Alustuseks, palju õnne! Hakkate juhtima rahvusvahelist teadusprojekti LocalLing, mille eesmärk on toetada kohalike vähemus- ja pärandkeelte kasutust, säilitamist, õpetamist ning õpet Euroopas. Plaanite teha koostööd 13 partneriga neljalt mandrilt, et luua rahvusvaheline ja valdkondadeülene teadusvõrgustik. Kuigi neli aastat seisavad alles ees, siis kas nii suur ettevõtmine juba parimas mõttes pead pööritama ei aja?
Aitäh. See enam ei aja pead pööritama. Ma olen terve suve sellega tegelenud: iga päev läheb mõni e-kiri välja, sest töö käib ammu. Koostööpartnereid on meil tõepoolest palju ja paljudega neist oleme varem koostööd teinud. On Kolumbia Lõuna-Ameerikast ja Sri Lanka Aasiast. Aafrikast osaleb kuus riiki ja Euroopast viis, sealhulgas meie kui projekti juhid.
Meil on olnud päris problemaatilisi hetki ja algul ajas koordineerimine mind hulluks. Projektis saab kokku nii palju erinevaid kultuure. Mida ühes kultuuris on normaalne küsida, on teises võib-olla veidi ootamatu. Tähtaegadest kinnipidamised, viisa teemad ja kõik sellised asjad – see koordineerimine juba käib. Võib-olla ongi hea, et suvel olid need kõige hullemad hetked ära. Nüüd oskad juba rahulikult reageerida ega mõtle kohe, et projekt võib ühe või teise ootamatu küsimuse pärast ära jääda.
Räägime lugeja jaoks puust ja punaseks lahti: mis võiks maailmas nelja aasta pärast praegusest paremini olla?
Mina loodan siiralt, et selle tulemusel ei laiene ainult koostöövõrgustik, vaid ka arusaam, et mina siin üksi ei tee oma asja, vaid minu asjast on kasu ka teisel mandril. Niisamuti on teise mandri teadlaste ja ülikoolide tehtu oluline Eesti kontekstis.
“Selle koostöö juures pole vahet, kas uurime mõnd pisikest indiaani keelt, Eestis mõnd väiksemat kohalikku keelt või Maroko tamasikti keelt.”
Selle koostöö juures pole vahet, kas uurime mõnd pisikest indiaani keelt, Eestis mõnd väiksemat kohalikku keelt või Maroko tamasikti keelt. Meil kõigil on väga palju ühist, aga me ei ole siiani kokku saanud. Muidugi konverentsidel saadakse kokku. Tihti saadki mõnel seminaril kohtudes aru, et keegi on professionaalses mõttes hingesugulane. Samas need sidemed ei jää sageli pidama, kui sul pole jätkuteemasid. Veebikoosolekud aitavad kaasa, aga sul peab olema ikkagi jätkuprojektiks rahastus.
Meil on nüüd neli aastat võimalik sellistest inimestest võrgustikku luua. Me loome selle ära kohe projekti alguses. Kõik tulevad kokku Tessaalia ülikooli Kreekas ja sealt edasi juba hargneb, kes läheb kelle juurde õppima. Üksteise juures õppides kogemuste vahetust tuleb palju.
Keelte liigitamiseks on välja mõeldud terve rida mõisteid: pärandkeel, põliskeel, väikekeel, kohalik keel jne. Teie hakkate toetama kohalikke vähemuskeeli. Millised keeled selleks liigituvad?
Kohalikud vähemuskeeled on need, mis on mingis paigas varem olnud. “Aegade algusest” oleks siinkohal palju öeldud, aga need keeled ei ole viimase aja sisserände tulemus – neid kutsutakse autohtoonseteks keelteks. Eestis on need näiteks setod ja võrokesed, mulgid ja muhulased ehk kõik, kes on selles piirkonnas olnud ja kellel on tekkinud oma keel.
Ehk vene vanausulised ja nüüd ukrainlased ei lähe siia alla? Või rannarootslased?
Nemad pigem ei lähe. Üks projekti eesmärke on töötada välja raamistik, kus erinevad terminid erinevatest valdkondadest saaks toodud ühe mütsi alla. Samuti soovime mõista, kas eri mandritel saadakse nendest terminitest ühtemoodi aru, leida n-ö ühine keel keeltest rääkimiseks. Praegu on teooriaid, kuidas erinevaid keeli klassifitseerida, hästi palju – sõltuvalt sellest, kas see on sotsiolingvistika või mingi teine vaatenurk. Meie tahame neid kõiki arvesse võtta. Neli aastat on pikk aeg, me jõuame seda.
“Eestis on need näiteks setod ja võrokesed, mulgid ja muhulased.”
Samuti tahame uurida, kuidas meie partnerriikides kõigisse neisse erinevatesse terminitesse suhtutakse: kuidas keelepoliitika neid käsitleb? kuidas sotsiolingvistika neid käsitleb? Tahame teha sellest hästi suure sünteesi ja raamistiku. Muidu räägime samadest asjadest eri valdkondades eri termineid kasutades.
Intervjuu Merilyn Meristoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Jah, teie projekti tutvustuses seisab, et selle “lõppeesmärk on luua uus raamistik, mis aitab mõista pärand-/vähemuskeelte, riigikeelte, üleimsete keelte ja lingua franca’de omavahelisi suhteid ning nende toimimist erinevates sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides”. Sõna raamistik kõlab kuidagi bürokraatlikuna. Kas saame piltlikult öeldes uue Exceli tabeli, korrastatud terminoloogia või hoopis keelepuu?
Exceli tabelist hoian ma end nii kaugele kui võimalik, ma ei ole Exceliga absoluutselt sõber. Muidugi bürokraatlikus asjaajamises ma kasutan seda, see on vajalik.
Ma ikkagi loodan, et meil tekib projekti tulemusel sisuline tekst: “Need ja need rühmad käsitlevad seda keelenähtust nii ja nii. Samas sedasama nähtust nähakse selles ja selles valguses hoopis nii ja nii”. See peab tulema sünteesiv tekst. Me ei taha anda definitsioone, aga me võtame sisendiks juba antud definitsioonid. Proovime sealt välja tulla ühise arusaamaga, et millest me üldse räägime.
“Aafrikas näiteks on ju mustmiljon keelt – kuidas nemad nendest mõtlevad ja räägivad?”
See on ainult üks asi, mille mõtlesime. Samas oleks kahju võimalust raisku lasta, kui juba nendesse riikidesse kohapeale läheme. Käime nelja aasta jooksul tutvumas, kuidas kohapeal erinevaid keeli üldse mõistetakse. Aafrikas näiteks on ju mustmiljon keelt – kuidas nemad nendest mõtlevad ja räägivad?
Meid huvitab igal pool, mis staatuses mingid keeled on. Kuidas on see saatus kujunenud? Millised on tänased arusaamad, ümbermõtestamised ja ümberhindamised? Siin on ehe näide amazighi keele esiletoomine ja jõustamine Marokos, mida aga Tuneesias veel ei toimu. Millised on aga tulevikuvisioonid? Kõigele järgnevad meie miks-küsimused. Tahame mõista nii palju, kui oma tausta ja ajalooga suudame.
Projekti sõnastusest jääb mulje, et praegu jätab kohalike vähemuskeelte olukord soovida. Mis ikkagi on väikeste kohalike keelte peamine probleem, mis vajab teie projektiga lahendamist? Kas nende õpetamine ja teadvustamine? Kas need ei ole piisavalt toetatud?
See on hästi hea küsimus. Tegelikult me ei lähe selle projektiga lahendama ühtegi probleemi. Meie Eestis läheme näiteks Zaragozasse teada saama, kuidas on koostatud väga spetsiifilisi õppematerjale ühele kindlale vähemuskeelele ehk aragoni keelele Hispaanias. Neil on välja antud suurepärased õpikud. Teised partnerid saavad sellest õppida.
Siinkohal on meil tõesti suur Exceli tabel. Võtsime ette katusmõiste local heritage languages (pärandkeeled). Iga partner käis siis selle katuse all välja oma teemad ja kompetentsid, millega ta on valmis aitama kaasa teiste partnerite professionaalsele arengule. Need pakkumised on seinast seina ja meil tekkis neist neli suurt tööpaketti.
“Ega üks ühele ei saa kunagi midagi üle võtta, aga [teistel] võib olla midagi, mille peale me ise pole mõelnud.”
Järgmise etapina hakkasid partnerid vaatama, mida teised pakkusid ja kellelt võiks mida õppima minna. Eesti projektiliikmetega läheme Zaragozasse õppima, kuidas õppematerjale koostada ja millest üldse alustada, kui tahan luua näiteks mulgi keele õpikut.
Tahan õppida ka metoodikat, kuidas üldse uurida keeleõpet mitmekeelses keskkonnas. Siin saab eeskujuks võtta näiteks erinevad tamasikti keelekoolkonnad Marokos. Mida nende juurest saab õppida? Mis on neilt ülekantavad teadmised ja oskused? Ega üks ühele ei saa kunagi midagi üle võtta, aga neil võib olla midagi, mille peale me ise pole mõelnud.
Mainisin, et meil on neli tööpaketti. Üks on teaduskoostöö toetamine: kuidas toetada doktoranti või juba suure kogemusega teadlast, ikka selles samas keeleuuringute võtmes. Teiseks on meil eraldi tööpaketina keele õpetamine, õppimine ja materjalide koostamine. Siis meil on metoodika: kuidas üks või teine kogukond uurib oma keelega seonduvat. Neljas pakett on keele kasutamine ja säilitamine.
Kas kõik teie 13 partnerit panustavad millegi omalaadsega või mõni ainult õpib teistelt?
Ükski partner ei saa olla ainult võtja rollis. Kõik peavad panustama ja minema ise teiste juurde. Teemasid pakuti projekti ette valmistades välja väga palju. Nüüd ongi huvitav näha, mis olid ligitõmbavamad teemad ja kelle juurde rohkem tahetakse tulla. Kindlasti mõned riigid teevad ettevaatlikumaks, et kas ja kuidas ma sinna nüüd lähen. Sellest hoolimata üritasime alles jätta kõik teemad, kus oli vähemalt kaks-kolm huvilist partnerit, kes tahavad sinna minna.
Intervjuu Merilyn Meristoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Kui kõik millegagi panustavad, siis mis on see, mida Eesti teistele pakub või õpetab?
Eesti pakub metoodikat: näiteks, et mis on tegevusuuring ja kuidas see toimib õpetamise kontekstis. Tegevusuuring on rakendatav väga paljudes valdkondades ja kontekstides, sh keeleteaduses. Siis meil on keelepoliitika, keelekorraldus, dokumentatsioon ja suhtlus sidusrühmade ehk erinevate osapooltega.
Meil on ka suhtlemine vähemuskeeltega. Jagame kõikvõimalikke kogemusi: mis kujul vähemuskeeled omavahel suhtlevad, kuidas nemad avalikkusega suhtlevad, kuidas Tallinna ülikool nendega suhtleb, milliseid kogukondi on loodud, kuidas me oleme seotud. Mina näiteks olen väga tugevalt Sri Lanka kogukonnaga seotud – see on ka kogemusvahetus. Viimaks pakume koolitust, kuidas toetada teadlasi.
Mainisite suurt tabelitäit teemasid, mida üks, teine või kolmas osapool välja pakkus. Eesti panust me nüüd teame, aga mida teised meile õpetavad?
Kõikidelt on midagi õppida. Näiteks seesama sotsiodidaktika keelehariduses, mida Hispaania pakub; lasteraamatud, mis toetavad keeleõpet.
Teisalt näiteks Rumeenial ei ole midagi üldse otseselt vähemuskeeltega seotut, küll aga kaasamine ja võrdsus. Need on olulised vähemustega seotud aspektid, sest vähemuskeelt räägivad sageli just vähemusrahvused. See pealtnäha keelekauge aspekt on hästi oluline ja alles hiljuti hakanud tähelepanu saama. Tööplaanist ongi näha, et päris paljud on valinud neid külastama minna. Rumeenia pidi isegi huviliste arvu piirama.
“Eesti pakub metoodikat: näiteks, et mis on tegevusuuring ja kuidas see toimib õpetamise kontekstis.”
Maroko on välja pakkunud ohustatud keelte teema. Tamasikti keel on neil olnud väljasuremisohus. Nad räägivad selle õpetamisest ja kuidas nad on seda taaselustanud. Samuti on neil olulise teemana mitmekeelne kogukond ja eri keelte roll selles. Maroko on üle läinud keelepoliitikale, kus prantsuse keelt ei taheta seal eriti rääkida, ka mitte lingua franca’na. Pigem on nad valinud inglise keele. Need on nende enda otsused, aga jällegi – et paremini mõista, mida ja miks on tehtud, on mõistlik kohapealsete inimestega rääkida.
Tuneesial on ka keelepoliitikat päris palju. Nendel on samamoodi prantsuse keel, aga nemad räägivad seda vastupidi hea meelega ehk riigiti on keelepoliitika hästi erinev. Tuneesia toob teemana sisse ka lugude jutustamise ning rahvakultuuri. Konkreetsema teemana on neil häälduse uurimine.
See pilt on üpris kirju. Mida veel pakuti?
Meil on veel Kamerun, kelle teema on migratsiooni mõju keeleolukorrale. On ka Sri Lanka, kes räägib oma maapiirkondade näitel võrdsete võimaluste tagamisest. Neil on ju mitu kohalikku keelt: suur singali keel, tamili vähemus, aga ka veda keel, mida kõnelevad päris algsed põliselanikud. Veedasid on aastaid alla surutud ja nende olemasolu on üritatud eitada. Me väga loodame selle projektiga nende juurde jõuda, et teada saada, mida nad teinud on, et kaitsta oma keelt väljasuremise eest.
Togo pakub välja koloniaalmälu ja -maastiku tõlgendamise fotoanalüüsiga, mis on väga konkreetne meetod. Kolumbias on jällegi esil kohalike keelte taaselustamine: kuidas seda on tehtud ja milline on nende keelepoliitika. Siingi tuleb mängu dekoloniseerimine ja vähemuskeelte edendamine.
“Ei ole niimoodi, et Euroopa teaduseetika on üks ja ainus.”
Benini üks teema on lingvistiline etnograafia kui kohapeal kasutatav meetod. See on meie jaoks hästi põnev, kuidas seda korrektselt teha. Nad pakkusid välja ka teaduseetika teema. Seegi on minu meelest erakordselt huvitav. Ei ole niimoodi, et Euroopa teaduseetika on üks ja ainus. Võib-olla nemad näevad seda kuidagi teise nurga alt. Kahjuks keegi seda teemat eriti ei valinud, aga me hoidsime selle kavas alles, sest tahame väga minna sinna ennast harima.
Viimaks on Senegalil on veel ohustatud keelte talletamine ja kogu sellega seotud dokumentatsioon: millest alustada, kuidas seda teha. Selline on projekti teemadering ja, nagu näha, on partnerid väga erinevate võimalustega.
Mainisite ennist, et projekti lõpptulemusena sünnib sisuline tekst. Kas teemade rohkust arvestades on siis oodata põhimõtteliselt raamatut?
Ma ei tea veel öelda, kas me raamatut lubame. Seda me esimesel kokkusaamisel arutamegi. Oleme Tallinnast koos Maris Saagpakuga läbivalt kohal pea terves projektis ja sidus tekst on ainult üks kõrvaljooksvaid teemasid, millega tahame välja tulla.
Küll aga loodan, et koostööst sünnivad erinevad ühised teadusartiklid. Osa riike pakkus ju välja metoodilisi alateemasid. See tähendab, et minul on võib-olla juba andmed olemas ja ma lähen nendega partneri juurde, kellel on uus metoodika: näiteks seesama fotoanalüüs. Fotopangad on ju paljudel, aga kuidas Togo teadlased neid tõlgendavad? Vaatame siis üheskoos, kas mul on läbi selle uue metoodika prisma võimalik oma andmeid kuidagi teisiti analüüsida. Ehk ma loodan koostegemist juba olemasolevate asjade pealt.
Intervjuu Merilyn Meristoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Mulle tundubki, et siin on hästi suur võit just teadlaskonnale, kes saab neli aastat võrgustuda. Milliseid väärtuslikke kontakte olete juba projektiga seoses saanud ja milliseid uksi see kõik veel võiks avada?
Iga partner tundis eelnevalt juba kedagi, mis on ühest küljest suur pluss. Mina olin pea kõigi partneritega kas otseselt või kaudselt varasemas kokkupuutes olnud.
“Mõte pole lihtsalt, et saame kokku ja lobiseme – eks see on ka tore, aga neli aastat nii ei ole jätkusuutlik.”
Jah, võrgustumine on üks osa projektist, aga me ei tegele neli aastat ainult sellega. Koostöö on vaja järgmisele tasemele viia, kus võrgustumise tulemusel hakkaks sündima erinevaid järgmisi asju. See on juba peenelt meile projekti sisse kirjutatud, mis saavad olema meie tööpakettide tulemused. Need on päris konkreetsed asjad. Mõte pole lihtsalt, et saame kokku ja lobiseme – eks see on ka tore, aga neli aastat nii ei ole jätkusuutlik.
Meie projekt kuulub ühe Euroopa Horisondi alameetme alla. Kindlasti on selle meetme üks eesmärke järgmiste sammude ja teadusprojektide ettevalmistamine. Mina loodan, et neljanda aasta lõpuks on meil mõned uued taotlused valmis. Partnerid on ju üksteist leidnud. Muidugi, kolmeteistkümnekesi suuri teadusprojekte teha on sageli liig, aga kui ka osa neist ühise keele leiab, liigub midagi edasi.
Ühise keele – see on väga hea kalambuur teie keeleteadusliku projekti juurde. Kui aga tõsiselt jätkata, siis kas juba võib ust paotada, mis need järgmised ühised ettevõtmised oleksid?
Need oleksid samuti Horisondi projektid, aga ka kohalikud teadusprojektid. Kohaliku all pean silmas näiteks Eesti Teadusagentuuri projekte. Neis on muidugi sageli prioriteet enda riigiga seotud ja tuleb hästi läbi mõelda, mida Eesti ootab. Ma ei saa sinna kaasata Aafrika partnereid, sest kui Eesti maksumaksja rahastab, peab seal olema Eesti riigile pakutav väärtus. Samas arvan ikkagi, et on võimalik leida erinevaid võimalusi ja vaatenurki.
Kui rääkidagi veel Eesti kontekstist, siis kuidas meie enda väikestel keeltel üldse läheb? On need esil või võiks neid rohkem esile tõsta?
Minu isiklik kogemus nendega on tulnud ühest küljest Põlvamaal veedetud lapsepõlve suvedest lõunaeesti keelt rääkivate vanavanemate juures ja Võrumaa sugulaste kaudu. Teisest küljest on kokkupuudet olnud läbi keelenõukogu, kellega me käisime mõned aastad tagasi Setomaal ja setokeelses lasteaias. Meil on oma väikekeelte kohta nii häid näiteid: kuulsime ja nägime, kuidas kogu õppetöö oligi seto keeles. Maris Saagpakk ise on samas Muhu saare taustaga ja temal on häid kogemusi jagada, kuidas on lood muhu keelega.
“Kes olen mina ütlema, kuidas on olukord Võrumaal? Me peame sinna minema.”
Nelja aasta jooksul tulevad väga paljud partnerid nüüd Eestisse visiidile. Nendega plaanime kindlasti teha koos meie inimestega väikekeelte juurde külastusi. Kes olen mina ütlema, kuidas on olukord Võrumaal? Me peame sinna minema.
Me ise võtame Eestis külalisi vastu hästi palju, ja proovime ajastada, et nad kõik ei tule täiesti suvalistel hetkedel. Oleme isegi kahe aasta pärast toimuva suvekooli välja kuulutanud. Sinna tuleb hästi palju just Aafrika partnereid. Sel ajal sooviksime koostööd teha meie Eesti kohalike keelte keskuste ja inimestega, et kahepoolselt kogemusi jagada.
Intervjuu Merilyn Meristoga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
See aeg saab kahtlemata tegus olema. Kui tulevikku vaadata, siis mida ees ootavast kõige rohkem loodate või kardate?
Ma kardan võib-olla selle tohutu potentsiaali liiga vähest ärakasutamist. Kardan, et juba poole peal tekib tunne, et oleks võinud veel seda ja teist ja miks ma kolmanda peale varem ei mõelnud.
Tahaksin jõuda kogu aeg jooksvalt kirja panna kõiki uusi ideid, sest see projekt on nii avatud ja paindlik. Jah, meil on tööpaketid ja konkreetsed teemad, aga nende all on võimalik teha nii palju asju. Inimestel peab kõigepealt olema võimalus ajurünnakuks. Projekt toimub konvendipõhiselt ehk ma lähen nüüd kuuks ajaks Tessaaliasse kohapeale. Projekti rahastaja Euroopa Komisjon näebki ette, et 30 päeva oled seal ja töötadki 100 protsenti selle projekti nimel. Tahan kohapeal kõik võimalused maksimaalselt ära kasutada.
Te ei lähe ainult kohvi jooma ja lobisema.
Jaa, täpselt. Oluline on, et selle tulemusel sünniks midagi. Näiteks võib selle tulemusel sündida see, et me teeme mingisuguse ainekursuse ümber. Partnerriik juba tegi, nendel on selleks hea põhjendus, aga äkki töötaks see ka meil? Ümberdisainimine võib ka olla üks selle projekti reaalne tulemus. Ei pea olema tingimata ainult teadusartikkel.
Eks muidugi me teadlastena tahame midagi uurida, andmeid koguda, analüüsida ja tulemusi esitada. Samas tahame, et välja tuleks midagi väga praktilist. Kusagilt pisikesest asjast peab see alguse saama. Kui mõni teine riik või partner inspireerib, ei tähenda see, et seal tehakse midagi paremini, aga meie saame lihtsalt uue mõtte, mida võiks rakendada.
Mis siis muud, kui jõudu tööle.
Aitäh.