata, on suures mures, sest laste täiskasvanuks saades ei ole neile erihoolekandeteenuseid.
Mida see tähendab? Lihtsalt ja otse öeldes seda, et vähemalt üks lapsevanem on sunnitud tööturult eemale jääma, et tagada oma täisealise lapse hooldus ja hoid. Kas see olukord on meile ühiskonnana talutav, kus tööeas, haritud, koolitatud inimesed peavad senisest väljaõppest, tööalasest eneseteostusest ja töisest sissetulekust loobuma ning seetõttu pahatihti ise toetustest sõltuma? Lihtsalt ja otse öeldes peaks vastus olema eitav. Kuid reaalsuses on neid näiteid mitme aastakümne jagu.
Rasked arutelud on vajalikud
Ka varasemad uuringud ja katsetused on näidanud, et kõige loogilisem on, kui inimene saab oma teenused terve elukaare vältel ühelt korraldustasemelt ega pea seiklema killustunud süsteemis, taotledes kättesaamatut abi. Selleks peame liikuma kohapõhisest pearahast paindliku rahastuseni, mis toetab inimest tema kogukonnas õigel hetkel ja õigete meetmetega.
Erihoolekandeteenuste olukord on jõudnud kriisini, mida iseloomustavad lubamatult pikad ooteajad, krooniline rahapuudus ja sobivate teenuskohtade nappus. Kriis mõjutab inimesi igal päeval ja ööl. Pered, kes on oodanud abi aastaid, noored erivajadusega täiskasvanud, kes ei leia endale sobivat kohta, ning vanemad, kelle õlgadel lasub hoolduskoormus koos pideva hirmuga tuleviku ees.
Vajame strateegilist plaani ja tegusid, kuidas selleni jõuda ja see on riigi vastutus, milles teenuseosutajad, kohalikud omavalitsused ning ennekõike inimesed ja nende pered peavad saama kaasa rääkida.
Eesti Puuetega Inimeste Koda soovib ja on valmis kogu protsessis kaasa lööma ning inimeste õiguste vaadet läbivalt pildis hoidma. Meie ootus on, et tagatud oleks kulupõhine rahastus, mis võimaldab teenuseosutajatel pakkuda kvaliteetset teenust ning motiveeriks praeguseid ja tulevasi teenuseosutajaid täiendavaid teenuskohti looma.
Haavatava lüli tugevus kui ühiskonna tugevuse mõõdupuu
Riigikontroll toob välja, et valitsus ja riigikogu on küll aastaid olnud informeeritud probleemidest, mis on seotud intellektipuudega ja vaimse tervise häirega inimeste abivajadusega, aga laiema avaliku surve puudumine ning suuremat ühiskondlikku tähelepanu pälvivate pakiliste teemade olemasolu pole soodustanud selle temaatika murede jõudmist otsustajate fookusesse.
Usume, et meie ühiskond on vaatamata julgeolekuküsimuste aktuaalsusele valmis vastu võtma teemasid, mis meid ükssarvikute kõrval arenenud demokraatlike riikide kõrval nähtavale tõstavad. See on viis, kuidas me rahvana hoiame oma kõige haavatavamaid inimesi ja nende peresid.
* Erihoolekandeteenus on psüühilise erivajadusega ehk vaimse tervise häirega või intellektipuudega noore ja täiskasvanu toetamine igapäevaeluga toimetulekul. Erihoolekandeteenused jagunevad toetavateks teenusteks, mida on võimalik saada oma kodus elades, ning ööpäevaringseteks teenusteks, mida pakutakse hoolekandeasutustes. Teenusel on inimesele toeks väljaõppinud tegevusjuhendaja, kes juhendab, toetab ja abistab.