Võrreldes viimaseid tulemusi varasematega, nähtus esimest korda sortimisuuringute ajaloos, et üle Eesti on toimunud märgatav muutus, kinnitas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Harri Moora. “Kui 2020. aastal oli biojäätmete osakaal segaolmes 31,7 protsenti, siis uuringu käigus tuvastasime, et see oli langenud 23 protsendini,” ütles Moora. Ühe põhjusena nägi ta möödunud aasta alguses rakendunud üleriigilist kohustust biojäätmeid liigiti koguda.
Samas on probleeme liigiti kogutud biojäätmete puhtusega. “Tundub, et kuigi inimesed on muutunud usinamaks biojäätmete liigiti kogujaks, kipuvad nad kas teadmatusest, mugavusest või mõnel muul põhjusel viskama sinna ka päris palju muid jäätmeid, näiteks pakendeid ja toidukullerite kotte kõige täiega,” nentis keskkonnateadlane.
Halvema suundumusena on pakendijäätmete, eelkõige plastpakendite ja mõnevõrra ka paber- ja kartongpakendite, osakaal segaolmejäätmetes oluliselt suurenenud. “Näib, et pakendijäätmeid tekitatakse üldiselt rohkem ja neid visatakse jätkuvalt suures koguses segaolmejäätmete hulka,” selgitas Moora.
Tema sõnul näitab see, et liigiti kogumise arendamisel peab rohkem tähelepanu pöörama just pakendite kogumisele. Seda toetab riigikogus menetluses olev jäätmeseaduse eelnõu. Nimelt on kavas sarnaselt biojäätmetega teha tiheasustusaladel ehk suuremates asulates pakendijäätmete kogumine kohapeal kohustuslikuks. See tähendab, et edaspidi peab majade kõrval olema jäätmete liigiti kogumiseks lisaks vanapaberi ja biojäätmete mahutile pakendijäätmete konteiner.
Asjatu sorteerimisvaev
Liigiti kogutud pakenditest jõuab Harri Moora sõnul praegu tegelikult ringlusse heal juhul vaid pool. Suurem osa prügist jääb ringlusse võtmata, kuna see pole sorditud piisavalt puhtalt.
“Kuigi sorteerimisjaamades on olemas võimekus kogutud pakendijäätmeid osaliselt järelsortida, on see kallis ja keeruline. Seetõttu liigub suur osa meie poolt liigiti kogutud pakendijäätmetest peale järelsortimist täna siiski põletusse,” ütles Moora. Ta rõhutas, et jäätmete liigiti kogumine on siiski oluline, sest muidu ei saa neid üldse ringlusse saata.
Sortimisuuringust tuli välja, et kohtkogumisel ehk maja kõrval asuv konteineri korral on üldiselt ka jäätmed märksa puhtamad. Nii on neid lihtsam ja odavam ringlusse võtta.
Avalikke pakendikonteinereid risustatakse palju rohkem. Mõnes uuringukohas moodustasid sinne mittesobivad jäätmed nende sisust kuni viiendiku. “Kui keegi tuleb kaubikuga, eriti maapiirkondades, ja kallab avalikku pakendikonteinerisse näiteks ehitusjäätmeid, siis ei saagi sealt mingisugust ringlussevõttu eeldada,” nentis keskkonnateadlane.
Lisaks selgus uuringust, et segaolmesse jõuavad õige sageli puhtad pakendid. “Leidsime segaolmest korralikult pestud pakendeid. Justkui oleks inimesel alguses indu olnud koguda ja pesta, aga siis ei ole kas aega või tuleb midagi muud ette,” ütles Moora.
See ilmestab tema sõnul, kuidas jäätmete liigiti kogumise korraldus peab olema võimalikult mugav – kogumispunktid peavad olema inimese lähedal ja sorteerimine arusaadav. Põhimõte on end tõestanud kõikjal Euroopas.
Piits ja präänik
“Valesti sorditud prügi probleemi üheks põhjuseks on ka vähene nõustamine ja järelevalve,” leidis Harri Moora. Kui mujal Euroopas on jäätmete kogumise korralduse ning inimeste nõustamise ja järelevalve olulisel määral kohalike omavalituste õlul, siis Eestis on omavalitsuste võimalused ja ressursid selles osas piiratud.
“Nii piirdub omavalitsuste panus eelkõige korraldatud jäätmeveo hangete läbiviimisega. Veohanke võitnud ettevõte ei ole aga motiveeritud saadud hinna raames suuremat järelevalvet tegema, rääkimata nõustamisest,” laiendas ta oma mõtet.
Paljudes Euroopa riikides on kontroll seevastu väga range. “Näiteks Belgias jäetakse vale sisuga konteiner lihtsalt tühjendamata või tehakse trahv. See on karm, aga toimib,” selgitas keskkonnateadlane. Lisaks tegelevad omavalitsused pideva suunatud nõustamisega. “Üldiselt toimib nõustamispõhine lähenemine trahvidest paremini – minnakse probleemse ühistu või maja juurde ja vaadatakse koos üle, mis võiks paremini olla,” kirjeldas Moora.
Praegu on Eestis omavalitsustel seaduse järgi keelatud prügisorteerimise nõustamiseks ja kontrolliks elanikelt eraldi tasu koguda. Nii on jäätmeveo teenus Eestis küll suhteliselt odav, aga ei võimalda samas pakkuda tervikteenust, mis omakorda ei soosi kogutud jäätmete ringlussevõtu suurendamist.
Uus jäätmeseaduse eelnõu lubab olukorda muuta. Tulevikus maksaks elanik lisaks konteineri tühjendamisele väikese tasu omavalitsusele, kes saab selle abil korraldada nõustamist ja järelvalvet ning pakkuda ka muid ringmajandust soodustavaid teenuseid, näiteks hallata jäätmejaamade ja ringmajanduskeskuste võrkustikku.
Võrreldes muude kommunaalteenustega jääb keskkonnateadlase sõnul jäätmeveoteenus ja sellega seotud tasu inimestele siiski suhteliselt odavaks ka edaspidi. Vastu saavad inimesed parema teenuse ja suurema kindluse, et nende poolt kogutud jäätmed jõuavad ringlusse. “Liigiti kogumise suurenemist aitab motiveerida seegi, et segaolmejäätmete äravedu läheb edaspidi kallimaks, aga liigiti kogutud prügi äravedu jääb odavaks,” märkis Moora.
Kes vastutab?
Viimasel ajal hurjutatakse palju tarbijat, kes ostab ja raiskab ega ole prügi liigiti kogumisest huvitatud. Samas on inimestel üha raskem säästlikult tarbida, sestenamik tooted on ülepakendatud.
Euroopas toimub pakendijäätmete liigiti kogumine ja ringlussevõtu eesmärkide täitmine nn tootjavastutuse põhimõttel. See tähendab seda, et ettevõtted, kes pakendatud tooteid turule lasevad, peavad tagama ka nende pakendite kokkukogumise ja ringlussevõtu. Tootjavastutuse eesmärk oli motiveerida ettevõtjaid oma toodete pakendit vähendama ja kergemini ringlussevõetavaks disainima.
Seni on aga ringlussevõtu määrade täitmine on olnud ettevõtetele suhteliselt odav ja lihtne. Nii pole see oma eesmärki seni täitnud. “Pakendite kogus pole viimase 30 aasta jooksul vähenenud. Alles viimasel ajal on ettevõtted vähehaaval hakanud oma pakendite vältimise ja pakendikoguste vähendamisega tõsisemalt tegelema. Suuremaid muutusi selles vallas võib oodata uue Euroopa Liidu pakendimääruse rakendamisega,” ütles Moora.
Eestis on pakendite tootjavastutussüsteemil samuti arenguruumi. Organisatsioonid, mis pakendite kogumist korraldavad, eelistavad koguda puhtamaid veo- ja rühmapakendeid otse ettevõtetelt, sest neid on lihtne ja odavam ringlusse suunata ning seeläbi seadusega sätestatud nõudeid täita.
Samas peaks tootjavastutuse kohaselt olema tagatud kõigi turule lastud ja hiljem liigiti kogutud pakendijäätmete võimalikult suures mahus ringlussevõtt. “Järgmise sammuna peame tagama ka valdavalt kodumajapidamistes tekkivate ja inimeste poolt liigiti kogutud nn müügipakendite oluliselt suurema ringlussevõtu ” kinnitas Moora.
Tekstiilijäätmed
Aasta algusest rakendus Eestis kohustus liigiti koguda kasutuskõlbmatut tekstiili ja riideid. Nende kogumiseks pole praegu aga eraldi kogumispunkte ja lisaks puudub võimekus tekstiilijäätmeid ringlusse võtta. “Kuna praegu puudub meil nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt võimalus kogutud tekstiilijäätmeid ringlusse suunata, ongi ehk parem, kui enne nende võimaluste tekkimist me kogumist üle ei survesta,” arvas Moora.
Praegu saab tekstiilijäätmeid viia nagu varem jäätmejaamadesse. Lähiaastatel on plaanis rakendada tootjavastutussüsteem ka tekstiilijäätmete valdkonnas. Sortimisuuringu tulemused näitasid, et tekstiili- ja rõivajäätmete osakaal segaolmejäätmetes on jäänud varasemaga samale tasemele, ligikaudu viie protsendi juurde.
Vaatamata hirmule, et uue kohustusega hakkavad inimesed tekstiilijäätmeid rohkem viima riietekogumiskonteineritesse, pole Humana sorteerimiskeskus ega Uuskasutuskeskussellist tendentsi täheldanud. Uuskasutuskeskuse infojuhi Mari-Helene Kaber sõnul pole see kohustus ilmselt veel inimeste teadvusesse jõudnud.
Humana suunab ligi 80 protsenti konteineritesse toodud riietest korduskasutusse, mis näitab, et valdavalt tuuakse riidekonteineritesse kandmiskõlbulikke riideid. Kaberi sõnul on aga laiemas pildis kasutuskõlbmatute tekstiilide osakaal aasta-aastalt riiete kogumiskastides suurenenud, seda eeskätt riiete kehvema kvaliteedi tõttu.