35 aastat tagasi esilinastunud Kaljo Kiisa “Regina” oli Tiina Loki sõnul enda ajast tohutult ees, mistõttu valati režissöör pärast filmi esilinastumist kriitikalaviiniga üle.
Detsembri alguses möödub 100 aastat Kaljo Kiisa sünnist. Sel puhul restaureeriti tema 1990. aastal lavastatud film “Regina”, mis erinevates paikades üle Eesti taas näitamisele tuleb.
Oma seansi sai “Regina” ka äsja lõppenud PÖFF-il. Seal käis seda teiste seas vaatamas filmis peategelast kehastanud Ülle Kaljuste.
“Selle filmiga isegi enam nii valus ei ole. Valusam oli siis, kui see välja tuli,” meenutas Kaljuste “Ringvaates” filmiga uuesti kohtumist. “Noore inimese värk. Ma olin hästi kriitiline enda ja paljude asjade suhtes, nagu noored ikka on. Ja vastutus ilmselt väga suur – peaosa ja tahaks ikkagi teha nii, et hing sellega rahule jääb. Sellised loomepiinad nagu ikka noortel käivad.”
Tiina Lokk oli “Regina” toimetaja. “Kiisal oli kuidagi nii, et enam-vähem üle ühe filmi tegi ta seda, mida tahtis, või seda, mida tal paluti teha. See oli see, mida ta õudselt tahtis teha. Talle meeldisid tohutult tugevad naised ja see oli tema jaoks just selle tugeva naise lugu, seejuures natukene koomiline, natukene traagiline,” meenutas ta.
Loki sõnul oli “Regina” tohutult enda ajast ees. “Meie tolleaegne ühiskond ei armastanud väga üksikemasid või iseseisvaid naisi sellisel kujul, kes ise võtavad õiguse oma saatust määratleda selleks, et tegelikult olla need, kes nad olla tahavad. Aga Kiiska see väga võlus. See oli ülilahe.”
Küll aga ei lubatud režissööril nii üle võlli minna, nagu ta oleks soovinud.
“Lõpp oli selline, mida ta väga otsis. Väga raske oli seda leida, sest eelnevaid unenägusid olid stuudio poolt kärbitud, ei lastud tal nii üle võlli minna, kui ta oleks tahtnud seda teha. See oli lihtsalt toonane aeg,” nentis Lokk.
Kriitikud “Reginat” hästi vastu ei võtnud. Loki sõnul kirjeldab toonast aega kirjandusteadlaste võidukäik, mille käigus võeti režissöörilt õigus asju oma äranägemise järgi teha. “Selles mõttes vaene Kiisk, tal ei olnud lõbus pärast seda filmi. Mehed vihkasid teda.”
Seda, et kärpekääride vahel palju kaduma läks, nentis ka Kaljuste.
“Mina mäletan just seda perioodi, kui me fantaseerisime sellest filmist. Kiisk oma žestikuleerimisega, ta oli kõigeks valmis, mina ka. Me panime oma mõtetes hagu alla, aga siis kui läks tegemiseks, läks kõik kuidagi raamidesse ja minu jaoks sisemiselt igavaks,” tõdes näitleja.
Kiisa kohta jätkus aga Kaljustel ja Lokil vaid kiidusõnu.
“Tema oli ikka hästi asjalik ja püüdis, et mingeid pahandusi ei ole – et kõik ikka laabuks. Selles mõttes tema ei turtsunud ega midagi. Ajas oma asja,” meenutas Kaljuste.
“Kiisk ei näidanud kunagi välja, kui pahasti oli,” nõustus Lokk. “Ma küsisin kunagi tema käest, et kuidas ta suudab olla alati heas tujus ja mitte midagi aru ei ole saada, mis siis, et ta võis kunstinõukogus peksa saada või direktorilt. Ta ütles, et ta jätab kõik oma mustad krussid ukse taha. Nii oligi. See oli hästi tüüpiline. Ta ei näidanud mitte kunagi välja.”