Olen varem avaldanud kultuuriportaalis hulga artikleid nii Betti Alveri kui ka Heiti Talviku kohta, seekord aga püüan vaadelda neid koos, püüan esile tuua selle ainulaadse luuletajapaari vaimuilmade tugevat vastastikust mõju ning käsitleda pisut lähemalt ka nende abielu. Ulatusliku teema puhul on siinkohal piirdutud 1930. aastate ja “arbujate ajaga”. Ajastasin selle vaatluse Betti Alveri 119. sünniaastapäevaks.

23. novembril 1906 Jõgeval sündinud Betti Alver omandas hariduse esmalt Tartus Puškini-nimelises tütarlaste gümnaasiumis ja seejärel Tartu tütarlaste gümnaasiumis, kus sai heal tasemel selgeks saksa ja vene keele ning õppis ka prantsuse ja inglise keelt.

Õpingud jätkusid Tartu Ülikoolis (1924–1927, eesti keel ja kirjandus). Sellest ajast on Betti Alver meenutanud: “Mina ise ei julgenud oma luulet teistele avaldada. Meeleldi kuulasin kaaslaste loomingut. Kaasüliõpilane Heiti Talvik luges tihti oma värsse sõpradele ette. Kord võtsin julguse kokku ja ütlesin Heiti Talvikule, et mul on ka üks luuletus. Luuletuse pealkiri oli “Äkki ilm läks sulale”. See ongi üks mu esimesi luuletusi, mis hiljem kirjandusse läinud.”1

Muide, teisal on jäädvustatud ka reageering etteloetule: “Talvik ohanud kuidagi kergendatult ning öelnud: “Jumal tänatud, ma kartsin, et on armastusest…””2

Noorest Betti Alverist rääkides on ikka meenutatud tema erilist, otse ebamaist ilu. Näiteks Elo Tuglas oma “Tartu päevikus” toonitab: “Betti nägi väga ilus välja. (—) Silmad nagu tähed säramas. Ilus ja huvitav naine!”3 Bernard Kangro on aastal 1991 meenutanud oma esmamuljet noorest Bettist: “Lõpmata ilus daam õhturiietuses.”

Muide, mis puutub arvukatesse koosistumistesse viinavõtjate meestega, on Kangro samas kinnitanud: “…niisugusel juhtumisel näiteks, kui viina võeti, tema [Betti] võttis ju klaasikese, ma ei ole teda kunagi purjus näinud, aga no ta natukese võttis kaasa…”4 Vahest võiks siinkohal meenutada Alveri “Tolmu ja tule” tuntud luuleridu: “Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus”, või koguni:

Mind hurmab priiskajate tore amet,
kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,
ning akna taga nagu lehviv samet
lööb lahti lõpmatuse panoraam!5

Sellega klapib ju päris kenasti kokku Talviku “Palaviku” deklaratsioon luuletuses “Järel revolutsiooni” 3 (all aastaarvud 1930-1931): “Aprill, aprill! Taas kire purpurtoogas / ma joon ja märatsen kui Caracalla.”6

Noorel Bettil jätkus juba üsna varakult, eriti pärast romaanivõistluse laureaaditiitlit teosega “Tuulearmuke” (1927), imetlejaid, austajaid ja piirajaid: Paul Viiding, Harald Parrest (Paukson), Mart Raud. Juhan Viiding on aga vahel irriteerivalt väitnud, et asjaolude veidi teistsuguse kokkulangemise korral võinuks ta olla Betti Alveri poeg.7

Betti Alver polnud kaugeltki mingi eeterlik-eluvõõras “puhas vaim”, sinisukk-kirjaneitsi. Üllatava mälestuskillu on jäädvustanud Ants Oras: “Tegelikult oli Betti Alver füüsiliselt ja vaimselt läbini terve, aktiivne noor naine, kes mõnikord – ainult kõige kitsamas ringis – olevat demonstreerind häid akrobaatilisi andeid.”8

20. eluaastates Heiti Talvik oli aga tõsisemalt kiindunud Elsbet Parekisse (1902–1985), kes hiljem sai tuntuks kunstiajaloolasena ja kultuurilooliselt köitvate memuaaride autorina.

“Temast sai minu kindel austaja ja truu sõber pikkadeks aastateks”, on Parek seda suhet meenutanud, lisades: “Kui Heiti minusse armunud oli, siis näitas ta igati välja, et see talle meeldis. (—) Kahjuks polnud mul Heiti vastu muud kui siiras sõprustunne.”9

Heiti Talvik Autor/allikas: Eesti kirjandusmuuseum

Alveri ja Talviku lähem tutvumine 1930. aasta paiku lükkas kõik varasemad suhted tagaplaanile.

Aastal 1978 on Betti Alver Aili Pajule meenutanud: “Kõik arvasid, et Heiti on pehme loomuga boheemlane, aga mina tundsin teda. Sisemiselt oli ta tervete, sügavate veendumustega inimene. Ta võis olla väga järsk. Kui keegi astus ta põhimõtete peale, võis Heiti olla isegi halastamatu. Meestel purjuspäi neid vaidlemisi muidugi oli, aga ta ei kakelnud kellegagi. See mulje temast, nagu oleks ta boheemlane ja kõrtsikakleja, tekkis ilmselt ta luuletuste põhjal. Seetõttu oli tal isegi oma vanematega pahandusi.”10

Ants Oras: “Kokkupuutes Heitiga Alver lõi õitsema nii isikuna kui luuletajana, äkki muutudes originaalseks, teravapiirdeliseks, süvenevaks – teostades Talviku luuleideaali veel mõjuvamalt kui see senini oli õnnestund temal [Talvikul] enesel.”11

8. juunil 1937 teatas Postimees: “Neil päevil avaldasid abiellumiseks soovi kirjanikud Betty Alver ja Heiti Talvik, kes mõlemad kuuluvad meie andekamate noorkirjanikkude perre.” Abielluti 19. juunil, seda on nimetatud kahe sugulasvaimu liiduks.

Ants Oras on andnud ka kirjelduse abiellumispäevast: “Olin loengult läind Kolme Koopa kohvikusse, kui mu lauda umbes paarkümmend minutit enne keskpäeva ilmusid Alver ja Talvik pisut ebatavaliselt elevas meeleolus. Ilma erilise sissejuhatuseta teatas Alver korraga, et Heiti ja tema kavatsevat abielluda, ja palus mind tunnistajaks kaasa. “Millal?” – “Kell kaksteist.” – “Kuid pole ju teist tunnistajat!” – “On küll, Paul Viiding on kohal.” Sääl ta oligi – teises lauas. Palusin hetkeks vabandust, ruttasin välja ostma kimbu punaseid roose, millega tõttasin tagasi, mispääle ilma pikemata siirduti ümber nurga asetsevasse perekonnaseisuametisse. Tseremoonia toimus vaikselt, nagu pool-juhuslikult (—). Enam kui kahekordistuv vaimne ja hingeline energia asendas tavakohase pidulikkuse.”12 Arbujate teekaaslase Laur Tamme kinnitusel oli järgnev pulmapidu toimunud Harald Parresti talus Koosal.13

Vanglakaaslane Ants Salum (1923–2012) on meenutanud vestlusi Talvikuga: “Oma abikaasast Betti Alverist rääkis ta meeleldi. Helged mälestused olid tal 1937. aasta suvest. Neil oli pisut rohkem raha, sest ilmunud oli luuletuskogu “Kohtupäev”. Suvitama sõitsid nad Rutjale. Iga päev tegid pikki jalutuskäike piki mereranda, metsades ja põldude vahel. Muretute lastena käisid külas ostmas piima, leiba, mune ja liha.”14

Bernard Kangrost kirjutatud monograafias (2003) nuriseb Oskar Kruus: miks Kangro ei hakanud pärast abiellumist kirjutama puhtsüdamlikke armastusluuletusi? Sama etteheite võiksime teha ka Heiti Talvikule – “õigeid” armastusluuletusi tal pole.

Esialgu küll ehmatasin, kui leidsin read: “Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu, / kuldkiharate voogavasse võrku püütu” (“Palaviku” luuletus “Üle haudade”), kuid rahunesin, kui nägin värsside all aastaarvu 1924 – see on siis veel enne Betti Alveriga tutvumist.

Tehkem ikkagi mööndus ehtsa romantilise armastuslüürika austajaile. Kas pole siis Talviku ilmekas antoloogilise lembelüürika näide “Tütarlaps aprillis” (“Kohtupäev”):

Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mu rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.

(—)

Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.

Öeldakse, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu, ja siin võib muidugi küsida: kas Alveri ja Talviku puhul oli tegemist erandiga? Tõnu Õnnepalu on Betti Alveri sajandijuubeli päevil kirjutanud:

“Kõige müstilisem ja tähendusrikkam selles sümbolite-lumetähes on muidugi tema [Alveri] esimene abielu. Sellist luule-abielu ma maailmakirjandusest teist ei teagi. See on midagi nii ainukordset, et eesti kirjanduslugu ja -analüüs pole tänini julgenud sellega suurt midagi peale hakata.”15

Aga tehkem siis katset, jätkates Alveri / Talviku tunde-eluliste pingeväljade läbivalgustamist. Ka Alveri rikkalikust loomingust õieti ei leia päris “puhast” armastusluulet. Kuid igasugu kaudseid aimdusi, vihjeid ja tundesähvatusi, millel võiks olla ka eraelulisi impulsse, võib siit ju avastada otse ülekülluses.

Mahuka Betti Alveri bibliograafia (2024) eessõnas annab Kristi Metste mõista, et Alverit võis pikapeale ehk isegi rõhuda ja ärritada Talviku liigne boheemlus. Selles eessõnas loetakse üles koguni viis Alveri luuletust, millest võiks (hea tahtmisega?!) välja lugeda teatud isiklikku laadi kibestumist (et mitte öelda abielutüdimust).

On ka tõsi, et mitmed Alverit tundnud inimesed kinnitavad: ta võis vahel olla vägagi resoluutne, äkiline, kergestisolvuv, sarkastiline. “Betti oli nöökajana äärmiselt kardetav olend, millest võib kaudselt aimu saada ka “Tuld ja tolmu” lugedes,” on meenutanud Harald Parrest.16 Küllap see kõik avaldus ka abielu-aastatel. Omaette probleem oli ilmselt seegi, et abielupaaril polnud lapsi; arst Aili Paju on ühes eravestluses isegi imeks pannud, kuivõrd lünklikud olevat olnud Betti Alveri teadmised lastesaamisega seotud küsimusteringis…17

On oletatud ka maailmavaatelisi ebakõlasid. Tsiteerides näiteks Alveri debüütkogu väljakutsuvaid ridu “Veel vähem kui saada marksistiks, / mind veetleb saada õndsaks” (mida ENSV päevil polnud muidugi lubatud meenutada), arvab filmimees Vallo Kepp, et “on ka võimalik mingi teravavõitu mõttevahetus Heitiga tema “Kohtupäevas” järsult sagenenud religioossete motiivide pärast.”18 Meenutagem veel näiteks Alveri deklaratsiooni “Jumet / pole ka jumalatõel” (hilisemast luuletusest “Korallid Emajões”) – taolised tõdemused võimaldaks vist küll kaugeleminevaid ilmavaatelisi üldistusi.

Jumal ilmub Talviku värssidesse juba väga varakult, näiteks luuletuses “Hälbimus” (1923) on see tal algul suure, lõpus väikese tähega. Aga oma tugeva religioosse varjundiga hilisluules ütleb ta ootamatult: “ja armastuse loitval kumal / sa jäta taevas, jäta Jumal / ja püha rist / ning kohtle vaest, kes abi vajab / ja kelle hääl su kotta kajab / kui kallist külalist” (“Kaks kutset”).

Tõepoolest, Alveri ja Talviku religioossed motiivid vääriksid lausa eraldi uurimust.

Kõige olulisem Alveri luule puhul aga näikse olevat polüfoonilisus, paljuhäälsus – just see põhjustas arbujate ümber hargnenud poleemikas kõige enam vääritimõistmist. Luuletaja 80. sünnipäeval püüdsingi seda häälteküllust eriti esile tõsta ja kirjutasin tema värssides figureerivatest kõikvõimalikest pahelistest tegelastest, roimaritest, hulkuritest ja pigilindudest rääkides:

“”Mind hurmab priiskajate tore amet” (“Priiskaja”), “Juba lapsena mind kuri kainus järas” (“Sinisuka ballaad”, “…lõppematu näib / mind piirava maailma söödav sisu” (“Kannibal”), “Meeletu, meeletu süda mul oli alati unes ja ilmsi armuhull” (“Mustjalg”) – nõnda laseb Alver võrdväärseina kõlada paljudel erinevatel inimhäältel, nende kokkukõla tekitab lugejas pikkamööda tunde, mida võiks väljendada luuletuse “Hääled” lõpuridadega: “mu üle juba paiskub hirmsa hooga / maailma suur sümfooniline mühin”.”19

Üsna samalaadset paljuhäälsust kohtame ohtrasti ka Heiti Talviku luules. Omas ajas oli see igatahes harjumatu, nii et isegi kõikenäinud Gustav Suits küsis nõutult: “Miks tunglevad palavikuliselt erksale noorele luuletajale pähe need ja mitte teised motiivid?”20

Ning just säärase omalaadse paljuhäälsuse moodustasid õnnelikul kombel ka teineteist erakordse vaimusäraga inspireerinud Alver ja Talvik – ja need vastastikku võimenduvad (moodsa terminiga – sünergilised) impulsid kestsid mõlema luuletaja elu lõpuni.

Heiti Talvikuga seonduvaid mälestuskilde on Betti Alverilt eri aegadel jäädvustatud veel mitmeid. Nii on Alver Aili Pajule ilmekalt meenutanud teise maailmasõja eelset 1939. aasta suve ärevat, ent ometi justkui liikumatut, paigalseisvat õhustikku:

“Me kõndisime tol suvel Tartus palju ringi. Oli palav. Ikka ühest kohvikust teise, ei saanud kusagil rahu. Vahetevahel istusime grüünes. Mina nagu tont soigusin kogu aeg, et ometi midagi juhtuks. Kuni juhtuski. Nagu oleksin džinni pudelist välja loitsinud. Kuid sa ei tea, milline seiskus, milline lagedus valitses tol ajal Eestis! Ei tuuleõhku, ei ühtegi helgemat mõtet, ei midagi uut! Kõik seisis. Kogu jõud, kogu maailma energia läks vist sõja ettevalmistuseks.”21

Edasi tulidki sõda ja okupatsioonid, ent piirdugem siinses vaatluses “arbujate ajaga”, ühe eesti luule tähetunniga.

Aastal 1965 lõpetab Betti Alver oma luuletuse “Noorus” selliselt:

Päev oli pilvitu. Me pilgar pikk.
Me laulud – lapsikud.
Mis oli meile püha?
Ei midagi.
Ma olin õnnelik.

***

1 “Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks”, koostanud ja toimetanud Enn Lillemets ja Kristi Metste, Tänapäev, Tallinn 2007, lk 29
2 “Betti Alver. Usutlused…”, lk 330-331
3 Elo Tuglas, “Tartu päevik. 1928-1941”, Tänapäev, Tallinn 2008, lk 371
4 “Betti Alver. Usutlused…”, lk 107 ja 111
5 Betti Alver, “Koguja”, 2018, lk 109, 123
6 Caracalla (186–217), üks julmemaid Rooma keisreid, suur õgard, joomar ja märulimees.
7 Vallo Kepp, “Üheksa arbujat”, Jõgeva 2019, lk 100
8 Ants Oras, “Luulekool II”, lk 372
9 Vallo Kepp, “Üheksa arbujat”, lk 68
10 Aili Paju, “Betti, kibuvits õitseb”, 2006, lk 49
11 “Legendaarne”, lk 246
12 Ants Oras, “Luulekool” II. Meistriklass, lk 373-374
13 “Betti Alver. Usutlused…”, lk 157
14 Ants Salum, [Meenutusi] – Vikerkaar 1988, nr 7, lk 59
15 Tõnu Õnnepalu, “Minu esimene luuletaja” – Keel ja Kirjandus 2006, nr 11, lk 858-859
16 “Legendaarne”, lk 221
17 “Bettil oli neist asjust väga vähe teadmisi.” – Lehte Hainsalu e-kiri käesoleva loo autorile 29. mail 2024
18 Vallo Kepp, “Üheksa arbujat”, lk 240-241
19 Aivar Kull, “Paljuhäälne” [Betti Alver] – Noorte Hääl 23. november 1986 ja raamatus “Kulli pilk”, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 111
20 “Legendaarne”, lk 212
21 Aili Paju, “Betti, kibuvits õitseb”, 2. trükk, Tartu 2006, lk 48