2023. aasta kevadel andis Banks võistlusvälisel ajal dopinguproovi, millest leiti kahe keelatud aine jälgi – neist esimene oli formoterool, mida ta oli arstiretsepti alusel astmaraviks kasutanud juba neli aastat ning teine oli diureetikum kloortalidoon, mida leiti nii väikeses koguses, mis viitas saastumisele. Suurbritannia dopinguagentuur leidiski, et Banksil puudus süü ning otsustas, et talle ei määrata võistluskeeldu. Sellega polnud aga rahul Maailma Antidopingu Agentuur (WADA), pöördudes rahvusvahelisse spordiarbitraaži (CAS), kus nõuti Banksile võistluskeeldu. Ja WADA sai lõpuks ka enda tahtmise.

Banksi lugu sarnaneb mõningal määral kreeka-rooma maadluse olümpiahõbeda ja kahekordse maailmameistri Heiki Nabi kaasusega. Laboris tuvastati üliväike kogus keelatud ainet, CAS põhimõtteliselt nõustus, et tõenäoliselt pole sportlane teadlikult pettusega tegelenud, aga kuna allikat ei suudetud tõestada, oli tulemuseks ikkagi võistluskeeld.

ERR kohtus 35-aastase Banksiga oktoobri alguses Soomes Tamperes peetud spordikonverentsil “Play the Game”, kus üheks läbivaks teemaks oli dopinguvastane võitlus ning probleemid, millega selles valdkonnas silmitsi seistakse – kuidas muuta see võitlus usaldusväärsemaks ja läbipaistvamaks.

Hajo Seppelt ja Travis Tygart Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game

Kõige valjuhäälsemalt kritiseerisid seal WADA-t – lisaks Banksile – USA antidopingu juht Travis Tygart ja tuntud Saksamaa dopinguajakirjanik Hajo Seppelt, aga ka mitmed teised. Tygart rääkis eelmisel kevadel lahvatanud skandaalist, kui ilmnes, et WADA oli maha salanud, et 23 Hiina tippujujat andsid 2021. aastal positiivse dopinguproovi. Ujujatele ei määratud uurimise ajaks isegi ajutist võistluskeeldu ning suur osa neist lubati seitse kuud hiljem Tokyo olümpiamängudele. Hiinlaste väitel tarvitasid ujujad keelatud ainet tahtmatult ja väikeses koguses ja seetõttu pääsesid nad ka karistusest. Selle juhtumi asjaolude tõttu peatas USA valitsus WADA-le toetuse maksmise, kuna WADA pole siiani olnud nõus Kongressi ees selgitusi jagama.

Lisaks Hiina ujujate ja Banksi juhtumitele räägiti “Play the Game” konverentsil veel mitmetest saastumisjuhtumitest, näiteks ütles Tygart, et viimase viie aasta jooksul on USA-s pea 40 protsenti dopingukaasustest osutunud saastumiseks. Tema – ja ka paljude teadlaste sõnul – tuleks muuta piirmäärasid, et ilmselged saastumised ei läheks kirja positiivse proovina. Taani antidopingu juht Kim Ravn tõi välja, et tänapäeval on laborid juba nii tundlikud, et kui tilgutada olümpiabasseini üks tilk keelatud ainet ja siis seal basseinis ujuda, oleks kindlasti tulemuseks positiivne dopinguproov. Ühest tilgast!

Travis Tygart Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game

Lizzy, räägi palun alustuseks natuke enda juhtumist.

Minu juhtum on selline, mida nimetaksin tõeliseks saastumiseks, kus sportlane teeb absoluutselt kõik, mis võimalik, et vältida keelatud ainete sattumist organismi. Aga proovist leitakse üliväike kogus mingit ainet, mis on tavaliselt peaaegu jälitamatu saasteaine. Sportlane pole süüdi ega olnud hooletu, sportlane poleks saanud midagi teisiti teha.

Saasteaine võib olla vees või toidus, näiteks lihas, aga ka ravimites. Ja on väga hästi tõestatud, et positiivse proovi võib saada ka inimliku kontakti kaudu. Kui keegi, kellega sul on intiimsuhe või isegi kelle kätt sa oled surunud, on kasutanud keelatud ainet, annad positiivse proovi. Ma arvan, et ka teaduses on nüüdseks väga selgelt ära tõestatud, et sportlased võivad saastumisega kokku puutuda läbi täiesti süütute tegevuste, mida teeks ka iga tavaline inimene, kes ei ole sportlane. Kui neid inimesi testitaks dopingukontrollis, leitaks nende proovist samuti midagi keelatut, ilma et nad ise teaksid, et see nende organismis on.

Mina olin olukorras, kus 79 päeva ehk peaaegu kolm kuud pärast uriiniproovi andmist sain teate, et olin andnud positiivse proovi, minu uriinist leiti väga väikeses koguses diureetikumi.

Ma ei oska seda isegi ette kujutada, kui oled enda teada olnud väga hoolas ja ettevaatlik, aga ühtäkki potsatab su postkasti selline kiri. Mida sa siis tundsid?

Ma arvan, et keegi päriselt ei mõtle, milline see olukord oleks, sest seda pole võimalik ette kujutada, kui õudne see tegelikult on. Samas, puhta sportlasena on see miski, mille peale ikka mõtled ja muretsed. Olin ka mõelnud: mis siis, kui minuga midagi sellist juhtuks? Minu jaoks oli see tõeline õudusunenägu. Olin sel ajal kodust umbes 50 km kaugusel treeningsõidul. Olin üksinda. See oli reedene päev ja kuskil nelja paiku sain kõige kohutavama sõnastusega meili: te võite olla toime pannud rikkumise.

Sel hetkel sa ei tea, mis ainega on tegu, mida see kogus tähendab. See on lihtsalt number. See ei tähendanud minu jaoks midagi, sest see ei kuulunud minu maailma. Praegu võin juba öelda, et olen praktiliselt ekspert, aga kaks aastat tagasi polnud mul aimugi. Hakkasin otsima, mis aine see on ja kust see võib tulla, mille sees seda on. Ja kuidas sai see minu uriini sattuda?

Helistasin kõigepealt enda abikaasale ja siis agendile, kes oli parasjagu naiste Tour de France’il. Ta oli ajakirjanikest ümbritsetud ja pidi eemale astuma, aga siis oli ta lihtsalt imeline – rahulikult selgitas, mis on meie järgmised sammud. Sest minul polnud aimugi, olin täiesti löödud. Teadsin, et vajan advokaati, aga miks peaks ühel tavaliselt sportlasel olema advokaat? Ja siis oli selles kirjas, et mul on seitse päeva vastamiseks, vastasel juhul esitame süüdistuse.

Lizzy Banks Autor/allikas: SCANPIX/AP

Samas teavitati sind alles 79 päeva pärast proovi andmist.

Jah! Neil oli 79 päeva aega! Kuna ma sain kirja reede pärastlõunal, kaotasin kohe kolm päeva – sest nädalavahetus tuli vahele. Olin segaduses, teadmata, kuidas peaksin tõestama midagi, mida kunagi ei juhtunudki? Et ma pole kunagi tahtlikult või teadlikult keelatud aineid tarvitanud. See oli täiesti kohutav olukord, kust end ühtäkki leida.

Üsna kiiresti otsustasin, et hakkan süsteemiga võitlema, sest see kõik oli lihtsalt nii vale. Mulle öeldi, et ma ei pääse võistluskeelust, kui ma ei suuda leida kindlat allikat, kust see aine mu organismi sattus. Hoolimata paljudest testidest ei õnnestunud mul seda tuvastada. Kulutasin esimese kahe kuuga umbes 46 000 eurot õigusabikuludele ja ravimite testimisele, aga siis pidin hakkama kõike ise tegema, sest mul polnud enam raha.

Häda oli selles, et mul polnud enam neid ravimeid, mida olin tol päeval kasutanud, sest sellest oli ju kolm kuud möödas. Võtsin neid ravimeid igapäevaselt, ma ei hoidnud pakke alles. Ja ma polnud saanud sellist antidopinguharidust, kus oleks öeldud, et ravimid võivad olla risk. Ma arvan, et saastumine tuli astmaravimitest, aga ma ei saa kunagi päriselt teada, sest ma ei saanud seda tõestada – antidopingusüsteem ei andnud mulle selleks võimalust.

Lõpuks leidis Suurbritannia antidoping, et ma polnud süüdi, keeldu ei määratud. Aga siis otsustas WADA nende otsuse edasi kaevata ja asi läks CAS-i. 500 päeva hiljem toimus istung. Ja rohkem kui 800 päeva pärast proovi andmist sain CAS-ist otsuse. Nad ütlesid, et ma pole petnud, vastupidi, olen olnud äärmiselt hoolas. Nad ütlesid, et olen aus sportlane. Mulle on öeldud, et see on üsna harukordne, et CAS kasutas sellist sõnastust. Aga sellest on vähe lohutust, kui tulemuseks oli ikkagi kaheaastane võistluskeeld. Lisaks muutsid nad oma reeglite sõnastust, millega muudeti tõendamiskoormat. Ja see tähendas, et nende uue sõnastuse järgi olnuks mul ainus viis enda süütust tõestada siis, kui oleksin leidnud, testinud ja tõestanud täpse saasteallika. Aga see oli võimatu nende 79 päeva tõttu, mil mind polnud teavitatud.  

Või kui näiteks saasteallikas oleks hoopis vesi, olekski täiesti võimatu tõestada, kust saastumine tuli. Ratturid võtavad vett ka avalikest kraanidest, aga kuidas peaks tagantjärele tõestama, et just sealt tuli saastumine, kui nii palju aega on möödas? Näiteks Lausanne’i ülikooli toksikoloogi Nathalie Chevre’i uurimustööst ilmnes, et Genfi järve vees on vähemalt 60 tonni ravimeid ja hügieenitooteid. Saastumine on igal pool! Aga kui sportlasel pole võimekust ja tõendeid, siis teda karistatakse.

WADA-l on tavaliselt edasikaebamiseks aega 42 päeva, sinu juhtumi puhul ootasid nad sisuliselt viimase minutini. Kas see tundus sulle nagu osa karistusest, et nii kaua oodati?

Jah. Ja neil on täiesti ükskõik. Neid absoluutselt ei huvita. Meie pole nende jaoks inimesed ja minu kogemus vahekohtus näitab seda väga selgelt. Nad rikkusid korduvalt reegleid, esitasid dokumente pärast tähtaega ja CAS lubas neil seda kõike teha.

Hajo Seppelt Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game

Minu jaoks oli kogu konverentsi üks absurdsemaid lauseid see, mida vahendas Hajo Seppelt. Et toona äsja ametisse asunud WADA juhtkond tahtis temaga kümme aastat tagasi kohtuda ja vestelda ning kui Seppelt ütles neile, et tema seisab puhta spordi eest ja tahab kaitsta puhtaid sportlasi, siis WADA vastas: “Meie prioriteet on kaitsta WADA-t.”

See on täiesti naelapea pihta, täpselt niimoodi ongi. Kogu selle protsessi jooksul on olnud juttu sportlasesõbralikust ja WADA-sõbralikust lähenemisest. Aga asi ei ole selles. Asi ei ole selles, et tõestada iga hinna eest, et WADA-l on õigus. Nad tahavad võita iga hinna eest. Nad teevad ükskõik mida, et säilitada oma võimupositsiooni. Aga see ei ole selle süsteemi mõte. Küsimus on selles, kas reegleid rakendatakse õiglaselt? Kas nendes juhtumites kehtivad päris seadused? Kus on terve mõistus? Midagi sellist pole. Neid ei huvita reeglite järgimine – nad tahavad lihtsalt sanktsioone jõustada. Nad tahavad võimalikult pikki karistusi. Kui sportlane ei saa karistada, siis nemad näevad seda kui oma kaotust, selle asemel et mõelda, et see võis tegelikult olla õiglane otsus.

Soovitan vaadata USA sprinteri Erriyon Knightoni juhtumit. CAS rahuldas WADA kaebuse ja talle määrati nelja-aastane võistluskeeld. Ja kui lugeda, kuidas WADA seda enda kodulehel kajastas, siis see on äärmiselt agressiivses toonis, sisuliselt nad rõõmustavad, et ta sai karistada. See näitab, et nende jaoks oli oluline ainult see, et nad võitsid, mitte see, kas see oli ka õiglane karistus. WADA peaks püüdma neid, kes päriselt petavad, mitte ahistama sportlasi, kellega midagi juhtus, ilma et nad oleksid ise süüdi olnud. Saastumisjuhtumid on neile kerged võidud. Mina olin neile lihtne sihtmärk.

Kindlasti on ka palju neid, kes ei usu saastumisse. Väike kogus võib ju olla ka mikrodooside tõttu või puhtalt sellepärast, et keelatud aine on hakanud sportlase organismist kaduma. Kuidas peaks uskuma neid, kes ütlevad, et tegu oli saastumisega?

Jah, tõsi, see on keeruline. Väga väikese koguse puhul on alati mitu võimalikku seletust: saastumine, dopingudoosi lõpp või mikrodoosimine. Ja diureetikumide puhul on see üldiselt üsna selge. Koguste osas on tavaliselt kaks väga selgelt eristuvat gruppi. Kui teha graafik kõikidest kontsentratsioonidest, oleks sul üks väga madala tasemega grupp, siis väga suur vahe ja seejärel teine suur grupp kõrgete väärtustega. Seega diureetikumide puhul saab teatud taseme puhul öelda, et tegu on peaaegu kindlasti saastega.

Lihajuhtumid on minu arvates keerulisemad. Ma ei ole ekspert ega väidagi seda olevat, aga saan aru, et seal võib madal tase tähendada üht või teist. Kuid on olemas ka viise, kuidas seda täpsemalt uurida – näiteks teise andmepunkti abil. Kui sul on teine test, mis annab teise mõõtmise, siis on mõne aine puhul nii, et kui tegu on saastumisega ja tase on madal, langeb see väga kiiresti. Aga kui tegu on dopinguga, võib tase olla küll madal, kuid püsib madalana väga pikalt.

Lizzy Banks konverentsil “Play the Game” arutelupaneelis Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game

Ma arvan, et lahendus oleks kasutada n-ö ebatüüpilise leiu süsteemi. Neile, kes seda terminit ei tunne: selle süsteemi puhul ei lasu tõendamiskoormus teatud taseme juures sportlasel, vaid vastupidi. Kui kogus on alla teatud taseme, teavitatakse sportlast, et proovis on olnud positiivne leid ja et midagi ebatavalist võib olla juhtunud, kuid tõendamiskoormus, et tegemist oli millegi pahatahtliku või keelatuga, lasub testi teinud asutusel.

Minimaalsed raporteerimispiirid aitaksid suurel määral lahendada saastumise probleemi. Jah, mikrodoosimise probleem jääb, aga päris petturid ei kasuta sageli mikrodoose, nad tegelevad keerukamate asjadega. Seega väita, et minimaalsete raporteerimispiiride kasutuselevõtt hävitaks kogu süsteemi, on väga suur üldistamine. Mõned inimesed lihtsalt ei mõista, mis on tegelikult toimunud – testide tundlikkus on kasvanud rohkem kui tuhande korra võrra.

Kuidas peaks sportlane üldse end saastumise eest kaitsma? Kuulsime konverentsil, kuidas USA jooksja Shelby Houlihan andis positiivse proovi ja tema advokaadid tõestasid ära, et ta sõi burritot, mis oli ostetud sellisest söögikohast, kus valmistati toitu ka seasoolikatest ja WADA ise on teinud uurimustöö, kust ilmnes, et seasoolikad võivad sisaldada nandrolooni. Kuidas peaks sportlane seda teadma?

Selles ongi probleem. Enda kaitsmine muutub üha rohkem võimatuks. Kõik on nii riskantne. Pakun, et saastumisjuhtumeid tuleb üha enam, sportlased annavad positiivseid proove, kuigi pole midagi valesti teinud. Tõendamiskoormus lasub reguleerival asutusel, aga nemad ei saa süsteemi muuta. Rahvuslikud dopinguagentuurid või ITA peavad järgima neid halbu reegleid, mis WADA on kehtestanud.

Kuidas sportlased nii elada saavad? Põhimõtteliselt peab lihtsalt lootma, et sa ei osutu üheks õnnetuks, kelle proovist midagi leitakse. Sportlasi tuleks rohkem harida, et ka täiesti tavalised ravimid – näiteks valuvaigisti – võivad ikka saastunud. Tavakasutajale ohutud, aga sportlaste jaoks ületab saastumine piirmäära ja tulemuseks on positiivne test.

Nii et mida saavad sportlased teha? Püüda olla võimalikult ettevaatlikud. Aga lõppkokkuvõttes peab muutus tulema ülevalt poolt, WADA on see, kes saab reegleid muuta, keegi teine ei saa seda teha. Küll aga saavad teised nõuda muutusi.

Lizzy Banks ja Hajo Seppelt Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game

Kas sa oled näinud seda Seppelti tiimi dokumentaalfilmi mittesihilikust dopingutarvitamisest? Kus nad tegid testi, et pelgalt keelatud ainega kellegi sõrmeotsaga puudutamise tagajärg oli, et inimesed andsid 14 päeva järjest positiivse proovi. See film tuli välja 2021, mingeid järeldusi pole tehtud.

Jah. Põhjus on selles, et WADA juhtkond ei ole muutunud. Seal on tipus halvad inimesed, keda lihtsalt ei huvita. Ja kui me ei suuda neid inimesi välja vahetada, siis me ei saa süsteemi muuta. Aga neid inimesi saab muuta. Mingil hetkel nad surevad. Morbiidne suhtumine, aga noh… mingil hetkel nad vahetuvad nagunii. Näiteks WADA president tohib järjest ametis olla ainult kaks ametiaega, aga pragune president muutis reegleid, tegi niimoodi, et ta valiti ka kolmandaks ametiajaks. Ja pani kandidaatide nimekirja ainult ennast.

Seega, jah, neid inimesi on keeruline välja vahetada, aga millalgi peab see juhtuma. Mulle on öeldud, et kogu see süsteem tuleks maha põletada, aga sellega ma ei nõustu. Olen kindel, et WADA-s on ka palju häid inimesi, kes teevad päriselt häid asju. Aga selle juhtkonnas on halvad inimesed ja asjad on mädad. Seega on vaja vabaneda nendest inimestest, kes tahavad iga hinna eest ainult võita, vahendeid valimata. Ja siis võiks meil olla kõige imelisem, kõige uuendusmeelsem organisatsioon, kõige positiivsem jõud spordis, mis tahab muutusi ellu viia. Aga praegu ei ole neid inimesi, kes seda eest veaks. Nii et visake nemad välja ja pange mind asemele ja siis oleksime juba poolel teel!

Kas see oli su teadlik otsus hakata kasutama enda häält, et proovida aidata muutusi läbi suruda?

Jah ja ei. Ma ei tea, mis saab edasi. Olin sellel konverentsil ja mõtlesin, et homme astun sellest kõigest eemale ja mul pole spordiga enam kunagi mingit pistmist. Kasutasin enda häält, et enda juhtumi käigus midagi muuta ja seetõttu ma ka võitlesin enda eest. Sest ma teadsin juba esimeste nädalate jooksul, et rattaspordiga on kõik.

Miks nii?

Sest ma sain väga lühikese ajaga aru, mida see lugu minuga tegi. Mida see tegi minu abikaasaga. See on kahjustanud paljusid inimesi. See laastas meid rahaliselt ja see mõjutab meid siiani, mul pole üle kahe aasta sissetulekut olnud. Aga see mõju pole olnud ainult rahaline. Kuigi, muidugi on ka raha oluline ja mul on tohutult vedanud, et mu abikaasal on töökoht, mis võimaldas mul ennast täielikult enda kaitsmisele pühendada. Kui ma ütlen, et tegelesin sellega täiskohaga, siis tegelikult tegin ületunde – töötasin selle kallal tuhandeid tunde. Ja ma tundsin, et ma ei saa riskida sellega, et naasen sporti, kus mind kogu aeg testitakse ja midagi sellist võib minuga uuesti juhtuda.

Üsna alguses mõtlesin, et kui keegi suudab tõestada, et see süsteem on vale, olen see mina. Sest ma tegin kõik õigesti ja suudan seda tõestada. Mul on väga vedanud, et mul on hea haridus, enne profiratturiks hakkamist õppisin meditsiini, nii et mul olid ka teaduslikud teadmised olemas. Ma pole advokaat, aga ausalt öeldes polnud nendest materjalidest keeruline aru saada. Ja seetõttu ma uskusingi, et suudan midagi ära teha.

Lizzy Banks Autor/allikas: SCANPIX/AP

Aga tegelikult tahtsin mitu korda selle kõik lihtsalt pooleli jätta. Ja ma tean, et parem olekski olnud kõik pooleli jätta, sest siis ma oleksin saanud juba kaks aastat tagasi tervenemisprotsessiga alustada. Oleksin saanud hakata enda elu uuesti üles ehitama, otsima uut karjääri. Paraku ma pole inimene, kes alla annab ja lepib ebaõiglusega. Seega ma otsustasin võidelda.

Kui WADA edasi kaebas, oleksin võinud paluda kokkulepet ja sellega olnukski kõik läbi. Nad oleksid leppinud, et see oli tahtmatu saastumine ja mu keeld oleks läbi saanud. Aga ma ei olnud valmis seda tegema, sest need asjad ei tohiks niimoodi käia. Sportlane, kes pole midagi valesti teinud, ei peaks kandma pikemat karistust kui keegi, kes annab järele süsteemile, mis on täis kiusajaid.

Kas sa tunned, et sind karistati kuidagi karmimalt, sest sa julgesid enda eest seista?

(ohkab sügavalt) Üheksa kuu sees oli geograafiliselt üsna väikesel alal Euroopas viis kloortalidooni juhtumit. Poola jalgpallur, kellele määrati üheksakuuline võistluskeeld. Norra maastikujooksja, kes sai 16-kuulise keelu. Saksamaa rattur, 21-kuuline võistluskeeld. Prantsusmaa BMX-rattur, kaheaastane võistluskeeld. Ja mina, kellele CAS määras kaheaastase võistluskeelu, aga kuna nad ei teinud seda tagasiulatuvalt, oli karistuseks tegelikult kolm aastat, kaks kuud ja kaheksa päeva. Mind karistati äärmiselt karmilt, lihtsalt sellepärast, et julgesin süsteemi vastu minna (muutub emotsionaalseks). Võitlesin selle eest, et karistus määrataks tagasiulatuvalt ja CAS oli valmis selle peale mõtlema alles siis, kui tasusin 10 000 Šveitsi franki. Isegi WADA nõustus, et karistus pidanuks olema tagasiulatuvalt, CAS ise ütles, et ma olen puhas sportlane… aga ikkagi koheldi mind nii karmilt. Ja kui lõpuks muudeti karistus tagasiulatuvaks, oli selle saaga algusest kulunud kaks aastat, kaks kuud ja 11 päeva.

Näen, et sellest rääkimine muudab sind ikka veel väga emotsionaalseks. Oled sa üldse tervenemisprotsessiga alustanud? Või on veel pikk tee minna?

Hea küsimus. Mul pole aimugi. Kui enda kodulehele teist artiklit kirjutasin, olin pidevalt väga halvas seisus. Vaatasin uuesti CAS-i istungi videot, et ma faktidega ei eksiks, aga ma poleks pidanud seda tegema, sest ausalt öeldes mäletan seda päeva väga selgelt. Sest see oli nii põrgulik, et ma ei suuda seda kunagi unustada. Kirjutades hakkasin pidevalt nutma, mul olid paanikahood. Abikaasa ütles, et see pole seda väärt, kui see mulle niimoodi mõjub. Aga ma tundsin, et pean enda loo ära rääkima. Nii enda pärast kui ka laiemalt, et WADA ei saaks pidevalt puhta nahaga pääseda. Ja kui see on avalikult leitav, äkki on sellest kunagi kellelegi kasu.

Mulle tundub, et tegelikult oli see protsess ka kergelt puhastava mõjuga ja kokkuvõttes see aitas mind. Aga kui mind “Play the Game’ile” kutsuti, pidin kaks erinevat esitlust kokku panema ja see oli jälle täiesti kohutav kogemus. Ma ei saa oma eluga edasi minna ja terveneda, sest mul pole kuhugi minna. Rattamaailmas mind ei taheta. Keegi ei taha mind. Oli töökohti, mida mulle varem pakuti, aga nüüd on need võimalused kadunud. Nüüd, kui mulle on karistus määratud, ei taha mind enam keegi.

Lizzy Banks Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game

Kindlasti pole ma veel sellest üle saanud. Ilmselt olen veelgi hullemas seisus, sest lisaks kogetud traumale on mul nüüd ka traumajärgne stress sellest, kuidas WADA käitus, kuidas nad väänasid reegleid, moonutasid tõendeid.

Jah, ma pole kindlasti veel tervenenud. Minuga pole kõik korras. Jah, on olnud väga tore kuulda inimesi ütlemas: “Mul on kahju ja võib-olla saame seda ja võib-olla teist teha.” Aga tegelikult lähen koju ja seal pole midagi. Pole midagi alles jäänud sellest, mille nimel ma kümme aastat töötasin ja seejärel kaks aastat õigluse eest seisin. See pole positiivne tulemus. See pole nii, et kui sa õigluse eest seisad ja selle eest võitled, siis saab kõik korda. Sest kõik pole hästi. Ma olen praegu väga halvas seisus, nii rahaliselt kui ka psühholoogiliselt.

Nii et ilmselt pole mõtet lõpetuseks küsida, milline su tulevik välja näeb või mida sa edasi plaanid teha?

Jah, sest ma lihtsalt ei tea. Tegelikult oleme kolimas ja kavatsen keskenduda remondile. Registreerisin ennast viiepäevasele torutööde kursusele ja siis on mul plaanis ka elektritöid õppida. Vaatasin tegelikult hiljuti ka töökuulutusi, aga ma ei tea, kas mu tulevik on spordis. Olgu see siis spordieetika poolel või kuskil mujal. Ma ei tea, mis võimalused üldse on. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas kuskile kandideerida, sest esiteks pean kindlasti eelarvamustega kokku puutuma, teiseks pole mul viimase kahe aasta kohta midagi CV-sse panna. Kuigi see on üsna muljetavaldav, mida olen teinud, aga ma ei tea, kuidas seda CV-sse panna.

* * *

Lizzy Banksi kaasusest saab detailsemalt lugeda tema kodulehelt.

* * *

Mida saab sportlane teha, et vähendada mittesihiliku positiivse proovi andmist?

  • Kaaludes toidulisandi tarbimist, tuleb kasutada n-ö otsustuspuud
  • Valides toidulisandeid, hinnata selle riske ja kasutegureid.
  • Toidulisandi ja ravimi koostisosi tuleb kontrollida Ravimiotsingust või välismaal ravimeid ostes GlobalDRO keskkonnast vastava riigi andmebaasist. Pea meeles, et sama toode, sama pakend eri riikides võib sisaldada erinevaid koostisosi ja ka kogused võivad erineda. Kontrolli!
  • Eelistada kolmandate sõltumatute osapoolte poolt teatud hulga dopinguainete vastu testitud tooteid. Sellist teenust osutavad Euroopas Informed Sport, Kölni nimekiri, NZVT, Austraalias Hasta, Ameerikas BSCG ja NSF. Iga alusetäit testivad Informed Sport, Hasta ja BSCG. Kõigil teenusepakkujatel on oma veebilehel nimekiri toodetest, mis on testitud, kuid toote aegudes see info kustutatakse, mistõttu tuleb teha otsingust (partiinumbri põhjal) kuvatõmmis, fikseerides ka otsingu kuupäeva ja kellaaja.
  • Dokumenteerida kõik toidulisandiga seonduv: toote nimi, tootja- ja pakendiinfo, partiinumber (võivad olla piltidena), kirjutada üles tarbitud kogused ja periood, mil toodet kasutati.
  • Jätta alles ostukviitung ning säilitada väike kogus toidulisandist, et positiivse proovitulemuse korral saaks testida võimalikku saastumist.

Mis võivad veel saastumist põhjustada?

Toit, eriti liha: sportlane peab teadma, et liha ja veel mõningad toidud võivad põhjustada tahtmatut saastumist, eriti teatud piirkondades. Välismaal toitudes tuleks riske hinnata ja vähendada (nt kontrollida reisisoovitusi, vältida tänavatoitu, eelistada ohutuid allikaid), lisaks tuleb vältida ebaturvalisi veeallikaid (nt eelistada pudelivett) ning olla teadlik geograafilistest erinevustest saastumise riskides.

CBD ja kanepitooted: tuleb olla teadlik, et CBD tooted võivad sisaldada THC-d ja seetõttu võivad viia antidopingu reeglite rikkumiseni.

Füüsiline ja intiimne kontakt: saastumine võib toimuda füüsilise või intiimse kontakti kaudu, näiteks massaaži, suudlemise või seksuaalakti käigus. Sportlane peab teadma, et oluline on teavitada partnereid ja tugipersonali (nt füsioterapeute, massööre), et oled professionaalne sportlane, kes allub antidopingu reeglitele.

Allikas: EADSE