Eesti geograafiline asend on kostitanud kohalikke juba sajandeid heitliku ilmaga, kuid nüüd on kliima põhjalikult muutumas. Ees ootab ajastu, kus mineviku kogemusest ei pruugi äärmuslike põudade ja vihmadega toimetulekul enam piisata, arutlesid keskkonnaajaloolane Ulrike Plath ja kliimateadlane Velle Toll.

Eesti ilma on alati iseloomustanud suur vaheldusrikkus, mis tuleneb selle asukohast kahe suure ilmasüsteemi kokkupuutepunktis. “Jääme arktilise külma õhumassi ja troopilise sooja õhumassi piirile,” märkis Toll Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.

Eesti paikneb Tolli sõnul parasvöötmes, kus aastaaegu on neli ja ilm muutlik. “Üks päev on kõrgrõhkkond, selge päikseline ilm, ja järgmine päev juba teeb tsüklon meie ilma. See muudab meil siin kõik väga huvitavaks,” artules ta kliimateadlase seisukohast.

“Üks päev on kõrgrõhkkond, selge päikseline ilm, ja järgmine päev juba teeb tsüklon meie ilma. See muudab meil siin kõik väga huvitavaks.” – Velle Toll

Kuigi tänapäeval tunduvad tormid ja põuad sageli erakordsena, on need ajaloolises vaates pigem korduv nähtus. Plath märkis, et äärmuslikud ilmaolud pole siinses regioonis midagi uut. “Küsimus on pigem, kui kaugele ulatub meie mälu. Kui vaatame ajalukku, siis näeme, et iga sajand pakub midagi väga huvitavat ja õudset, mis nõuab inimeste ja loomade elusid,” osutas ta.

Arhiivimaterjalid paljastavad minevikust Plathi sõnul lausa uskumatuna tunduvaid ilmastikusündmusi. Ta tõi näite 1872. aasta suurest tormist, mille kohta on säilinud ajakirjandusest värvikaid kirjeldusi. “Näiteks lendas hobune koos vankriga üle kiriku müüri, kus olid just matused, ja matuselised ka lendasid,” sedastas ta. Samuti on säilinud äikese või pikse sisselöömise kirjeldusi.

Siiski on teadlaste teadmised siinse regiooni varasemast kliimast lünklikud ja ebaühtlased. Plath kirjeldas Eesti kliimaajaloo andmestikku piltlikult kui musta auku, kus lendavad ringi mõned punktvalgustust andvad jaaniussid. Ta nentis, et nappide andmete põhjal on üldist pilti raske kokku panna. “Kesk-Euroopa kohta on olemas üsnagi head andmebaasid, aegread ja ülevaade ajaloolise kliima kohta. Samas see, mis siin Baltikumi idaosas on juhtunud aastasadade jooksul, on parajalt suur küsimärk,” arutles Plath.

Ulrike Plath Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Tulevik on palavam ja vihmasem

Tulevikku vaadates hoiatavad teadlased üle maailma, et üleilmne kliima soojenemine toob kaasa kvalitatiivselt uue olukorra. Velle Tolli sõnul on äärmuslikku ilma, näiteks kuumalaineid ja paduvahimasid olnud ka varem, aga nüüd esineb neid sagedamini. “Mida tugevam saab globaalne soojenemine olema, siis üha rohkem hakkab olema sündmusi, millele me ajaloost analoogi enam ei leia,” võrdles ta.

Eesti jaoks tähendavad need muutused keskmisest kiiremat temperatuuri tõusu. Tolli sõnul jääb kogu Eesti ilma senine varieeruvus ja kõikumine alles. “Samas oleme juba näinud globaalse soojenemise üldise trendi taustal, kuidas meil on olnud sagedamini ja tugevamaid paduvihmasid. Meil on ka kuumalained tugevamad ja sagedasemad. Need trendid jätkuvad,” osutas ta.

“Mida tugevam saab globaalne soojenemine olema, siis üha rohkem hakkab olema sündmusi, millele me ajaloost analoogi enam ei leia.” – Velle Toll

Praeguste trendide jätkudes on Tolli sõnul oodata sajandi lõpuks umbes kolme kraadist üleilmse keskmise temperatuuri tõusu võrreldes tööstuseelse ajaga. “Temperatuuri mõttes tähendab see, et Eestis on soojenemine umbes 1,3 kraadi kiirem iga kraadi globaalse soojenemise kohta,” märkis ta.

See seab suure surve alla riikliku taristu ja ehitusnormid, mis ei saa põhineda mineviku või segi oleviku andmetel. “Infrastruktuur, mida me ehitame: […] me tahame seda kasutada tulevikus ja see peab toimima tuleviku kliimas,” sõnas Toll. Praegu on Eestiski tema sõnul olemas alusteadmine, millisteks ilmaoludeks tuleb edaspidi valmis olla. “Iseasi, kui hästi me seda teadmist täna ära kasutame. Siin on just ühiskonna, looduse ja kliima kokkupuutepunkt see, kus on minevikust väga palju õppida,” märkis kliimateadlane.

Velle Toll Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Eesti inimene on kohanemisvõimeline

Vaatamata süngetele globaalsetele prognoosidele jääb Eesti siiski piirkonnaks, kus elu on võimalik jätkata. “Suured maa-alad, eriti just ekvaatorilähedastes piirkondades, muutuvad praktiliselt elamiskõlbmatuks. Seal ei ole võimalik enam kohapeal toitu kasvatada,” kirjeldas Velle Toll. Eesti soodsamast asukohast hoolimata on kohanemine muutuvate oludega kliimateadlase sõnul aga siingi möödapääsmatu.

“Potentsiaal olla suhteliselt maalähedane, tugevate juurtega ja võimeline vastu võtma uusi teadmisi, on kindlasti tuleviku jaoks väga tähtis kombinatsioon.” – Ulrike Plath

Ulrike Plath ei jaga Tolli optimismi, et mineviku teadmised inimesi kohanemisel edasi aitaksid. “Ajaloolased on väga pikalt pead murdnud teemal, kas me õpime midagi ajaloost. Paraku peame ütlema, et õpime hästi vähe ja unustame palju rohkem,” arutles ta. Seda, et mõni murekoht on inimkonda kimbutanud juba sajandi või poole eest, mõistavad inimesed Plathi sõnul sageli alles siis, kui mure ise on ammu käes.

Mõlemad külalised aga tõdesid, et Eesti inimesed on ajaloolistel põhjustel võrreldes lääneeurooplastega rohkem kriisideks valmis. Plath võrdles Eesti inimeste kohanemisvõimet Baltikumi aedadest alguse saanud õunapuude pookimise kunstiga, kus kohalike oludega harjunud tüvele poogitakse välismaiseid maitsesorte. “Potentsiaal olla suhteliselt maalähedane, tugevate juurtega ja võimeline vastu võtma uusi teadmisi, on kindlasti tuleviku jaoks väga tähtis kombinatsioon,” osutas ta.

“Teise mätta otsast”. Ulrike Plath ja Velle Toll Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Allikas:
“Teise mätta otsast”.