Tutvustan itaalia-šveitsi kirjaniku ja politoloogi Giuliano Da Empoli raamatut “Kiskjate aeg. Kohtumised maailma üle võtvate autokraatide ja tehnomiljardäridega” (Giuliano Da Empoli, “The Hour of the Predator. Encounters With the Autocrats and Tech Billionaires Taking Over the World”, 2025).
Da Empoli varasem raamat “Kremli maag” on eesti keeleski ilmunud. Seekord jutuks olev raamat on pigem pikk essee, kuid väga tihe. Eeldan, et peagi on ka see üllitis eesti keeles saadaval, ingliskeelne versioon on Eestis müügil.
Da Empoli ütleb, et on sureva tsivilisatsiooni kirjeldaja. Ta võrdleb reaalset poliitikat eksituste komöödiaga, kus on oma kohale sobimatud tegelased, kes püüavad anda parima, et hakkama saada ja naeruväärsetest olukordadest välja tulla. Kuigi olukord maailmas ei anna naeruks põhjust.
Kui Vladimir Putin käskis 2014. aastal okupeerida Krimmi, murdis ta teise ilmasõja järel kujundatud tabu, mis keelas piiride jõuga muutmise. Sõjapalavik kasvas kogu maailmas. Relvajõu kasutamine tõusis varuvariandist eelistuseks. Läbirääkijad muutuvad väljasurevaks liigiks. USA suursaadikutest on alati kolm neljandikku olnud karjääridiplomaadid ja ülejäänud kohad on jagatud presidendi doonoritele. Trump pööras 2017. aastal selle suhte ringi, nimetades ametisse põhiliselt oma toetajaid. Tema tagasitulek võib viia USA-s karjäärisaadikute täielikule likvideerimisele.
Nüüdne vägivallapuhang on vastavusea sõjaajaloolaste täheldatud mudeliga. Ajaloos on faase, mil kaitsetehnika areneb kiiremini kui ründevahendid. Sel ajal sõjapidamine väheneb, kuna ründe hind on kaitsest kõrgem. Tänapäeval on rünnak palju odavam kui kaitse ja ründe hind järjest väheneb. USA kasutas Punases meres huthide 200 dollarit maksvate droonide tõrjumiseks miljoneid dollareid maksvaid rakette. Küberrünnak oma pea olematu maksumusega on veel omaette nähtus.
Sajandite taguse ajaga võrreldes näib demokraatia kindlal alusel olevat, kuid keegi ei tea, mis ees ootab. USA president juhib autokraatide, tehnokonkistadooride, reaktsionääride ja vandenõuteoreetikute kirjut rongkäiku, mille osalised valmistuvad võitluseks. Meid ootab ees piiritu vägivalla ajastu ja vabaduse kaitsjad ei näi lahinguks valmis olevat.
Nüüd, kui kõik on läinud online’i, on avalik debatt muutunud kõike lubavaks ja ainsad piirangud on digiplatvormide omad.
Seetõttu määratakse demokraatia saatust üha enam mingis digitaalses Somaalias. Viimase teist ilmasõda kogenud põlvkonna lahkumine tõi tagasi demiurgid, kes taasloovad reaalsust ja taotlevad selle kujundamist oma tahte kohaselt.
Vana maailma kaitsepiirded nagu austus institutsioonide iseseisvuse vastu, inim- ja vähemuste õigused ja mure rahvusvahelise mõju pärast ei oma enam mingit väärtust. Oleme jõudnud kiskjate ajastusse. Selles maailmas viiakse iga protsess kuni äärmuslike järelmiteni. Midagi ei piirata ega hallata, pidurivoolikud on läbi lõigatud ja ainus võimalus on pedaal põhja vajutada.
Viimase ajani eksisteerinud võimaluste aken reeglite põhise korra jõustamiseks on sulgunud. Uues ajastus on eelis põhimõttelagedatel poliitikutel, kes on harjunud eksisteerima piiranguteta maailmas.
Donald Trump kujutab eluvormi, mis on täielikult ajaga kohanenud. Tema eripära on, et ta ei loe kunagi midagi. Raamatud on tema jaoks muuseumieksponaadid ja infot töötleb ta vaid suuliselt. Kuid mis sellest, kuna tähtsaim on action. Teadmised on tegevuse vaenlased. Kaootiline keskkond nõuab julgeid otsuseid, mis köidavad tähelepanu ja šokeerivad vastaseid. Trump on vaid näide poliitika muutumatust põhimõttest, intellektuaalse võimekuse ja poliitilise intelligentsi vahel ei ole praktiliselt mingit seost.
Põhimõttelagedad poliitikud on organismid, mis on hästi kohanenud turbulentse ajastuga, mil tähtis on vaid kiirus ja jõud. Kiskjate ajastu on seega tagasipöördumine normaalsuse juurde. Kui eelarvamuste mobiliseerimine on alati olnud poliitilise võitluse elumahl, siis sotsiaalmeedia on selle tööstuslikule tasemele viinud. Tähtsad on kolm lihtsat operatsiooni: tuvasta kuumad teemad; mine nende käsitlemisel äärmustesse ja tekita konflikt; ning tõsta see konflikt võimalikult paljude palge ette kuni õhkkond üle kuumeneb.
2022. aasta Prantsusmaa presidendivalimiste kampaanias tegi paremradikaalide kandidaat Éric Zemmour freudiliku keelevääratuse. Tahtis öelda, et “Ma usun ainult seda, mida näen”, kuid lausus kogemata: “Ma näen ainult seda, mida usun”. See keelevääratus vaid kinnitas ajastu põhjapanevat loogikat.
Kui Meta tuli välja netiga ühendatud digiprillidega, viis ta teatud arengud lõppmängu. Tehnooligarhide kontrolli all hakkab meie poolt maailmaga suhtlemiseks valitud meetod meiega ühte sulama.
Elon Musk on toetanud paremradikaalseid jõude erinevates riikides ja see ei ole ühe ülirikkuri kiiks. Tema käitumine toob välja fundamentaalse muutuse. Tehnokonkistadoorid on otsustanud vabaneda vanast poliitilisest eliidist. Nende mõtlemine ei tugine status quo pädevale haldamisele, see tugineb tungile kõik segi paisata.
“Tehnokonkistadoorid tunnevad esmakordselt end piisavalt tugevana, et vanale eliidile sõda kuulutada.”
Tehnotegelastel on palju ühist populistlike poliitikutega. Nad on samuti väljaspool norme ja peavad edu saavutamiseks reegleid rikkuma. Sellest vaatevinklist oli Trumpi tagasivalimine pöördepunkt, kuna tehnokonkistadoorid tunnevad esmakordselt end piisavalt tugevana, et vanale eliidile sõda kuulutada.
Populistide ja tehnoliidrite lähenemine on struktuurne, kuna mõlemad kiskjaliigid saavad jõudu digirevolutsioonist ja kumbki ei talu piiride kehtestamist oma võimupürgimustele. Ka tehisaru ei hooli reeglitest ja selle võimus ei ole midagi demokraatlikku ega läbipaistvat. Ja seda ebamäärasust kontrollib käputäis ettevõtjaid.
Da Empoli märgib, et tehisaru tulevikule mõeldes peab tunnistama, et lisaks inimintellekti võimendamisele hakkab see võimendama ka meie rumalust. Ka tehisaru toitub kaosest, aga lubab vastutasuks uut korda, ühiskonna ratsionaalset valitsemist, andmepõhist otsustamist. Kuid selleks, et tema valitsemine saaks alata, peame enne asendama teadmised usuga.
Kuna tehnovalitsejad ei huvitu ajaloost ja filosoofiast, ei mõista nad, et pöördume tagasi mõistetamatu maagia maailma, kus hakkame palvetama tehisaru poole, nagu meie esivanemad palvetasid jumala poole.