Väljaõppealal Põhja-Saksamaal näitasid kaitsetööstuse ettevõtted viimaseid arenguid droonitõrjes. Nii üritavad USA juhtimisel NATO liitlased kiiresti leida uusi viise idatiiva kaitseks.
USA juhitud projekt Flytrap üritab lahendada NATO jaoks tõsist muret. Kiiresti arenenud droonide tõrjumiseks pole liitlastel palju kulutõhusaid relvi.
“Paljud relvad, mida me nende tapmiseks kasutame, on kallimad kui droonid ise. Nüüd, mida me oleme näidanud täna ja eelneval nädalal, on süsteemid, mis maksavad palju vähem. Mõnikord vaid kümnendik drooni hinnast,” lausus USA maaväe 10. õhu- ja raketikaitse väejuhatuse ülem brigaadikindral Curtis King.
Üks võimalus, kuidas tõrjuda NATO õhuruumi eksinud droone, on kasutada teisi droone. Need maksavad oluliselt vähem kui kallid raketid, mida seni liitlased kasutanud on.
“Meil on vahetatavad droonipead. Selleks pole tööriistu vaja. Sa võid sinna paigutada kolm pumppüssi padrunit. See on kasutaja enda valik. Seega, kui sa tahad alla tulistada parve droone, võid sinna paigutada kolm linnuhaavlitega padrunit. Pihta on vaja saada vaid propellerile ja sa saad tõenäoliselt parvest enamik droone alla tulistada,” ütles ettevõtte S3 WERX äriarenduse asejuht Dave Dennis.
Veel näidati võrguga varustavad droonitõrje droone ja uut tüüpi radareid, mis ise kiirgamise asemel kasutavad tavaliste raadiojaamade signaale ja peaaegu, et isesihitivaid püsse.
“See teeb sihtimise täpsemaks, et suunata relv laskjaga koostöös täpselt sinna, kuhu vaja. Nii lendab kuul drooni pihta ja sa ei tulista huupi ning lasud ei lähe mööda,” sõnas ettevõtte ZeroMark äriarendusjuht Seth Lloyd.
Eestit huvitas aga kõige rohkem radari abil raskekuulipildujate sihtimine.
“Esimene lask võib mööda minna, aga radar ütleb, et see tabamus läks sinna ja ta teeb ise korrektsiooni. Ehk me saame lasta kaugemale, efektiivsemalt ja vähesema laskemoona kuluga,” ütles Eesti õhuväe õhuseiredivisjoni ülem major Tõnis Pärn.
Kuigi kogu üritus meenutas veidi väikest kaitsetööstusmessi, siis tegelikult esitati ligi 200 ettevõtte seast valitud lahendusi, mis on juba esmast töökindlust tõestanud. Major Pärna töö oli uurida, kas mõni neist ka Eestile sobiks.
“Kui me otsustame sellest reast midagi osta, siis saame olla kindlad, et integratsioon on tehtud. See sobitub meie infosüsteemide, olemasolevate radarite ja seiresüsteemidega. Tekitab selle kindluse, et see toode, mille me valisime, ka töötab,” lausus Pärn.