Kutsusime Puusilla Pärnu Postimehe taskuhäälingu saatesse «Sõnu ei söö», suunates sedapuhku fookuse temale kui luuletajale. Ent nagu Puusild ise salvestuse alguses täpsustab, siis tema end luuletajaks ei peagi, olgugi et on aastaid värsse kirjutanud.
Puusild andis hiljuti välja luulekogu «Valguse puu juurte jumalanna», tegemaks oma 45. sünnipäeva puhul kingitus iseendale ja lähedastele. Teose, mis kõneleks temast, tema ja sõprade suhtest, elust, tundmustest.
Kutsusime Kristjan Puusilla (vasakul) Pärnu Postimehe toimetusse, suunates fookuse temale kui luuletajale. Küsimusi esitas Lauri Habakuk. Foto: Mailiis Ollino
Sellesse raamatusse pole kantud midagi juhuslikult, vaid autor on kõik peensusteni läbi mõelnud. Iga fotogi on küljendatud kindla tagamõttega ja täpselt sinna. Värvikate ja mõistatuslike kujunditega luuleread on kohati väga isiklikud ja koguni intiimsed, aga teose ülesehitus ja vahetekstid osutavad sellele, et luulekogu kokku pannes on autor väga palju lugeja peale mõelnud. Nii võib see teos neilegi, kes Kristjanit ei tunne, helgust tuua.
Luulekogu iga peatükk on osa inimese teekonnast ja peegeldab tema arengut ning suhestumist maailma keerukuse ja enda sisemaailmaga: «Lapsepõlv», «Mina ja maailm», «Vari ja valu», «Armastus ja inimsuhted», «Jumalikkus ja individuatsioon» (individuatsioon ehk püsiva minateadvuse teke ja areng, toim). Eriliselt toob autor esile lapsepõlve kogemuste mõju inimesele ja psühhoteraapia tähtsuse tänapäeva pingelises maailmas.
Kristjan Puusild. Foto: Mailiis Ollino
Nagu autor raamatu eessõnaski mainib, on inimese elu müsteerium, omamoodi muinasjutt, milles kõik saab tõsiasjaks. «Sünnime siia ilma abitutena, vajadusega kiinduda, tungiga ellu jääda, võimalusega elu tähenduslikuks elada,» kirjutab autor.