Senise valdava narratiivi kohaselt tekkisid püsiasustus, toidu ülejääk ja sotsiaalsed hierarhiad alles esimestes maaviljelejate kogukondades. Tartu Ülikooli bioarheoloogi Mari Tõrva sõnul on see pilt aga ekslik ja vananenud.
“Kui ütled “kütt-kalur-korilane”, eeldatakse, et need on inimesed, kes rändavad toidu järel. Tegelikult on mitmesugused arheoloogilised meetodid võimaldanud meil teada saada, et see polnud nii – nemadki hoiustasid toitu, elasid külades ja käisid väikeste rühmadena jahil,” selgitas arheoloogia kaasprofessor saates “Labor”.
Tõrv lisas, et uued andmed sunnivad ajalugu ümber hindama. “Praegused üksikud uuringud näitavad, et pilt oli keerukam juba enne seda, kui me hakkasime koduloomi pidama ja teravilju kasvatama,” märkis bioarheoloog.
Ajaloolist dünaamikat võimaldab nüüd paremini uurida värskelt rahastuse saanud Euroopa Teadusnõukogu (ERC) sünergiagrant, mis koondab 37 teadlast üheksast institutsioonist, sh Tartu Ülikoolist. Projekti mastaapsus võimaldab võrrelda Eesti materjali arengutega teistes põhjapoolkera piirkondades.
Toiduvaru väljakutsed
Ühiskonna toimimise ja keerukuse aluseks oli Mari Tõrva sõnul toiduvarud, mis vabastasid inimesed pidevast toiduotsingust. Kaasprofessori sõnul ei sõltunud see tehnoloogilisest innovatsioonist, vaid inimeste nutikusest. “Meie projekt tõukub põhjapoolkerast. Kui läheme siinsetesse küttide-korilaste ühiskondadesse, näeme, et toidu säilitamine oli teema juba siis – vaatamata sellele, et polnud külmkappe,” lausus bioarheoloog.
Toidu ülejäägiga kaasnes vajadus selle haldamiseks, mis omakorda lõi pinnase sotsiaalseks kihistumiseks. “Kui toitu jääb üle, tulevadki mängu küsimused, kellele, kuidas ja kui palju jagada – kas kõigepealt sööb perepea ja siis saavad ülejäänud?” kirjeldas kaasprofessor tekkivaid dilemmasid.
Sotsiaalne diferentseeritus väljendub selgelt arheoloogilises materjalis, näiteks hauapanustes, mis ei ole kõigil ühiskonnaliikmetel ühesugused. “Kõigil ei ole olnud ühiskonnas ühesugused rollid. See räägib sellest, kuidas ühiskond on olnud märgatavalt dünaamilisem ja variatiivsem, kui üldine narratiiv laseb paista,” rõhutas Tõrv.
Teadlik valik
Uus uurimisprojekt vaatleb muu hulgas põhjalikumalt, miks püsisid küttimine, kalastus ja korilus põhjapoolkeral elatusviisina oluliselt kauem kui lõunapoolsetes regioonides. Mari Tõrva hinnangul polnud tegemist mahajäämusega, vaid ratsionaalse kohastumusega.
“Kuna see oli nendes regioonides mõistlik ja optimaalne valik, püsisid põhjapoolkeral küttimine, kalastus ja korilus elatusviisina oluliselt pikemalt kui mujal,” selgitas kaasprofessor.
Mari Tõrv Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Karmimate kliimatingimuste tõttu ei pruukinud olla uute elatusviiside ülevõtt lihtsalt otstarbekas. “Kui meres on hülged ja metsas loomad, pole mõttekas kliimaga võideldes kasvatada kaera, otra või nisu,” tõi Tõrv näite: “Ilmselt oli toiduressurss, mida siinsed jõed, järved ja metsad pakkusid, nii rikkalik, et kogu see mässamine uute taimede ja pudulojustega ei ole olnud esialgu üldse nii perspektiivikas.”
Globaalne haare ja Eesti roll
Mari Tõrv tõi esile, et tänapäeva teadus liigub üha suurema andmemahu töötlemise suunas. “Üks suur osa on see, et koondame väga palju juba eksisteerivat teadusandmestikku, sest täna liigub teadus ka arheoloogias andmekesksuse poole,” kirjeldas ta töömeetodeid.
Eesti arheoloogiale on osalus sellises tipptasemel konsortsiumis Tõrva hinnangul märgiline. “See, et me saame Eesti arheoloogiat kasutada suures võrdluses ja luua uusi teadmisi, on minu meelest suurepärane võimalus,” ütles kaasprofessor.
Sünergiagranti projekti “Investigating alternative trajectories for human demographic growth in temperate northern Holocene societies” juhivad professor Oliver Craig Yorki Ülikoolist, professor Enrico Crema Cambridge’i Ülikoolist, professor Peter Jordan Lundi Ülikoolist ja Anna Marie Prentiss Montana Ülikoolist. Tartu Ülikool aitab projektis toidu ja elatusalade uurimisega Baltikumis, aga ka laiemalt Baltikumi kohta käivate andmete koondamisega.
Lisaks Mari Tõrvale löövad projektis kaasa arheokeemia professor Ester Oras ja laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.