See ei ole praegu see hetk, et «küll juubilari tegudele palju sõnu pühendas, nii osavasti ennast nende tegudega ühendas», vaid püüan anda konteksti, miks mul üldse on julgust «Valhalla aja» ja «Siuru sügise» teemal sõna võtta. Vaimus olin ma selle seltskonnaga juba enne seotud, kui meist sõbrad said.
Johannes Semper: «Ma ei ole nende killas, kes eriti nukrutsevad Eesti saatuse pärast muutunud olekus» (lk 538). Milline õnn, et Tiit Pruuli, Margus Kasterpalu, Jüri Luik, Topi (alias Toomas Kiho), Maris Jesse (loetelu võiks veel pikalt jätkata: Tarandid, Kolga, Soidro, Kross, Raag) niimoodi ei mõelnud, et nemad suunasid oma energia ja orgunnivõime just Eesti iseseisvuse taastamisse.