“Minu teine poeg, Kenist kolm aastat noorem Tim, on Kenist täiesti erinev. Kui Ken elab pigem väljapoole, siis Tim on äärmiselt tagasihoidlik,” ütles produtsent ja režissöör Ken Saani ema Aino Saan. “Ken on rohkem isasse. Tim on ERKI-s lõpetanud arhitektuuri eriala ja töötab ka selles valdkonnas. “
Aino sõnul lõpetas ka Keni ja Timi isa ERKI arhitektina. “Minu ema on ka arhitekti diplomiga, mille ta sai Moskvas. Meil on rahvuste poolest segaperekond. Mu ema on rahvuselt komi.”
Lõi kogemata vanaisa tehtud ilvese skulptuuri vahamudelil pea maha
Ken Saani vanaisa, skulptor Enn Roos on teinud päris palju skulptuure, muuhulgas kurikuulsa pronkssõduri Aljoša. “Mina tegin vanaisaga koos tema ilvese skulptuuri, sellega juhtus 1983. aastal üks veider lugu. Enne kuju pronksi valamist tehakse vahamudel, mis on hästi õrn. Vanaisa andis mulle väikese puulatikese kätte, et patsuta ka natuke, et mul ateljees oleks tegevust. Võtsin hoogu ja kogemata lõin ilvesel pea otsast maha. Sellest tuli päris palju paanikat, sest loomaaia avamiseks pidi skulptuur valmis olema. Õnneks sai kuju valmis ja loomaaed avati,” meenutas Ken.
“Mina olen peres kasulaps, ega mina ei olegi sinna sündinud. Ema korjas mu uksemati pealt, ja ma lapsena teadsin seda,” meenutas Aino, kellel on ka neli aastat vanem õde. “Mu isa oli väga heasüdamlik ja rahulik inimene, kõik probleemid said lahendatud. Ema oli mingil määral elus pettunud, sest ta tuli Moskvast ära, tal jäi karjäär pooleli. Teda on mõjutanud ka see, et ta jäi lapsena orvuks.”
Aino meenutas, et ega ta mingi kullatükk ei olnud, vahel isa sakutas teda kõrvast ja viis nurka või pandi ta pimedasse konkusse oma tegude üle järele mõtlema. “Aga seal oli nii tore, seal hoiti voodipesu ja seal oli väga pehme pikutada. Mul on see pilt silme ees, kuidas ukse vahelt paistab valgus ja ma ootan, millal see aeg täis saab.”
“Kui mina olin laps, siis Tallinna kesklinn ei olnud veel üles vuntsitud, oli pigem küla moodi, ka vanalinn oli siis kergelt slummi vaibiga,” muheles Ken, kes elas toona kesklinnas.
“See kunstnike seltskond, kes elas ja töötas Vabaduse väljaku ääres kunstihoones, oli võrratu. Tähtpäevadel oli kogu maja uksed lahti, kõik käisid ühest korterist teise. Tundsime kõiki läbi ja lõhki,” muheles keraamik Aino.
Hulkus kampadega vanalinnas, ronis kraanatorni ja mängis tellingutel kulli
Ken sündis 1976. aastal. “Abikaasa Tõnu ütles, et paneme pojale nimeks Ken, talle lihtsalt meeldis see nimi,” sõnas Aino.
Ken meenutas oma lapsepõlve, kus sai kolmeaastasena linna mööda ringi hulgutud ja natuke vanemana vanalinnas luurekat mänginud. “Aktivist oli Ken juba lapsena, ronis mööda Toompea müüre üles.”
“Kui olime väiksed lapsed, siis roomasime Estonia teatri ja Draamateatri valvuritädidest mööda teatrisse. Ükskord jooksime Estonias “Luikede järve” etenduse ajal lavalt läbi,” sõnas Ken. “Toona oli see normaalne lapseks olemine, Praegu ma ei kujutaks ette, kui minu laps linnas ringi hulguks või peaksin tütre müüri pealt kätte saama. Ajad olid teised,” muheles Ken.
Heas mõttes gängid ehk sõpruskonnad tekkisid õues ringi liikudes. “Ikka võeti koos midagi ette, mindi kuskile ehitusele ja roniti kraanatorni, tellingute peal mängiti kulli,” ütles Ken.
Aino meenutas, et tema ronis omal ajal Niguliste kiriku puust tellingutel. “Ronisime üles torni, tornikiivrit veel ei olnud, oli ainult platoo, aga muidugi oli see keelatud tegevus,” tõdes Aino. “See on lapsepõlve uljus.”
Lapse sünd muutis täiskasvanuks
“Ma teadsin, et kui ka mingi hästi suur jama on, saan ma vanemate peale alati loota. Ema on nõrgavärviline, temaga polnud jama korral mõtet rääkida, aga papsiga oli väga hästi, tema on jõulisem,” muheles Ken.
Koolis oli Ken enda sõnul heas mõttes kulturnik.
“Muret oli Keniga palju, kõik oma tükid rääkis ta isale. Mina nägin juba kõiki ohtusid ette, ma pidevalt närveerisin, et mida ta jälle kokku keerab, alati oli hirm. Õnneks tema seltskond oli tasemel, tema sõbrad olid siiski minu jaoks täiesti usaldusväärsed, asi ei läinud kunagi üle piiri, midagi kole hullu ei saanud juhtuda,” meenutas Aino.
Uljust ja juhust oli selles väga palju, et Ken televisiooni pääses.
“Televisioon on midagi, millega ma ennast enamasti identifitseerin, aga leiutamise teema on mulle ka alati meeldinud. Keenias on mul väikesed start-up asjad, mida ma vaikselt sudin. 2008. aastal käisin esimest korda Keenias. Teise lapse emaga kohtusin ka Aafrikas. Väiksem laps Ruu sai just kaheksakuuseks,” ütles Ken.
“Ma olen üsna kaua oodanud, et ta täiskasvanuks saab, aga nüüd sa oled täiskasvanuks saanud,” muheles Aino. “Lapse sünd oli kindlasti üks pöördepunkt.”
Keni esimene tütar Lumi sündis 14 aastat tagasi.
“Ma ei olnud valmis isaks saama, need asjad ise juhtuvad, õigel ajal ja õiges kohas, mul juhtus see esimese tütre sünniga seoses. Sa pead ka homme selle väikese inimese jaoks olemas olema. Laps andis mulle kindlasti uue hingamise ja uue energia, korraks elul tekkis jälle mõte,” meenutas Ken, kes sai isaks 34-aastaselt. “Lumi on väga asjalik, kindlasti asjalikum, kui mina selles vanuses olin. Hästi mõistlik laps. Ma pole kunagi pidanud teda õpetama, olen lasknud tal lihtsalt olla.”
Saani sõnul ei ole tal olnud probleeme oma esimesest suhtest sündinud Lumiga suhte hoidmisel. “Me saime mõlemad aru, et laps on kõige tähtsam. Lumi on väga palju minuga koos olnud. Ma väga kartsin, kuidas lahkuminek talle mõjub, aga see ongi tänapäeval reaalsus.”
Lumi läks eelkooli Keenias ja sai seal suurepäraselt hakkama. “Ta on avatud ja rõõmsameelne. Kui on morni hetki, siis püüan uurida, mis muret teeb. Avatud suhtlus aitab. Sa pead lapsele kogu aeg mõista andma, et sa oled tema jaoks olemas, see võtab mingid hirmud ära. Nii oli see minu lapsepõlves ja nooruses ka,” ütles Ken.